Akadeemia kuplite all

, Arhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Arhitekt Veronika Valk leiab, et vesilennukite angaaridele Tallinnas võiks


panna pähe päiksepaneelidest «Kihnu mütsid» – ja teha seda naftašeikide rahaga.

Vesilennukite angaarid on üks Tallinna rannaala uhkemaid arhitektuurimälestisi, selle ajalugu on ilmekas näide sellest, kuidas taasavastamist vajav rannakultuur eesti moodi käia võiks. Siin redutasid kunagi õppesportlennukid Eha ja Agu. Nende autor Antonius Raab demonstreeris X üldlaulupeol vigurlendu kahjuks liiga madalal, nii et pealtvaatajad lausa kaebasid.


Kalamajas asus lennukool ja allveelaevnike kool. Lastele, kes ei saanud suvel maale minna, rajati oma mängumuru. Kalaranna merejääle tehti talvel jäästaadion, elektrijaama töötajate käe all valmis jääpurjekas Sorts. Tundub, et Tallinnas elasid kunagi inimesed, kes oskasid merest ja selle lähedusest rõõmu tunda.


Lennusadam pakub suurepärast võimalust niisuguse pulseeriva mereläheduse elustumiseks, juba on end siia asutanud meremuuseum. Ajaloolist vesilennunduse, kuumaõhupallinduse ning allveelaevanduse tausta oleks rumal kõrvale jätta, pigem võiks ajaloolistest kurioosumitest kasvatada atraktiivse koosluse, kus sportliku meelelahutuse ja submariinide akvatooriumi kõrval on koht eeskätt kontserdil, aga ka mereteatril ning veekunstikeskusel. Akustika on siin võimas – kõige pikema järelkõlaajaga saal Tallinna rannaalal!


Tähtis on hoida koht aktiivsena ning kujundada talle rõõmus imago, siis on lootust ka investeeringuteks. Vesilennukite, allveelaevade ja jäämurdjate maastikku kuulub loomuliku osana ka mereharidus, ehk võiks siin olla ka mereakadeemia ruumid. Et meri ühendab enamikku linnajagudest Rocca al Marest Meriväljani – Stroomi, Pelgurand, Kopli, Kalamaja, kesklinn, Kadriorg, Pirita –, siis aitaks alternatiivne ühistransport üle vee omakorda Tallinna mereääre arengule üldisemalt kaasa. Tahad kesklinnast Piritale? Mine meritsi. Loomulikult on angaaride juures seega kunagi tulevikus ka meretakso peatus.


Milliseks kujuneb Tallinna rannaala ja ainulaadsete vesilennukite angaaride saatus, seda näitab aeg, kuid kunagine edumeelse arhitekti- ja insenerimõtte teostus on austust ja väärikat kohtlemist väärt. Mismoodi siis ikkagi reaalselt renoveerimiseks majanduslanguse tingimustes raha leida? Ja veel nii, et renoveerimisprojekt oleks uuendusmeelsuse poolest võrdväärne järglane 20. sajandi alguse insenerimõttele?


Vesilennukite angaare üksikasjalikult uurinud kunstiajaloolase Jevgeni Kaljundi sõnade kohaselt kuulutati 1916. aastal välja projekteerimiskonkurss, kutse osavõtuks saadeti üheteistkümnele firmale, eesmärgiks ehitada kaks angaaride gruppi, kummaski kolm «kuuri» pindalaga 50 x 35 meetrit ja kõrgusega kümme meetrit. Konkursi võitis Taani projekteerimis- ja ehitusfirma Christian ja Nielsen lahendusega, millel on lennunduse seisukohalt suur eelis, sest see lubab vabalt ning tugedest sõltumatult paigutada ja liigutada eri suurusega lennuaparaate: mõõtude suurenemisega sobib angaar vastu võtma masinaid tiivasirutusega kuni 105 meetrit ja sabaga kuni 30 ja enamgi meetrit.


Projekti juhi Herluf Trolle Forchhammeri ja konstruktor Sven Schulzi käe all valmisid tõenäoliselt maailma esimesed suuremahulised, 50 x 100 meetri suuruse põhiplaaniga angaarid, mida sildavad kolm ühteliidetud raudbetoonkoorikust kuplit, igaüks neist tugede sammuga 35 x 35 m, paksus harjal on 8 cm ja tugede juures 12 cm.
Angaarid olid kogu Euroopas esimesed nii mastaapsete võlvidega hooned, sest nagu vesilennuk, nii oli enne Esimest maailmasõda suur haruldus ka koorikbetoonist ehitis. Betoon tuli üldse arhitektuuris laiemalt käibele alles 1920. aastate lõpus: tänu tollaste inseneride nutikusele on juhtunud tõeline ime, et need tolleaegses arhitektuurilises ja insenerlikus mõttes ainulaadsed rajatised on meie ajani säilinud.

Angaaridel on kolm kuplit, millest 2004. aastaks tehti kultuuriväärtuste ameti eraldatud 1,1 miljoni krooniga korda keskmise kupli betoonkoorik. Teised kuplid on praegu augulised ja sajavad läbi. Sellises seisukorras seistes suureneb järjest nende avariiohtlikkus.


Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitseosakonna juhataja Boris Duboviku hinnangul kulub kahe kupli restaureerimiseks vähemalt kolm miljonit krooni, kuid ka tugikonstruktsioone on vaja tugevdada. See nõuab veelgi raha.

Muinsuskaitseseaduse järgi on muinsusväärtuse rekonstrueerimine omaniku kohus, kuid paraku pole seda kelleltki nõuda peale meremuuseumi. Aga mida võtta sealt, kust midagi võtta pole? Jaan Tamme sõnul on muinsuskaitseosakonna aastane eelarve üldse kokku vaid 20 miljonit krooni.


Maailmas ringi vaadates ja jõukat kosilast otsides jõuab varem või hiljem naftarahadeni. Ja nüüd jõuan oma küsimuseni: kas võiks ette kujutada skeemi, kus hiljuti mošee ja kultuurikeskuse ehituseks krunti küsinud araabia emiraadi Sharjah’ valitseja šeik Sultan bin Muhammad Al-Qasimi käest võiks vastutasuks paluda angaaride betoonkuplite lõunapoolse osa katmist ränikristallidega? Nii saaksime ehitisele korraliku päikseenergia pargi, mille paneelijaotus ja -muster, koostöös LED-tehnoloogia uusimate lahendustega, lubaks meil kuvada kuplitele kas või Kihnu vöökirja. Rahvuslik muster võib nädalati vahelduda: kord Mulgi kaaruspael, siis «Muhu müts»... Numbritele otsa vaadates annab kolmele kuplile kokku planeerida 1400 m² päikseenergia parki, kusjuures päikesepaneelide pind on arvutatud ligikaudu seitse-kaheksa protsenti väiksem, kui on seda võimaldav katuse pind, et jätta võimalik varu hooldus- jm tehniliste konstruktsioonide jaoks.

Päikesepaneelid järgiksid suures osas katuse kaldenurka (keskmiselt 27 kraadi), seega ei avaldaks olulist mõju ehitise arhitektuursele välimusele. Toetudes hinnangus kohalike ilmajaamade vaatlusandmetele ja NASA globaalse päikesekiirguse andmebaasile, oleks sellise energiajaama maksimumvõimsus ideaalsetes ilmastikutingimustes 190 kWp. Aastane toodang võiks ulatuda 160 600 kWh ehk 160,6 MWh-ni. Lugedes päiksepargi kasutuseaks 35 aastat, on toodang 35 aasta jooksul 5 620 600 kWh ehk 5 620,6 MWh. Maksumus kokku peaks jääma suurusjärku 16,375 miljonit krooni, seda siis koos vajalike seadmete, kinnituslahenduste ja paigalduskuludega. Ära hoitud CO2 eraldumine kasutusea jooksul on aga
3 105 000 kg ehk 3105 tonni. Head arvutamist!


Küllap küsib šeik moodsast päiksepargist ühe päeva nädalas ka oma kodusele, araabia kultuurile, ja miks me ei võiks seda talle tänulikult lubada. Mis avalikkus arvab? Kindlasti tundub see mõte esmapilgul harjumatu, kuid üheks päevaks nädalas võiks ju küll angaaridest mošee kujundada, kui see käik aitab kaasa kuplite konstruktsioonide renoveerimisele, rakendades säästva renoveerimise ja taastuvenergia lahendusi.


Täpsemalt kuppelkoorikuid vaadates on angaarid oma kujult ausalt öeldes üsna mošeelikud, sest kui algul olid Bütsantsis kirikute põhiplaanid äärmiselt mitmekesised (kaheksanurksetest kuni basiilikateni), siis mida aeg edasi, seda enam armastati eriti just kupleid ning leiti igasuguseid võimalusi nende paigutamiseks.


Tavaline oli ristkuppelkirik, kuulsaim neist Istanbuli Hagia Sophia, mis kujutas endast algul kolmelöövilist kuppelbasiilikat pikkusega ligi 77 meetrit. Hagia Sophia kesklöövi läbimõõt on 32,5 m, seega on meie vesilennukite angaaride kuplid samas suurusjärgus, diameeter on vaid 2,5 m võrra suurem. Mõeldes teistelegi visuaalsetele sarnasustele, siis ka araabia traditsioonilised mustrid meenutavad oma abstraktsuses tihti eesti kindakirju.


Sharjah’ emiraadi taust avab suuna, milline võiks olla niisuguse ettepaneku vastukaja šeigi poolt. Arhitektuurses plaanis on Sharjah’ naaber Dubai ju tükk maad uuendusmeelsem ja kultuuriliselt mitmekesisem, meelde tuleb ka näiteks X-Architects / SMAQ hübriidehitise ettepanek, mis ühendas päikseenergia, tänavavalgustuse ja -mööbli ning irrigatsioonisüsteeemid.


Araabia Ühendemiraatidest on üks rikkamaid Katar, mis pöörab palju tähelepanu kultuurile ehk investeerib maailma parimate ülikoolide filiaalide asutamisse oma emiraadis, ehitades tõelist Hariduse Linna.

Sharjah on eespool nimetatute kõrval «autentsuse» idee kandja, kus suur kaal ülikoolilinnakul. Nüüdisaegse kultuuri arendamisele pühendumise märgina on siin mitme muuseumi kõrval koht ka kunstibiennaalil, mis sai alguse ammu enne seda, kui näiteks Abu Dhabi hakkas oma «kultuurikvartali» jaoks muuseume kollektsioneerima. Sharjah’ võlu peitub väidetavalt tema modernsuses, kus ehe islamilinn on, erinevalt naaberemiraatidest, jäänud visuaalsetest liialdustest puutumata.


Muuseas, Sharjah’ ülikooli arhitektuurikateedris õppivat enamjaolt vaid naistudengid, sest arhitektuuri peetakse araabia maailmas disaini kui «kujundamise» valdkonda kuuluvaks, mistõttu liigitatakse see Euroopas nii maskuliinne amet seal hoopis pigem «pehmete» alade kilda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles