Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Hevikas ja punkar sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe!»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Publik Punk & Rock festivali lava ees. | FOTO: Madis Maasing

Punk & Rock toimub aastast 2016, seega tänavu teist korda. Osaliselt tõukub ja läheb see segamini Eesti vanima, aastast 1998 (küll vaheaegadega) toimuva pungifestivaliga Punk’n’roll, mis tihti samuti Raadi mõisapargis toimus. Eelmisel ja sel aastal aga hoopis Palamuse vallas.

Sisult on need kaks siiski suhteliselt erinevad. Vanem on selgelt keskendunud pungile, küll teatud vabadustega. Punk & Rock rõhub aga, vähemalt sel aastal, selgelt oma pealkirja teisele osale. 15st üles astunud bändist oli punkbände viis, metal'i alla võib lugeda samuti viis, ülejäänud jäävad siis rock'i ja hard rock'i alla. Seega, pigem ehk Rock & Punk või koguni Rock, Metal & Punk.

Aga korraldaja, Roland Sutt ehk Roll, kes ometi ju Nyrok City trummar, tema isik ilmselt nõuab pigem esimest nime. Ja veel, eks Suti juhitud klubis Rock & Roll, mis ka käesoleva festivali korraldamise taga, esinevad ju sarnased bändid nagu sel festivalilgi. Samuti pälvisid kõige enam publiku huvi ja kaasaelamist ikkagi punkbändid. Peale selle rõhutas pungivaimsust ka see, et punkariharjaga tegelasi oli vähe rohkem kui väga pesuehtsaid tagidega hevikaid. Enamik publikust oli aga «tavaline», ja seda oluliselt enam kui nt Hard Rock Laagris.

Punk & Rock oli nagu minivariant Hard Rock Laagrist. Väga pisike telklaager, festivaliala hõlmas väikese osa Raadi mõisapargist, kus üleval mõningad nänni- ja söögitelgid. Üks söögitelk, üks õlletelk, lisaks üks üldnännitelk ning esimesel päeval ka Heraldi telk. Külastajaskond pärines nii punkarite kui rokkarite seast, oli näha nii pesuehtsaid hevimehi kui ka punkareid. Kahe segunemist tuli ka mitmel pool ette. Tagi peal tihti punk- ja metal-bändid läbisegi. Samuti pereüritus, suhteliselt palju väikseid lapsi (siin sarnasus pigem Laagriga).

Bändid olid kõik Eesti omad, erinevalt eelmise aasta esimesest, kus oli kohal ju The Exploited kui päeva nael. Aga bändide valikut ette heita küll ei saa, enam-vähem kõik töötasid päris hästi, sobitusid üritusele.

Esimese päeva kahte esimest artisti ma paraku ei näinud. Swamp Mine oli huvitav groove /stoner /doom metal, publikut küll vähevõitu, ent kaasaelamist oli neil küllaga. Pedigree kontsert oli soliidne, nagu kaasaelaminegi. Kuid bändi hilinemine ning pikaks veninud heliproov keeras festivali ajakava, mis oli määratud lõppema enne südaööd, poole tunniga miinusesse. Ajatabloo hakkas laval teatud nurga alt lisaks bändile ka publikule hästi silma. Pedigreelt aga ses mõttes muidugi täiesti pungilik pohhuistlik suhtumine aega.

Kurjam esinemas Punk & Rock festivalil Tartus. / Madis Maasing

Kurjam oli järgmine ja ilmselt esimese päeva populaarseim bänd, siis tuli lava ette kokku enamik festivali külastajatest. Nagu Roll ütles, «Laulge kaasa», ainult et Reet Linna asemel Kurjam. Enamik hitte tuntud headuses (nt «Pohmakaga tööl», «Keskerakonna hümn», «Mees sa ei tea...»), üks isegi poolteist korda kiirem kui Napalm Death («Sommid koju»); kahjuks ei jätkunud aega aga uute, hiljuti animeeritud videod saanud ajalooteemaliste lugude jaoks («Surm tappis ära», «1227»).

Ziggy Wild andis ka soliidse kontserdi, kus, nagu ikka, pälvis pilke lauljatari kostüüm. Herald oli esimese päeva peaesineja, kandes oma rolli igati väärikalt välja. «Hevikas ja punkar sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe», nagu solist Sven Varkel väga tabavalt märkis. Moshpit'is olid pungiharjadega tegelased üheskoos hevikatega.

Herald esinemas Punk & Rock festivalil Tartus. / Madis Maasing

Kontserdil kõlasid kõik lood, mis olema pidid, puudu jäi vaid «Heavy metal wakes the beast», mille bänd on hiljuti ka oma ametlikuks tunnuslauseks teinud – aga puhuti pole seda mängitud juba varemgi. Herald näitas üles tõelist punkvaimsust, kui pärast festivaliaja ametlikku lõppu kell 00:00 kõlas veel lisaloona «Hevilihas» ning publikut ärgitati bänditelgi juurde jääma, et autogrammijagamist ja pildisessiooni korraldada. Turvameeste teatud meelehärmiks see ka õnnestus.

Teine päev algas vihase noore bändiga Intrepid, mis muusikaliselt jäi küll peamiselt 1980. aastate piiresse: vana kooli death metal. Tankisti liidrist solistiga bänd osutus üllataval kombel üheks festivali populaarseimaks – näib, et neil on tekkinud juba ustav järgijaskond. Jääb vaid soovida jätkuvat tuult tiibadesse, et lisaks neljaloolisele EP-le jõutaks peatselt ka täispikkuses plaadini.

Intrepid esinemas Punk & Rock festivalil Tartus. / Madis Maasing

Vahest kõige lahjema publiku toetuse pälvis räpp-metal'i punt Münster, mis näitab, et ilmselt ei ole Limp Bizkiti austajaid Eestisse kuigivõrd jäänud; või vähemalt ei käinud nad sellel festivalil. Vene keeles laulnud ska-punt Cube-A alustas samuti tagasihoidliku publikumenuga, kuid kontserdi jätkudes meelitasid nende tantsurütmid ja kohati pungilikki muusika lava ette arvestatava rahvahulga.

Tallinna mürarokibänd Zahir andis paljudele võimaluse end aktiivselt moššides välja elada, noortele punkaritele aga aeroobika- ja spordikavaga lava ees esineda. SS Robot oli vast ürituse kõige pungilikum bänd, mis ühtlasi jätkas ka Eesti pungi eripäraseid traditsioone: sõnum oli poliitiline, kuid erinevalt lääne pungist ka pigem patriootlik (ehkki irooniline). Rahva, eriti punkarite kaasaelamine oli maruline.

SS Robot esinemas Punk & Rock festivalil Tartus. / Madis Maasing


Punklegend Nyrok City esines eestikeelse kavaga, peamiselt niisiis uuemate lugudega. Noorem punkarkond oli eelmiste bändidega end ilmselt ära väsitanud, seetõttu võtsid nende asemel lava ees sisse koha vanema generatsiooni esindajad, kes samuti intensiivselt kaasa elasid.

Indie- ja alternatiivrokki viljelev kooslus Sibyl Vane pälvis samuti korraliku rahva poolehoiu, ehkki enamikus kuulasid seda «tavainimesed», kellest ilmselt paljud olid kohale tulnud järgmise bändi pärast.

Teisele päevale ja kogu festivalile pani väärika punkti Eesti punklegend (mis sest, et muusikaliselt ju tegelikult mitte väga) Vennaskond. Bänd ja selle ninamees Tõnu Trubetsky olid isegi üllatavalt heatujulised (vana kooli tegelastest olid kohal näiteks ka Allan Vainola ja Roy Strider) ning rahva kaasaelamine oli taas vägev. Vähemalt kontserdi alguses oli koos ka festivali suurim rahvamass, ületades suhteliselt tõenäoliselt ka Kurjami oma.

Vennaskond esinemas Punk & Rock festivalil Tartus. / Madis Maasing

Ka Vennaskond näitas kontserdi lõpus üles punkvaimsust, kuna mitmed kõige suuremad hitid («Võluri tagasitulek», «Insener Garini hüperboloid») jäid publiku tungivatest nõudmistest hoolimata ette kandmata, selle asemel esitati rahvale uuemat kraami ning isegi sellise toreda loo nagu «Dollariaul» (teate ju küll seda meremehelugu, mida tavaliselt esitab VLÜ).

Üldiselt tore, et selline üritus toimub, toob kokku hevika ja punkari, subkultuuride integratsioon. Ning Lõuna-Eestis ei toimu sedalaadi üritusi just ülemäära palju. Tulevikku võiks sel festivalil minu arust küll olla.

***

Punk & Rock

14. – 15. juulil Tartus Raadi mõisapargis

Tagasi üles