Depeche Mode läheb universumit vallutama

, Berliin–Tallinn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Depeche Mode
Depeche Mode Foto: AFP / Scanpix


Proloog


Ühe tavalise oktoobrikuise esmaspäeva pärastlõunal käib muidu unises vaikuses laiutava Berliini legendaarse olümpiastaadioni väravate ees vilgas elu, sest tuhatkond üle ilma Saksamaale kokku lennanud fänni on saanud võimaluse näha rokilegendi Depeche Mode’i oma ihusilmaga ja väga-väga lähedalt.


Just need fännimängude õnnelikud võitjad on esimesed, kes saavad piletikassas trügides endale ka ahjusoojad kontserdipiletid kevadel algavale pundi maailmatuurile «Tour of the Universe». Tõsi, mitte just väga odavalt, mis ka agarama näpuviskaja hiljem nurisema paneb.


Aastakümneid tegutsenud trio austajate hulk on kirju: siin on nii teineteisest üle sädistavaid vanaldasi geelipoisse, kreisides kampsikutes neiukesi, kes Depeche’i enda jaoks tõenäoliselt alles hiljuti avastanud, kui ka hellalt käest kinni hoidvaid põnnidega paarikesi, kes ehk kord aastate eest igihalja «Enjoy The Silence’i» saatel koolidiskol õõtsudes oma esimese suudluse vahetasid.


Nutikamad fännid piletikassas ei tungle ja vudivad kärmelt staadionile, et endale parem koht napsata. Seal, staadioni hiiglaslike teraskaarte all näeb kõik välja kui ühe tulevase tuurikontserdi miniversioon: austajad palistamas pingiridu ning valmis turvameeste iga kiirema liigutuse peale püsti krapsama, oma fänninänni pea kohale tõstma ja täiest kõrist kisendama: «De-ee-pe-ee-š Mõ-õõud! Vi-ii la-aa-v ju-uu!»
Etendus võib alata.

Esimene vaatus. Pisut lõbusam

Dave Gahan ja Andy Fletcher varjavad silmi päikseprillide taha, Martin Gore võtab lõbustatult pühaliku poosi ja deklameerib: «Nii kuulutan ma välja meie uue, aprillis ilmuva stuudioalbumi maailmaturnee, mil tagasihoidlikult nimeks «Universumi tuur»!» Fännid on joovastuses, fotograafid üritavad üksteisest üle veheldes pilte püüda. Kutid pole suu peale kukkunud, ehkki uue albumi ja tuuri kohta nad suurt ei avalda.


Miks panite oma tuurile sellise nime?


Martin: Väga tähtsad ja kõrged USA sõjaväelased on meile vihjanud, et võime teistelt planeetidelt vabalt elusolendeid leida. Tahame olla esimene bänd, kes seda otsima läheb.


Ehkki te oma uue stuudioalbumi nime ei ütle, mitu lugu sa, Dave, uuele albumile kirjutad?


Dave: Praegu ainult kaks. (Naer.) Aga mul on plaanis veel palju häid lugusid, et äkki ei peakski ühe plaadiga piirduma? Äkki tuleks hoopis kolmikplaat välja anda!


Andy, sa oled 1980ndatel Berliinis elanud. Mis tundega sa toonast Berliini meenutad?


Andrew: Tead, ma ei mäleta sellest suurt midagi. Mulle meeldis siin väga, aga et olid ju kaheksakümnendad, siis oli kõik väga hägune.


Oma uuel tuuril ei peatu te Rootsis enam ei Stockholmis ega Göteborgis, vaid hoopis väikelinnas nimega Arvika. Mida te sellest kohast üldse teate?


Martin: Seda, et see on Rootsis.


Dave: Ja nüüd ka, et see on väike linn. (Müristab naerda.)


Kas peale selle, et uus tuur viib teid hiidlavadele, võime veel midagi erilist oodata?


Dave: Me näeme palju paremad välja kui varem, kas sulle ei tundu? (Fännid kriiskavad heameelest.)


Andy: Liiga vara on seda öelda. Mulle tundub, et esitleme praegu tuuri, mida pole tegelikult veel välja suutnud mõelda.


Teie esinemiskostüümid on alati väga lahedad. Millega üllatate uuel tuuril?


Dave: Seekord kanname ainult tangasid. Andyl on kindlasti kuldsed-hõbedased ja tiibadega. Martinil on kottis tangad ja mul mustast nahast. (Huilged fännisektorist.)


Kas te peate end brittideks või kosmopoliitideks?


Martin: Mina elan tänini Londonis ja arvan seega, et olen britt. Aga ma võin see teine asi ka olla.


Kirjeldage oma veidraimat hetke laval!


Martin: Oma esimesi tegutsemisaastaid, noh kuni 1996. aastani, me lihtsalt ei mäleta. Sellepärast ei saa me Depeche Mode’ist ka raamatut kirjutada, sest me lihtsalt ei mäleta. (Trio vappub naerust.)


Te olete kirjutanud nii palju kurbi laule, kuid siinse auditooriumi ees mõjute maailma kõige naljakamate kuttidena. Kumb külg on tegelik?


Dave: Tead, me oleme nagu komödiandid. Iga hea komöödianäitleja on tegelikult pidevas depressioonis ning ega me neist väga erinegi.

Teine vaatus. Pisut tõsisem

Grand Hyatti hiigelhotelli sviit Berliini südames päev hiljem. Dave on riigist lahkunud, ajakirjanike söögiks on heidetud Martin ja Andy.


Kinnitasite, et Depeche Mode armastab alati oma publikut ja läheb nende juurde alati tagasi – mis riigis nad ka ei elaks. Eestisse te sedapuhku ometi ei tule. Kas Eesti fänne siis vihkate?


Martin: Ei-ei, me ei vihka eestlasi! Pealegi on meil seal alati väga vahva olnud. Tegelikult on need ju alles esialgsed kuupäevad ning pole sugugi välistatud, et hiljem esinemisi juurde ei või tulla. Praegu keskendume väljaöeldud kontsertidele Euroopas, Aasias ja Ameerikas. (Riia kontserdi korraldaja Peeter Rebase sõnul on bändi toomine Eestisse järgmisel aastal suureneva käibemaksu tõttu liiga riskantne – toim.)


Põhjendasite kõrgeid piletihindu sellega, et teil tuleb erakordne show. Mis selle erakordseks teeb?


Martin: Ausalt öeldes pole detailidele veel mõtlema hakanud. Muidugi lubame vinget show'd, aga esmalt keskendume uue aasta algul EMI kaubamärgi all New Yorgis valmivale uuele albumile. Eks selle aasta lõpus hakkame rohkem tuurile mõtlema ning selleks laule valima.


Andy: Me ei taha kunagi oma fännide ootusi petta ning iga fänn teab, et meilt tasub vinget show'd oodata. Meiega on taas mestis Anton Corbijn (mees, kes bändi logole ka uue, riste kujutava välimuse andis – toim), ta aitab luua lavakujunduse, teeb taustale filmid. Võin kinnitada, et midagi erilist teeme kindlasti. Pealegi ei meeldi mulle niisama lihtsalt laval seista ja lugusid ette kanda.


Räägite tuuri reklaamiks vaid ülivõrretes – ees ootab universum, teil saab olema suurim auditoorium, tuleb võimsaim show. Miks nii grandioossed plaanid?


Martin: Suurim auditoorium on see kindlasti, sest nii paljusid staadionikontserte pole me iial andnud. Aga universum... See tundus pealkirjaks lihtsalt naljakas. Kui uue albumi laule kuuled, siis mõistad, et nii kõlab läbi aegade parim Depeche Mode.


Kuidas suhtub Depeche Mode kriitikasse?


Andy: Alati on põnev kuulda, mida inimesed sinu loomingust arvavad. Muidugi ei saa alati kõigile meele järele olla, aga ka fännid võivad sageli väga andestamatud olla.
Muusikailm on täis poliitilise sõnumi kuulutajaid – Madonna, U2, R.E.M. või siinsamas Potsdami väljakul kunagi kontserdi andnud Pink Floyd. Kui meenutada, et jätsite

Iisraeli ja Palestiina konflikti tõttu eelmise tuuri ajal Iisraeli kontserdi ära, siis kas võiks järeldada, et teie poliitikat eriti ei näpi?


Martin: Iisraeli ei läinud me seepärast, et meeskond ei tundnud end äsja alanud sõjas turvaliselt. Ent konfliktipiirkondades oleme mänginud küll. Belfastis, näiteks.


Jah, muusikud võivad teha poliitilisi avaldusi ja eks nad teevadki. Aga meie loodame inimesi muude vahenditega mõjutada. Kas muusika või Martini kirjutatud laulusõnadega, mis kuulaja elu ehk muudab.


Bono ja R.E.M. usuvad, et suudavad poliitsõnumeid kuulutades maailma muuta, meie seda teed pole läinud. Jah, üksikult võttes on meil kõigil oma maailmavaade, aga Depeche Mode tervikuna mingit poliitsõnumit ei kuuluta. Kas vastus sobib? (Martin lagistab üksnes naerda.)


Vaidlete te sageli, mis lood uuele albumile lähevad, milline lõpptulemus olema peaks või mis lugusid kontserdil teha?


Andy: Päris tihti arvatakse, et me istume maha ja hakkame siis uut materjali planeerima ja agaralt vaidlema. Olen seda ka varem öelnud: te, ajakirjanikud, mõtlete liiga palju! (Naerulagin.) Uue albumi tekkelugu on lihtne – saime üle pika aja taas kokku ja otsustasime stuudiosse minna. Okei, produtsendi valisime ka. Edasine sündis loomingulise protsessi käigus, mis siin vaielda! Järgmisena mõtlesime, et mis oleks, kui teeks nüüd tuuri ka.


Martin: Tõsi on see, et praegusel ajal saavad Depeche Mode’i liikmed üksteisega väga-väga hästi läbi. Meie suhted on aastatega paranenud ja praegu on hea aeg.


Kuidas suhtute oma lugude illegaalsesse allalaadimisse internetist?


Martin: Unetuid öid me seepärast ei veeda. Kui seda tehakse, no las siis tehakse. Lapsepõlves olid meil kassetid ja me kopeerisime neid täpselt samamoodi.
Muusikatööstusel on praegu rasked ajad – plaate ei osteta, plaadifirmad muutuvad väiksemaks ja võtavad üha vähem riske... Ega illegaalse allalaadimise vastu väga võidelda saagi. Samas on mul hea meel, et meie fännid lähevad siiski albumit ostma.


Andy: Häda on selles, et interneti algusaastatel ei osanud muusikatööstus sellega midagi peale hakata, sellega ei osatud tegeleda. Plaadifirmad võinuks ühise kokkuleppe saavutada ja juba 10–15 aasta eest hakata muusikat internetti riputama, kust seda mõistliku tasu eest alla laadida. Seda ei tehtud. Ja vaadake, kui jaburalt kallid on CDd tänapäeval!


Mis on kõige lollakam kuulujutt, mida teie kohta eales räägitud on?


Martin: Me pole bändina kunagi seda staarivärki läbi teinud ega püüdnud isegi ajakirjade staariveergudele pääseda. Kõik teavad, et meil on seljataga pikk narkootikumide ja ohtra joomisega periood. Kui me nüüd midagi üleannetut teeksime, siis ütleks igaüks, et see on ju Depeche Mode, nad teevadki nii. Nii et minu arvates polegi ühtegi sensatsioonilist klatšilugu meist rääkida. Või on?


Andy: Ei ole. Mulle meenub üks seik Inglismaalt, kus me pole nii edukad kui mujal maailmas. Olime kord sõpradega klubis ning ühele mu sõbrannale pakuti meie kohta käiva mahlaka klatšiloo eest 150 naela. 150 naela! Nii palju olemegi väärt või? (Pistab taas naerma.)


Teie lugusid on ohtralt töödeldud. Milline kaver on teie meelest kõige paremini õnnestunud?


Andy: Neid on nii palju... Äkki Johnny Cashi «Personal Jesus». See oli päris lahe. Ja võib-olla parimat pole veel tehtudki. Lahe ju, kui keegi su lugu kaverdab.


Ka tavalised inimesed kaverdavad teie lugusid. Youtube on täis klippe, kus fännid teie lugude saatel ise kaamerasse laulda üritavad. Olete neid näinud?


Martin: See on ju puhas karaoke! Tead, ma laulsin ka ühes New Yorgi Jaapani restoranis karaoket. Tegin külastajatele «Personal Jesust». Vaat jumal tänatud, et seda Youtube’is pole! Aga äkki peaks neid järelelauljaid põhjalikumalt vaatama ja tuurile hoopis mõne meie koopia saatma. (Andy puksub naerda ja noogutab agaralt pead.)


Kui kurnav on istuda kaks päeva suletud uste taga ja muudkui ajakirjanike küsimustele vastata?


Andy: Oo ei, see on mõnus! Kuule, me oleme kogu selle aasta stuudios istunud ja uut albumit teinud. Kolmteist tundi päevas, kuus päeva nädalas. See siin on tõeline puhkus – töö ühest poole kuueni ja vahepeal on tund aega isegi söögipaus!
Martin: Palju lõbusam on rääkida võõraste inimestega kui nendega, keda sa iga päev stuudios näed.

Epiloog

Kultuslik Depeche Mode alustab Euroopa 28 linna läbivat tuuri järgmise aasta mais Iisrae-list. Lõunanaabrite juures Riias esineb tippbänd järgmise aasta 25. mail. Kontsert algab Skonto jalgpallistaadionil kell 19. Piletid maksavad 690 kroonist 1500 kroonini. Euroopa järel liigub tuur Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles