Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Piret Krumm: nali pole naise sünnipagasis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • «Mida laiemas ringis liikuda, seda laiem on ka vaateväli.»
  • «Mina olen meelelahutusse alati põlguseta suhtunud.»
  • «Olla tuju hoidja või tuju tõstja pole lihtne.»
Piret Krumm. | FOTO: Eero Vabamägi

1. augustil Eesti Draamateatrist lahkuv ja vabakutse elu alustav näitlejanna Piret Krumm tahab teha rohkem komöödiat ega tõmba kunsti ja meelelahutuse vahele piiri. «Olla tuju tõstja ja tuju hoidja on raske töö,» ütleb ta.

Intervjuule tulles on Piret Krumm nii lustlik ja vahetu, et minu kramplikud katsed teda teietada kukuvad kohe läbi. Elevusel on põhjus: tema elus algab uus osa pealkirjaga «Vabakutseline» ja selleks on ta valmistunud lavakoolist alates – Eestis ja maailmas tehakse nii palju põnevat teatrit ja ägedaid filme, et oleks raiskamine end vaid ühe majaga siduda.

Piret Krumm ei erista teatrit ja meelelahutust. «Lavaline olek on seotud pühapaigaga. Ja selles pühapaigas peab ka lõbus olema,» ütleb näitlejanna Arterile. Tema suvi on täis nii muusikat kui ka teatrit ja ainus, mis talle praegu muret teeb, on see, kuidas leida üks nädal muretult murul lesimiseks.

- Räägime kõigepealt sinu muusikaprojektidest. Märkasin, et oled tänavu suvel muusik sama palju kui näitleja: esined ansambliga Vibra ja teed kaasa projektis «Maapealne paradiis». Kas pead plaani näitlejakarjääri muusiku oma vastu vahetada?

Ma tõmban siin selge vahe sisse. Üks – «Maapealne paradiis» – on tõepoolest projekt.

Vibra on ikka bänd, mida ma olen juba ligi kaks aastat teinud. Tahtsin bändi teha ning kohtasin inimesi, kes viitsisid minuga kõige paremas mõttes roki- ja peobändi teha. See pole kindlasti mingi projekt ja ma loodan, et bändina Vibra veel elab ja hingab edasi. Eks vaatame, kuidas läheb.

«Maapealne paradiis» on praegu ühe suve projekt, mida Liina Vahtriku ja Lenna Kuurmaaga teeme.

- Kas te võtsite Lenna Kuurmaa kampa, et oleks pärislaulja ka?

Ha-ha-haa... Hea nali! Tegelikult oli vastupidi – Lenna kutsus meid Liinaga. Ma ise mõtlesin sedasama, et miks ta lauljaid ei võta. Aga Lennale tehti selline pakkumine. Olime temaga koos kaks aastat tagasi näosaates ja Lenna hipilik maailmavaade on alati ligitõmbav olnud. Mõtlesime nüüdki, et kui muud ei saa, siis äkki natuke lustida.

Mina olen meelelahutusse alati põlguseta suhtunud. Naudin nende asjade tegemist, mida ma n-ö haltuura korras teen.

Karjäärivahetust ma ei plaani. Eesti riik on lihtsalt nii väike, et siin ei ole võimalik ainult ühte asja teha. Juba puhtalt majanduslikelt põhjustel Ma arvan, et Eestis on paljudel inimestel lisaks põhitöökohale veel kaks tööd pluss pere, ja kui aega jääb üle, siis ka hobid jne. Ei ole lihtsalt võimalik teha ainult ühte asja, näiteks ainult teatritööd. Nii et erinevaid loomingulisi väljundeid endas võiks pigem arendada.

Teiseks – teater on üks võimalikke ringkondi, kus liikuda. Mida laiemas ringis liikuda, seda laiem on ka vaateväli. Seni, kuni mind sellistesse projektidesse kutsutakse ja arvatakse – kui arvatakse –, et ma annan sinna midagi juurde, proovin seda huvi ja avatud meeltega.

- Mis muusika see on, mida sa oma bändiga või selles projektis teed? Kas sa teed muusikat, mis meeldib sulle, või muusikat, mis meeldib publikule?

Ma loodan ikka, et mõlemale meeldib. See on rock’n’roll. Vabaduse heli heliseb minu sees. Ma tahan lihtsalt südamest laulda.

Mis puudutab projekti «Maapealne paradiis», siis räägime ikkagi kadunud rock’n’roll’ist. Seal on küll ka uuema aja muusikat, aga mina esitan eesti 70ndate ja 80ndate rokiklassikat. Meil on kõigil omad lood: Lennal , Liinal ja minul.

Liina ütles kohe, et tema rokist küll midagi eriti laulda ei taha, et temale meeldib pigem estraad. Siis me mõtlesimegi, et kui me seda projekti omal jõul ja niimoodi lambist teeme, siis miks me peaksime ennast piirama. Las siis igaüks valib ise eesti muusikast midagi, mis talle meeldib. Ainult Lenna ei tohi oma lugusid esitada. Tal on selline keeld peal.

Aga Vibra on kõige ausamalt lihtsalt peobänd: 70ndate, 80ndate, 90ndate lood, mis meile endale meeldivad, natuke teeme ise ka lugusid. See on rohkem nagu selline stiilne kompott.

- Palju Vibral esinemisi on?

Järjest enam. Selle muusika austajad on küll vähem, aga põhiline skeene on kõikvõimalikud moto- ja rokiklubid. Nemad kutsuvad hea meelega bände, kes veel nii kuulsad ei ole, aga kelles on tuhinat ja põlemist. Ega me pole end mujal ka väga reklaaminud.

Bändiga Vibra teeb Piret Krumm lihtsalt lahedat peomuusikat. Pildil on Vibra kontsert Tartu turuhoones tänavu 30. juunil, taustal kitarrist Sander Nõmmistu. / Sille Annuk

- Mulle on jäänud mulje, et näitlejate igasugust teatrivälist esinemist saadab üsna halvustav suhtumine. «See on haltuura,» öeldakse. Kuidas sina seda näed? Kuidas sa end kunsti ja meelelahutuse vahel jagad?

Mina olen meelelahutusse alati põlguseta suhtunud. Naudin nende asjade tegemist, mida ma n-ö haltuura korras teen.

Haltuurat teha on kordades raskem! Näiteks viimasel ajal olen teinud üksinda stand-up’i. Enamasti on need mingid kinnised üritused ja firmapeod. Neil pidudel end esinejana maksma panna on palju keerulisem kui teatrilaval.

Kui inimene tuleb teatrisse etendust vaatama, siis ta on ostnud piletid, ta on seda õhtut oodanud, ta on end ette valmistanud. Aga kui sa lähed esinema peole, siis kuidas sa end nendes mängureeglites kehtestad? See on pidu! Inimesed liiguvad ringi, räägivad juttu, võtavad napsi – kuidas sa nende tähelepanu võidad? Ma võin öelda, et olen sealt saanud teise kooli, kuidas laval olla. Seda ei maksaks kindlasti alahinnata. Ning materiaalselt tasub see end loomulikult ka ära.

Eks mõni ebameeldiv kogemus muidugi on olnud, eeskätt korraldusliku poole pealt. Kord kutsuti meid Katariinaga (Katariina Tamm – toim) ühele jõulupeole esinema. Leppisime selle juba pool aastat ette kokku, aga vahepeal läks inimene, kes meid kutsus, sealt töölt ära. Oli uus inimene, kes ei teadnud jõulupeo esinejatest midagi. Läksime siis kokkulepitud ajal kohale ning selgus, et üle poole publikust on venekeelsed inimesed, kes eesti keelt ei kõnele.

Ütleme nii: oli huvitav esinemine. Venekeelne osa publikust igatahes kannatas viisakalt lõpuni. Naljakas oli see , et pooleli nagu ka jätta ei saanud. Siis tekkiski selline koomiline situatsioon, et ei teagi, kuidas see absurdne takistus kuidagi ületada ja publikuni jõuda. Käis rahvastevaheline väga intensiivne ühisosa ja kontakti otsimine.

Seda oleks võinud õppevideona näidata, kuidas eestlane ja venelane üksteisest nii väga püüavad aru saada. Nii naljakas kui see ka ei ole, aga näed, läbi kultuuri on võimalik ikkagi inimesi ühendada... (Naerab südamest.)

Arvatakse, et see kõik on niisama – šampanja voolab, tuju on laes ja kõik särab ja sillerdab ümberringi. Selle taga on meeletu töö! Olla tuju hoidja või tuju tõstja pole lihtne.

See arvamus on muidugi ajas juba veidi muutunud, aga vahel mulle tundub, et ikka veel levib kallutatud arusaam, et meelelahutus justkui pole kõige õigem kunst. Kunst on ikka see, kui pannakse küünal põlema ja tõmmatakse dramaatilise liigutusega veenid läbi.

See ei pea alati ainult nii olema. Mina pole meelelahutusest kunagi nii mõelnud, sest mu vanemad tegid kogu oma teatrielu põhiliselt operetti ja muusikale. See suhtumine, et «oh, mis see siis ära ei ole, see on nii kerge», näitab lihtsalt teadmatust. Olen seda kõrvalt näinud, see ei tule nii lihtsalt! Raskelt tuleb! Arvatakse, et see kõik on niisama – šampanja voolab, tuju on laes ja kõik särab ja sillerdab ümberringi. Selle taga on meeletu töö! Olla tuju hoidja või tuju tõstja pole lihtne.

- Miks naiskoomikuid nii vähe on? Eestis mul ei tulegi esimese hooga peale sinu ja Merle Palmiste kedagi teist pähe. Ega neid maailmaski nii väga palju nagu pole.

Merle Palmiste ongi väga lahe naine. Igatpidi, ükskõik, mis külje pealt vaatad. Ta on ääretult positiivne ja elujaatav naisterahvas.

Aga neid on ju veel. Ei saa öelda, et pole. Koomilise andega näitlejannasid on meil rohkem. Alustame kasvõi Ita Everist, Ines Arust ja Anne Paluverist. Neid on! Ja muidugi Katariina Tamm – põhiprintsessi ei saa ära unustada!

Ma ei tea, miks naiskoomikuid vähe on. Ilmselt sellepärast, et naljategemine ei liigitu standardse naiseliku blä-blä-blä alla. Ma olen seltskonnas märganud, et kui sa oled naljakam kui mehed, siis meestel hakkab imelik ja nad lähevad ära. Peab olema päris mehine mees, kes kildu viskava naise välja kannatab. Tänu sellele saavad naiskoomikud ka üldjoontes palju jama kaela.

- Nagu näiteks?

Alustades kasvõi julgusest olla laval poliitiliselt ebakorrektne. Ja lihtsustatult: julgeda olla laval ka kole. Aga see on maitse küsimus. Julgus olla heas mõttes kole on kütkestav, aga olla lihtsalt ropp ja räige, on rumal. Liiga kallutatud olek võib sind muuta selliseks õlle- ja vorstinalja eideks. Kui see juhtub siis, sa ühtlasi minetad väärikuse ka intelligentsete ja ilusate naiste silmis. Rääkimata sellest, et mehed võtavad sind siis ka kui kambajõmmi, mitte nagu huvitavat naisolevust.

Naiskoomikud näevad veidi veidramad välja ka. Või kui poeetilisemalt väljendada, siis nende sarmikus ja sensuaalsus peitub sisemistes kihtides. Modelli välimusega koomikuid ei liigu palju ringi. Aa, ei, üks ikka on,  mis ta nimi oligi? Ahjaa, see on Katariina Tamm. Väike nali!

Mulle tundub, et naiskoomikuid on vähem seepärast, et naljategemine ei kuulu naise sünnipagasisse. Millegipärast on see kuidagi mehelikum omadus ja ma ei tea, miks see nii on. Kui sa teed nalja, siis on sinuga justkui mingis mõttes veidi keerulisem hakkama saada... Issand, see naine ju mõtleb! Kuigi minu meelest on see seksikas! Mjäääuuuuuuu....

- Mulle on ka jäänud mulje, et huumorimeele olemasolu peetakse valdavalt veetlevaks omaduseks, aga see vist tähendab hoopis mehe tehtud naljade peale naermist.

Jah. Aga tegelikult, kui keegi vaatab sulle suurte silmadega otsa ja naerab iga su lause peale, siis see ei tähenda, et ta mõistab su huumorit, vaid ta lihtsalt flirdib sinuga... vist.

/ Eero Vabamägi

- Te tegite koos Katariina Tammega menuka komöödia «Võidab see, kellel on kõige hullem mees». Miks te sealt edasi liikunud, oma ampluaad ei laiendanud, poliitilist ja ühiskondliku satiiri tegema ei hakanud? Potentsiaali justkui olnuks.

Meil tulid muud asjad vahele. Tollel hetkel oli meie vanus ka selline. Oli kuidagi loogiline, et selles vanuses naisterahvad räägivad meestest. See oli kuidagi nii magus teema, mida avalikult kokku võtta. Sellisest stereotüüpsest eesti mehe mudelist oli nagu juba ühiskonnas ka räägitud. Et on selline mees maailmas, kes, kui väga vihaseks saab, siis läheb toast välja, sauna taha, lööb rusikaga vastu seina ja ütleb vaikselt «kurat!».

Mõtle, kui oleks võimalus pääseda mõnda neist koosolekuruumidest ja poliitikuid jälgida! Kas nad tõesti istuvad koos ja arutavadki asju niimoodi, nagu nad neid hiljem avalikkuses edastavad?

Muidugi ei pea see Eesti mehe stereotüüp tegelikult paika, mehed on väga mitmekülgsed, aga püstijalakomöödia laseb liugu pigem stereotüüpsetel käitumismutritel.

Aga poliitiliseks ja ühiskondlikuks satiiriks on praegu materjali küll kohe igalt poolt võtta. Tahad või mitte, aga ikka sajab kuskilt sisse. Mõtle, kui oleks võimalus pääseda mõnda neist koosolekuruumidest ja poliitikuid jälgida! Kas nad tõesti istuvad koos ja arutavadki asju niimoodi, nagu nad neid hiljem avalikkuses edastavad? Avalikkusele vahendatakse infot nii, et piltlikult pannakse mängima üks plaat, mis on mänginud aegade algusest peale. See kõik tekitab rohkem umbusaldust kui usaldust.

Mind tõesti häirib, et näiteks minu riigi peaminister arvab või usub end arvavat, et kodanikud on nii tuhmid, et neile peabki seda ümmarguse jutu plaati mängima... Huvitav, kas ta kodus, oma perele ka sedasama plaati mängib?

- Kas sa jälgid poliitikat?

Seda on ju võimatu mitte jälgida! Peaksin istuma üksi metsas, sügaval urus, et seda mitte näha ega kuulda. Tänu tehnikale ja internetile on inimesed ka teadlikumaks muutunud. See on tehnika arengu positiivne pool. Aga kindlasti tuleb see ka üldisest kriitilisest foonist, mis meid ümbritseb. Isegi jaanitule ääres võetakse teemad üles.

See puudutab meid ju tegelikult nii lähedalt, sest elades avatud maailmas, kus paljud lähedased sõbrad elavad või õpivad välismaal, on meie kokkupuude poliitilise infoga tihedam ja isiklikum. Kui saaks rohkem kosmilisi mõõtmeid mõtetesse, siis ilmselt me näeksime asju teisiti.

- Katariina Tamm on sinu parim sõber. Kuidas on olla laval koos parima sõbraga? Kas see sõprust ei riku?

Ei, vastupidi! Me oleme koos teinud põhiliselt komöödiat, kus üks eeldusi on see, et sa pead olema oma partneriga hea sõber. Sõpru ühendab sarnane maailmatunnetus, sarnane huumorimeel. See inimene saab aru sinu naljadest. Me paneme üksteisele n-ö puid alla. Niipalju kui ma tean meie vanema generatsiooni koomikupaari Märt Avandi ja Ott Sepal suhet, tundub mulle, et ka nemad on väga head sõbrad.

Minu jaoks oleks pigem raskem teha sedasama kellegi teisega. Käivitav särts on nagu mingi muu koha peal. See on ju keemia.

- Kas lavakeemia on sama, mis päriselus käivitab flirti, või on see hoopis mingi isesugune keemia?

Oleneb. Katariinaga ma ei flirdi. Lava peaks olema nagu pühapaik, hiis või midagi säärast.

Seal toimuv on kuidagi seotud sooviga saada paremaks või puhtamaks või kergemaks. Pühapaikades inimesed on juba iidamast-aadamast tantsinud, laulnud ja rõõmu tundnud. Häälestus on lihtsalt teine kui siis, kui kööki nõusid pesema lähed.

Ma ei erista siin teatrit ja meelelahutust, ma räägin laiemast, sisemisest tunnetusest. See on tervik. Ükskõik, mis hetkel lavale minnakse, võiks see seotud olla püha paigaga. Minu isiklik püstkoda peab seal sees olema. Ja selles püstkojas peab ka lõbus olema!

- Sinu kursusekaaslane Henrik Kalmet kritiseeris kevadel Postimehes Tallinna Linnateatrit ja lahkus sealt. Tema tõi positiivsena esile Eesti Draamateatri. Ma tean, et paljud, kes armastavad teatrit NO99, on jällegi draamateatri suhtes kriitilised. Kuidas sina ennast teatris tunned? Sul pole draamateatris viimastel aastatel kuigi palju rolle olnud: üks roll aastas. Seda on ju nagu vähevõitu.

See on täitsa keskmine noore naisnäitleja koormus. Mõtle, millised näitlejannad draamateatris töötavad! Selliste krõbedate daamidega ühes paadis olla on ühest küljest uskumatult inspireeriv ja edasiviiv, teisest küljest, mingis mõttes suunavad nad ka repertuaari. See on ääretult loogiline. Kuidas muud moodi see peakski olema.

See, et eri teatrite tegijad ja austajad suhtuvad teistmoodi teise teatri tegijatesse, on minu arvates normaalne. See maastik peabki olema kirev. Kui valitseks ainult üksmeel kõikides kunstilistes vaadetes, oleks see kreatiivsuse surm.

See on protsess, mis peab kogu aeg värve muutma ja liikuma, ühest olekust teise.

Draamateatris oldud aja jooksul olen saanud end tänu bänditegemisele ja «haltuura»-esinemistele väljaspool teatrit rohkem loominguliselt väljendada. Mul pole olnud pingil istumise tunnet. Kui ma näen, et siit kuidagi ei tule või teised on mingitel loogilistel põhjustel eelistatumad, siis ma ei pea ju paigal istuma ja ootama, «oo õnnis hetk, mil saabud sa, et rollid sajaks alla kullana».

Mõtlesin juba kooli ajal, et vabakutselise elu on midagi, mida peaks proovima. Ainuüksi juba selle pärast, et teatreid ja teatritegijad on Eestis nii palju ja miks piirduda ainult Eestiga – terves maailmas tehakse palju teatrit!

Mul on õnnestunud teha Theatrumi «Joobnutes» imelise trupi ja hea lavastajaga siiani üks lemmikroll. Nii et pole see olukord midagi nii mannetu. Unistused muidugi kasvavad. Aga 1. augustist alates pole ma enam draamateatri koosseisus. Ma olen nüüd vabakutseline.

- Kas sa läksid ise või sul lasti minna?

See vastus nüüd muidugi nii huvitav ei ole ja mingit skandaali siit väga välja ei tõmba.

See oli minu teadlik otsus, mida ma olen viimased kaks aastat teatris ette valmistanud ja planeerinud. Kogu aeg on olnud selline tundmus, et ma ei jää kauaks palgale. Tahaks proovida, kuidas vabakutselise elu välja näeb. Ma olen tahtnud järgmisest pesast välja saada.

Mõtlesin juba kooli ajal, et vabakutselise elu on midagi, mida peaks proovima. Ainuüksi juba selle pärast, et teatreid ja teatritegijad on Eestis nii palju ja miks piirduda ainult Eestiga – terves maailmas tehakse palju teatrit! Vaatan, et järjest rohkem tuleb Balti Filmi- ja Meediakoolist võimekaid, huvitava maailmapildi ja loomingulise energiaga inimesi, kelle kodakondsus ei ole Eesti oma. Nendega tutvudes tundub, et järjest rohkem tahaks minna välja, näha natuke kaugemale.

Risk on muidugi suurem, aga võimalus midagi rohkemat leida on samuti suurem. Ja kui tekib võimalus mängida mõnes Euroopa filmis või teatris, siis ma loodan, et olen selleks valmis.

- Kas võõrkeeles mängimine ei segaks sind?

Ma ei tea, ma pole proovinud. Eks see kindlasti on teistmoodi. Ma saan ju aru, et kui ma suhtlen inglise keeles, siis ma olen mingis mõttes piiratud – kõik, mis minu suust siis välja tuleb, on ju suhteliselt lihtsustatud. Ma ei valda seda keelt nii peenelt. Nii et eri keeltes esinemine ei ole kerge, aga arvan ka, et millelegi ei tohi lasta end piirata. Kui sa ei julge kõrgele puu otsa ronida, siis sa ei saa kunagi teada, milline vaade sealt on!

Vabakutselisena olen ma oma aja peremees. Aga draamateatris mängin edasi neid tükke, kus seni mänginud olen. Draamateater on mind väga hoidnud!

- Sa oled noor naine. Kas sind ei hirmuta, et näitlejana, eriti vabakutselise näitlejana, oled sa alguses tagasi, kui sa otsustad emaks saada? Pärast seda pead oma karjääri jälle otsast ehitama hakkama.

Planeerimisoskust mulle sünnipagasisse kaasa ei pakitud. Ma ei mõtle kunagi, et nüüd ma teen selle asja, siis ma teen selle asja ja siis ja siis ja siis... Rohkem nagu selline kaootiline, intuitiivne tegelane. Rohkem selline b-b-boheemlane. Aga olles naisena sündinud, arvan, et see oleks väga kurb, kui ma ei saaks kunagi olla emarollis.

Enesetõestamine on nagunii lõputu. Näitleja elukutse juures on väline väga oluline, aga see on ainult üks osa, see pole kogu tervik.

Vahel mulle üldse tundub, et välisesse panustatakse nagu liiga palju. Selles mõttes, et jah, muidugi, naine peabki olema korralik, puhas ja hästi lõhnav, aga sellega minnakse kuidagi üle piiri.

Ma ei räägi ainult teatrist, vaid massiliikumisest. See välise viksimine väsitab ära.

Kõige ägedamad ja seksikamad naised, keda ma tean, on need, kellel on täiesti ükskõik, mida teised neist arvavad. Panen tossud jalga ja võib-olla värvin suu ära, aga ma elan! Ainult välise poleerimisega jääb elu ühekülgseks. Ja kunstis on samamoodi – mingi osa kannatab, kui välist liiga palju poleeritakse.

- Kas seda on teatris ka liiga palju?

Ma nii ei ütleks – teatris on see mingi osani loomulik. Ma pean silmas üldist, ühiskonnas levinud remontimist: kunstripsmed, pruunistavad-salendavad-kohendavad kreemid, huulte ja rinna suurendamine, kulmude täiendajad, juuksekasvu parandajad jne. Sellele kõigele pannakse nii suurt rõhku, et minus tekitab see lõhestatust. Alates pesupulbrist kuni autoremondini välja, kõike müüakse naise kehaga. See saastab naiste mõttemaailma. Eriti saastab see tulevaste põlvede väikesi armsaid päid.

Naine on ilu, kauniduse ja soojuse kehastus. Aga see ilus, värske, elujaatav ja edasiviiv, mida ma naiselikkuse puhul hindan, kaob tihtipeale mingisuguse plähmerdamise ja lögastamise sisse ära. Mul on sellest vahel nii kõrini! Ja siis ma muutungi seksistlikuks, feministlikuks ja tigedaks torisejaks, kes hakkab ropendama ja asju viskama, kui jälle «Suvereporteri» ilmateadet telekast näeb!

- Kas sa oled feminist?

Sel juhul mitte eriti hea, vähemalt mitte eriti järjepidev.

Feminismist rääkides, ma arvan, et ehin end võõraste sulgedega. Pigem selline, kes ainult ühes koridoris kõndida ei taha. Feminismi tõlgendatakse meie ühiskonnas tihti ka valesti. Kõigepealt peaksime üldse selgeks rääkima, mis on feminism, ja alles siis jagama, kes on feminist ja kes mitte.

Emaga Draamateatri traditsioonilisel jõuluturul poolteist aastat tagasi: Katrin Karisma ja Piret Krumm müüsid Pireti ristiema Liidi kootud salle. / Eero Vabamägi

- Näitlejale on keha töövahend ning iga töövahend nõuab hoolt ja peab tööks ka sobima. Mulle tundub, et meil on suur hulk näitlejannasid nagu vormist tulnud – pikad, blondid ja kõhnad. Sina oled teistsugune. Kas sa tunned survet, et kui oma keha muudaksid, siis oleks sul rohkem tööd?

Kas sa tunned, et kui sa oma keha muudaksid, siis sa oleksid parem ajakirjanik?

Ma tunnen vaid seda , et inimesena pean ma süvenema oma ellu, elama praegu ja olema õnnelik.

Mirtel Pohla ütles kunagi ühes intervjuus, et tal on kõrini, et peale etendust tullakse tema juurde ja öeldakse alati: «Issand, sa olid nii ilus!»

Kui lavastaja või režissöör võtab oma lavastusse naisi ainult välimuse järgi, siis ilmselgelt ei ole see lavastaja puberteedist veel välja kasvanud!

- On sul mõni roll, mida sa kindlasti teha tahaksid?

Ma tahaksin rohkem komöödiaid mängida, ma tahaksin rohkem nalja teha.

- Miks Eestis ühtki korralikku komöödiateatrit pole? Publikule ju komöödia meeldib.

Eestis on Komöödiateater ja Vana Baskini Teater tegutseb samuti. Neid ei tohiks unustada, sest neil on väga suur vaatajaskond.

Lihtsalt komöödiat lavastatakse vähem kui draamat ja puhast kunsti! Juhuse tahtel saan sel suvel kaasa teha Roman Baskini lavastatud komöödias «Magamistubades». See esietendub Ohtu mõisas ja laval on Hilje Murel, Kersti Kreismann, Paul Laasik, Nele-Liis Vaiksoo, Karl Kalmet, Roland Laos ja Tõnu Kilgas jt. Proovid praegu käivad ja sellest tuleb päris cool asi.

- Kuidas on koos isaga laval olla?

Me kahjuks ei saagi väga palju koos mängida – meie tegelased kohtuvad paaris üksikus stseenis. Aga alustuseks natuke ikka.

- Aga ta istub ju proovisaalis ja targutab pärast nagu isadel ikka kombeks?

Ta ei targuta väga… veel. Temaga on pigem lõbus, sest ta on väga naljakas. Ta toetab mind omal moel ja partnerina on ta kindlasti hea näitleja.

- Mis tunne on üldse olla nii kuulsate vanemate laps? Sinu ema ja isa teavad kõik inimesed Eesti Vabariigis.

Ma ei tea, sest mul pole mingit võrdlust. Nii on lihtsalt alati olnud. Ma ka ei arva, et mind eriti emaga võrreldaks. Ma arvan, et olen väga erinev, kuigi vahel mõnda pilti vaadates mõtlen küll, et issand, ma olen nagu mu ema. Aga mul on nii lahe ema, et vahet pole, lust on olla tema õieke!

- Kuidas näitleja suvi üldse välja näeb? Teatrimajad on kinni, aga sa mängid suvetükis «Armunud Shakespeare», varsti tuleb välja «Magamistubades», sul on bänd ja muusikaprojekt. Millal sa puhkad?

Suvetükid pole mitte ainult fun, vaid sellega ka teenib päris hästi. Minul on, vähemalt sellest ajast, kui ma kutseline näitleja olen olnud, suvi ja jõulud põhiline aeg, kus rulli kokku ajada.

Lõõgastumisaeg tuleb endale ise tekitada. Inimene peab puhkama. Tänavu suvel ma tunnen, et veidi liiga palju on asju, pole taastumishetke. Tahaksin võtta endale ühe nädala, kus ma ei pea midagi tegema ega millestki mõtlema, vaid võin lihtsalt kogu see aeg murul lesida. Eks ma pean end selle nimel paremini organiseerima.

Aga jaanuar, veebruar, märts ja pool aprilli on kindlasti rahulikum aeg.

Piret Krumm ja tema koer Nuno. / Eero Vabamägi / Postimees

Kitarristi nimega koer

Ta sai oma nime Nuno Bettencourti järgi. Bettencourt on USA bändi Extreme portugallasest kitarrist, väga kihvt muusik ja minu suur lemmik. Vähemalt nende ballaadi «More than words» peaksid paljud teadma.

Nuno on «la kraants» ehk puhast verd segavereline. Kohtusime Jõgevamaal pool aastat tagasi. Tuttavate kaudu sain teada, et seal on üks kutsikate pesakond. Läksin sinna ja tulin Nunoga tagasi.

Nuno on minu jaoks väga oluline tegelane. Tänu temale hakkasin ma jälle rohkem väljas liikuma, loodust märkama, loodusega suhestuma. Koertel on selline eriline oskus oma sabaga kõik halb energia õhust laiali pühkida. Nad kõnnivad inimeste vahel ja ajavad sellise energia ära.

Minu lemmikspordiala on ratsutamine. Praegu pole selleks enam eriti aega, aga kunagi olen isegi ponidega võistelnud.

Loomadega suhtlemine on hoopis teistsugune kui inimestega. Arvan, et see on inimeseks olemise üks osa, et sa ei ela mitte ainult kooskõlas teiste inimestega, vaid ka looduse ja loomadega. See võiks olla normaliteet.

/ Eero Vabamägi

Piret Krumm

Sündinud 1989 Tallinnas, tema vanemad Katrin Karisma ja Tõnu Kilgas on samuti näitlejad.
Lõpetas 2012. aastal lavakunstikooli ja töötab tänavu augustini Eesti Draamateatris.
Rollid Eesti Draamateatris:
2012 Margareth Mundy – B. Friel, «Lõikuspeo tantsud»
2012 Terry Scholes – D. Hare, «Vertikaaltund»
2012 Susan Parks – L. Hall, «Kaevuritest kunstnikud»
2012 Mari – M. Keränen, «Vana roosa maja»
2014 Ellen – M.-L. Lill, P. Piik, «Varesele valu...»
2014 Tylo – M. Karusoo, L. Aedmaa, J. Rahman, P. Saul-Gorodilov, «Laul, mis jääb»
2014 Ruth – N. Raine, «Hõimud»
2015 noor kunstnik – M. Houellebecq, «Kaart ja territoorium»
2016 Viola de Lesseps – L. Hall, M. Norman, T. Stoppard, «Armunud Shakespeare»
2017 Valeria, sõbranna – H. Toompere, «Üle piiri»
Rollid Tallinna Linnateatris:
2009 Molly – A. H. Tammsaare, E. Nüganen, «Tõde ja õigus»
2014 Niina – M.-L. Lill, P. Piik, «Harakale haigus... »
2014 Natalie Beyer – T. Stoppard, «Utoopia rannik. I osa. Teekond»
Rollid mujal:
2013 Kinoteatris komöödiaetendus «Võidab see, kellel on kõige hullem mees» koos Katariina Tammega
2014 Rosa – I. Võrõpajev, L. Peterson, «Joobnud», Theatrum
2015 Kinoteatri algupärane muusikaline komöödia «Tüdrukud ei nuta»
2015 osales TV3 saates «Su nägu kõlab tuttavalt»

Allikas: Eesti Draamateater, Postimees

Piret Krumm Violana Draamateatri suveetenduses «Armunud Shakespeare». / Eesti Draamateater

Tagasi üles