Selle raamatu igalt leheküljelt õhkub klassikat. Kõigepealt sellepärast, et Ain Kaalep on kiindunud klassikalistesse luulevormidesse, alates antiikvärsi mõõtudest ja lõpetades sonettide, rubaiide, gaseelide, haikude ja tankadega. Tõenäoliselt on ta olnud esimene, kes eesti keeles on edasi andnud hispaania romansi struktuuri (Sõber, kui ehitad maja), sealhulgas assonantsriimi.
Kaalepi klassikalisus seisneb ta luuleloomingu antoloogilisuses. Kui Mihhail Lotman on Jaak Põldmäe värsiõpetuslikku elutööd jätkates loetlenud vähemalt üheksat värsisüsteemi (M. Lotman «Värsisüsteemidest. Peamiselt eesti ja vene värsi näitel». Akadeemia 1998, nr 10, lk. 2074), siis küllap võib Kaalepi luulest leida neile kõigile näiteid.
Kaalep on ise otsekui Eesti Horatius, kelle luule keelepädevus, kunstipärasus, väljendusrikkus, kujundlikkus, aga ka sümboolne sügavus sobib ars poetica ehk luulekunsti tõeliseks näiteks igale luuletajateed alustajale, aga ka lugejaile. Raamatule järelsõna kirjutanud Sirje Olesk ongi meenutanud, kuidas 1960ndatel kujunes Kaalepite Elva-kodu palverännakute sihtkohaks, kus õpetust käisid korjamas paljud selle põlvkonna tähtkirjanikud. Kaalepi vaimuviljadest osasaajaid on olnud hiljemgi.
Ent Kaalepi klassikalisus ilmneb selleski mõttes, nagu seda on käsitlenud Vergiliuse Ühingu presidendina Thomas Stearns Eliot 1944. aastal oma kuulsas ja hiljem esseena avaldatud kõnes «Mis on klassik?». Eliot nimetab klassiku tunnustena keele, vaimu ja kommete küpsust, ja kes vähegi Kaalepit tundnud või tunneb, on valmis möönma, et just see iseloomustabki tema isiksust ja selle poeetilisi avaldisi. Kuid Elioti poole pean pöörduma veel ühe Kaalepit iseloomustava tõiga esiletoomisel. Nimelt essees «Luule sotsiaalne funktsioon» ütleb Eliot luuletaja esmakohustuse olevat selle rahva keele suhtes – esiteks seda säilitada, teiseks avardada ja parandada. Ent ta rõhutab: «…iga maa kultuuri kestvuselootus võib rajaneda üksnes sidemetel teistega.»
Ain Kaalep on olnud just selline looja, kes on püüdnud rikastada mitte ainult eesti keelt seda kujundiliselt taasluues, vaid täiendades eesti luule-, aga seeläbi ka tundekultuuri teiste rahvaste kogemusega. Kaalepit oma mentoriks pidav Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet – ise samuti mitme luulekogu autor – on võrrelnud Kaalepit Herderiga, «sest neile mõlemale on omane humanism, täielik avatus maailmakultuurile ja vaimsele «teisele», tingimusteta respekt kõikide rahvaste ajaloolise vaimuloomingu suhtes».
Üks vapustavamaid elamusi, mida Kaalepilt kui tõlkijalt olen saanud, oli peruu klassiku Cèsar Vallejo «Inimlikud luuletused». See, mida Vallejo oli peruu kirjandusele, oli Juhan Liiv eesti kirjandusele, on väitnud Kaalep ja Vallejo luulet üle lugenuna veendud selle võrdluse kohasuses.
«De arte poeticas» kuulutab Kaalep, et «Suured luuletajad on otsekui maakuulajad /, keda läkitavad rändajate hõimud /aasadele tundmatuil mail». Ja selgitab kommentaaris – nii iseloomulik Ain Kaalepile kui õpetajale –, et «maakuulajate» kujundi aluseks on olnud Piibli andmeil tõotatud maal käinud maakuulajad Joosua ja Kaaleb. Kuid maakuulamine ei tähenda prohvetlust, mida «Aomaastike» proloog selgesõnaliselt deklareerib. Pigem on see valgustaja, teejuhi positsioon, mille Kaalep oma luules võtab. Teejuht inimlike enesestmõistetavuste juurde ja ühtlasi inimlikkuse triumfi ennustaja.
Laulik tahaksin ma olla:
laulik, kelle laulud õhkuksid armastust ilusa, hea ja õige vastu ja
süütaksid kuulajate sooje südameid;
laulik, kes ajaks juttu oma rahvaga, kes pakuks rahvale seda, mis
tal on, et teha rahvast rikkamaks ja rõõmsamaks;
ja küllap ka see laulik, kes oleks kuulus omal maal.
See poole sajandi eest sõnastatud programm ja kreedo läbib kogu Kaalepi luulet, seejuures kordumatult ja ainuomaselt.
Raamatu saatesõnas pöördub Kaalep lugeja poole sooviga: «Oleks väga meeldiv, head lugejad, kui mu luuletusi mõistes just teie isiklik aspekt oleks valdav!» Just «mõistmine» on oluline Kaalepi luule lugemisel. Siis kogeb lugeja, kuidas intellektuaalne pingutus võib ühtäkki viia suurele äratundmisele, puhastavale tundele – katarsisele. Siinkirjutajale on olnud nendeks luuletusteks «Paani surm», «Prooimion», «Keila eleegia», «Tuglase surm», «Õnne piir», kui loetleda üksnes mõningaid.
«Muusade ja maastike» raamatu lõpetab 1991. aastaga dateeritud luuletus «Rõõmusõnum». See oli Eesti vabanemise aasta ikkest, mis oli kujundanud Ain Kaalepi ja tema põlvkonna saatust. Mis hoidis neid elus, mis aitas neil üle elada kannatusi ja alandusi? Nendeks olid lootus ja vaimukirkus. Teadmine, et «sõna peab saama lihaks /lihasest lihasemana».
Ain Kaalep
Tänapäev, 2008
589 lk