Võib-olla olekski õige seda arvustust alustada publiku reaktsioonist. Üks juhuslikult pealt kuuldud kõnelus publiku hulgast: «Lihtne vaadata seda, ise ei pea midagi juurde mõtlema,» ütles teatrikülastajast poeg teatrikülastajast isale vaheajal koridoris. Isa nõustus. See kõlas siiski komplimendina.
Kui kodumaine komöödia «Kormoranid» hiljaaegu kinodesse tuli ja mõned kriitikud filmi pigem negatiivselt arvustasid, siis filmi autorite seisukoht oli, et kriitikud kriitikuteks, kui publik naerab, siis on komöödiaga kõik korras. «Biloxi Blues» andis aga publikule vaevu mahti hingamisrütm taastada, kui tuli jälle naerma asuda.
Tallinna Linnateatris möödunud aastal käima lükatud «Kümme teatristarti» annab teatritudengitele võimaluse tuua publiku ette oma esimene professionaalne töö. Võimalik, et 20. sajandi kommertslikus mõttes kõige edukama ameerika näitekirjaniku Neil Simoni poolautobiograafiline näidend (peategelane Eugene M. Jerome (Priit Strandberg) oma algaja kirjanikupilgu kaudu lugu jutustabki), noorte poiste eneseleidmise ja mehekskasvamise lugu sobib koolipoistele kindlasti väga hästi.
Tolle näidendi selgrooks on sõjaväedistsipliin ja noormeeste suuremad või väiksemad tõrked selle distsipliini omandamisel – eks ole lavakunstikoolidki distsipliini ja saarelaadset eraldatust tähtsaks pidavad asutused.
Viis psühholoogiliselt ja füüsiliselt erinevat noorukit sõjaväelisel väljaõppel end II maailmasõja lahinguväljadeks ekstsentrilise ja karmi, kuid lõppude lõpuks südamliku ja ausa seersant Toomey (Rain Simmul) käe all ette valmistamas, arenemas, järeldusi tegemas, lõõpimas, armastust otsimas jne. Neil Simoni komöödia pakub rohke naeru kõrvale täpselt väljamõõdetud kogustes ka elutarkust, psühholoogilist avanemist ja romantikat. Ega muidu poleks ta Broadway lavalaudade kuningaks saanud.
Tudengist lavastaja Sander Pukk jutustas lugu minimalistlike vahenditega, mis ühe distsipliiniasutuse meeleolude loomiseks sobib väga hästi. Mainisin elemente, mida Neil Simon valdab ja mis ta nii populaarseks on teinud – kõik need võlud on tempokas lavastuses osavasti välja mängitud. Muidugi tuleb ette ka ülemängimist, kus näitleja ülevoolav power varjutab karakteri oma ja segab selle usutavust, aga 3. kursuse teatritudeng ongi ju alles oskuste omandamise teel.
Kõige tuntavamalt olid laval kohal Pääru Oja jõrm Joseph Wyzykowski, keda peategelane Eugene kirjeldab oma päevikus kui «täielikku looma, kuid samas kindlasti meie hulgast parimat sõdurit», ja Henrik Kalmeti juhmivõitu maapoiss Roy Seldridge oma allapoole vööd ja tihtipeale mitte kõige peenemate naljadega.
Millegipärast meenutas too Pääru Oja Wyzykowski natuke noort Marlon Brandot Stanley Kowalski rollis filmis «Tramm nimega Iha». Henrik Kalmeti puhul võis aga märgata koomikutalendi olemasolu ja tulevikku silmas pidades on see väga hea, sest häid komöödianäitlejaid pole ju kunagi liiga palju.
Uuslavastus
Neil Simon
«Biloxi Blues»
Lavastaja Sander Pukk. Kunstnik Ellen-Alice Hasselbach
Osades lavakunstikooli 25. lennu tudengid ning Rain Simmul, Kristjan Üksküla ja Sandra Uusberg
Esietendus Tallinna Linnateatri Põrgulaval 2. aprillil