Eesti teatri lähiajalugu on tõestanud, et tasub filmilavastaja teatrisse toimetama lasta küll – keegi ei ole läbi kukkunud, enesega on kaasa toodud keskmisest edevamat ja glamuursemat teatripilti.
Stiilisõjad Von Krahlis – filmilavastajad toimetavad himukalt teatrilaval
7. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noorema või nüüdseks juba keskmise põlvkonna režissööridest tegi omal ajal otsa lahti Rainer Sarnet, kes lavastas Von Krahlis Stanislaw Przybyszewski «Lume». Märksõnadeks olid «dekadents» ja «üle võlli teatraalsus». Marko Raat jätkas samas võltsi ja tehisliku teemat, lavastades Sex Pistolsi loo, mille pealkirigi ütleb pea kõik: «Ainult võltsid jäävad ellu». Veiko Õunpuu võttis aga NO99s teha Rainer Werner Fassbinderi «Prahi, linna ja surma», seda tuntud melodramaatiliste tehismaailmade meistrit.
Nagu kirjandusõpikutest teada, peetakse Gustave Flauberti «Madame Bovaryd» üheks kirjandusloo keskseks realismikaanoni tekstiks. Selle alapealkirjaks võiks olla «Provintsikombed». Marianne Kõrveri teatridebüüdis on lugu toodud tänapäeva, ei kuhugi mujale kui meie oma armsasse Tallinna ja lavastuse esteetikat võiks kirjeldada kui «Madame Bovary» nähtuna Kroonika ideaallugeja (kui selline eksisteerib) silmade kaudu.
Emma Bovary (Mari Abel) elab unistustemaailmas, mille keskseks, kuid asjaolude tõttu seda viirastuslikumaks tegelaseks on ampiirstiilis keskkonnas elav rikas Rodolphe (Erki Laur) oma pahelise auraga. Emma abikaasa, loomaarst (mhm) Charles Bovary kannab aga prostat ülikonda, jalas on tal kuulsad Crocsid ja ees tööst verine põll. Tema on elureaalsus, millega Emma tegemist teha ei taha.
Emma poeedist armuke Leon (Lauri Lagle) on nende kahe inimvisanduse vahepeal, peab igapäevase leiva teenimiseks postikulleri ametit ning tema langenud seisundit Emma silmis tähistab hirmus postitöötaja jope. Emma võtabki tema leivateenimise jutu peale laualt leiva ja ütleb nii: «Leiba on igal pool.» Selline on kord juba Emma. Nii et nagu juba aru võib saada, pole Kõrver Flauberti tekstist järele jätnud suurt midagi peale tegelaste funktsioonide – kes on abikaasa, kes armuke.
Eelkõige on «Madame Bovary» hea meelelahutus – kiire, stiilne, intelligentne, naljakas jne. Pea kahe tunni jooksul ei tundu kordagi, et keha kuidagi istumisest kangeks muutuks ja tahaks nagu ära. See ei istuta sinusse elu muutvat mõtet. Mingis mõttes on niisugune Flauberti tõlgendus väga adekvaatne. Ka raamatu puhul pole mind (ja ka paljusid teisi) köitnud mitte psühholoogilised nüansid ja sügavused, mida üks realistlik romaan meile kõike võib pakkuda, vaid eelkõige kirjutaja stiil, vaimukus ja kergus.
Lavastuse karakterid on üheplaanilised ja rõhutatult klišeelikud, kuid see töötab, sest eesmärk, nagu juba ka öeldud, ei ole uurida kellegi kasvamis- või arenemislugu. On poosid ja on stseenid. Ainsa läbiva tegelasena toimetab Mari Abeli õrn ja hüsteeriline Emma, kelle eluvõõrus on viidud nii totrasse punkti, et aeg-ajalt tekib tahtmine teda tulistada.
Emma ümber on hulk vaimukalt lavastatud groteskseid misanstseene, mis tunduvad omavahel küll üsna lõdvalt seotud olevat, kuid mida liidab siiski Emma tegelaskuju ning ähmaselt ka Flauberti loo struktuur. Dekadentlik öölokaal tundub küll juba filmirahva stampvõttena, kuid selleta poleks ka Taavi Eelmaa kassi-esitust, kindlasti üht eredamat hetke.
Möödunud suvel lavastas «Madame Bovaryd» ka Endla teater. Seda vaatama sõites lugesin bussis Flauberti ja mõtlesin, kuidas nad küll põhilist ehk stiili edasi annavad. Ei andnud. Oli hoopis rustikaalne ja poolkõva provintsirealism. Von Krahli lavastus annab.
Uuslavastus
Gustave Flaubert ja Marianne Kõrver
«Madame Bovary»
Lavastaja Marianne Kõrver. Kunstnik Liisi Eelmaa. Helilooja Lauri-Dag Tüür
Esietendus Von Krahli teatris
2. aprillil