Teatrikriitik Rait Avestik, festivali NB kriitikaosakonna juhataja, leiab et lasteteater on väga võimas tööriist täiskasvanute käes, mida peaks oskama hinnata.
Tarkade vaatajate pidu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rait Avestik, miks üldse on vaja laste teatrifestivali?
Samadel põhjustel, miks täiskasvanutele. Võib-olla praeguses maailmas tunduvad tõesti igasugused festivalid «pidudena katku ajal»... Kui me aga sellest ei lase end heidutada, on need sisuliselt ka turud, laadad, kus kaubeldakse lavastustega, teatritegijatega jne.
Ehk siis on festival suuresti ikkagi tegijate pidu. Aga ka targa vaataja pidu, kes oskab kasutada võimalust ja kogeda ühe korraga ning ühes paigas erinevat ja valdavalt ka head teatrit.
Muidugi erineb lasteteatrite festivalimelu suurte inimeste festivalide omast. Seda just publiku poolt vaadatuna. Vaevalt et üks laps suudab näiteks viie päevaga vaadata 15 etendust ja õhtuti koos isa ja emaga festivali klubis hanguda. Klubide pärast festivale lastele tõesti vaja pole, erinevalt täiskasvanutest.
Mille poolest erineb lasteteater täiskasvanutele mõeldud teatrist?
Ei saa rääkida eraldi lasteteatri teooriast. Lasteteatri ideaalsus on täpselt sama mis nn täiskasvanute teatri ideaalsus. Samamoodi on ka teatriteooriatega – kõik üldtuntud teatriteooriad Stanislavskist Artaud’ni kehtivad ka lasteteatri kohta. Lasteteatri puhul pole peamine küsimus, mida mängida, sest pole teemat, mida lasteteatris ei võiks käsitleda, vaid tähtsaimaks küsimuseks on, kuidas mängida.
Nende kahe teatri peamine erinevus seisnebki vaatajaskonna vanuses ja ainult see seab omad piirid. Ja vähem kunstiline ei tohiks see olla ka seetõttu, et tihti sisaldab lastele tehtud teater hariduslikke komponente. Lasteteater ei demonstreeri teatrit vähendatud vormis ja see ei valmista lapsi ette «päris» teatriks (teatriskäimise harjumuse süvenemine või süvendamine paratamatult toimub).
Kas me üldse saame rääkida lasteteatri traditsioonist Eestis?
Spetsiaalselt lastele tehtud teatri ajalugu üleüldse saame lugeda pisut üle saja aasta vanuseks. Eestis on see ajalugu natuke lühem. Niisiis – saame rääkida traditsioonidest küll. Samas ei tohi unustada, millised mõjutused olid meil ja meie teatril teatud pikaajalise okupatsiooni ajal. Tänapäeval kohtame juba ka hulgaliselt Skandinaavia maade mõjutusi.
Mis on Eesti lasteteatri suuremad probleemid?
Tundub, et suuremad probleemid on Eesti riigis. Kuigi täis kõhuga head teatrit ei tee, ilma rahata ei tee mitte mingisugust teatrit. Ilmselt puudub mingi riiklik tellimus või kava või arusaam, kui tähtis on hea teater väga vastuvõtlikus eas inimesele.
Probleem on ka see, et lastele hakatakse teatrit tegema raha teenimise eesmärgil. Kui riik toetaks uute, just lastele mängivate truppide teket, siis ei peaks need raha pärast rabelema, vaid saaksid rahulikult olulisematele asjadele mõelda. Poliitikud, ärimehed ja õpetajad võiksid aru saada lasteteatri mõjuvõimsast pedagoogilisest aspektist. Ehk teater on nagu tööriist täiskasvanute käes. Vahest tuleks sellele nüüd mõelda kainemalt, ehk saab ära hoida igasuguseid koolitulistamisi, pronksöösid ja muid perverssusi.