/nginx/o/2017/07/18/6904875t1h5b92.jpg)
Eks oma(de)vahel rääkides või lausa vastastikku pihtides ilmnevad enam kui sageli paljude abielupaaride suhtedraamad. Kõik see, mis jääb õnnelikkuse või korralikkuse sileda fassaadi taha. «Suhe» oleks siinkohal isegi eksitav öelda, kui tegelikult avanevad lahinguväljad, kus peamiseks relvaks on obsessiivse sõnavalinguga täidetud psüühiline vägivald, mis aeg-ajalt tipneb lauanõude purustamise ja uste prõmmimisega ning kus leppimine on ajutine vaherahu.
Niisugune on briti elava teatrilegendi, Suure Komödiandi Alan Ayckbourni 1975/76. aastavahetusel kirjutatud kahekümnes näitemäng, nime poolest muidugi komöödia, aga sügavamas hoovuses ja ühe, Vera-nimelise tegelase ning näidendi lõpu tõttu siiski tragikomöödia.
Selle Ohtu mõisatallis lavastanud – vaatajaskond vähemalt kahes küljes, nii nagu seda Ayckbourni peamiselt suvelavastusteks kirjutatud näidendid ette näevad – Roman Baskini kohta võib tunnustuseks öelda, et ta tegi seda jälle, sest Ayckbourni varasemategi teoste Eestisse maaletoomisest (millest olen näinud «Täiskuud», «Aiapidu» ja «Miljonite lemmikut») on kujunenud arusaam, et nende kahe mehe vahel oleks nagu vaimne ja hingeline sugulus.
Et nii, nagu Baskin näitemängu lavale toob, naerutades publikut kirjaniku repliikide tulevärgi ja situatsioonikoomikaga, saates etenduse lõppedes sellesama publiku koju siiski tõsinenult ning järelemõtlevana, vahest isegi pisarates läbi naeru; et nii suudab seda teha üksnes meie oma suur Lavastaja ja Näitleja. Usutagu mind, see pole kompliment, vaid meisterlikkuse äratundmine.
Tabamuseks kümnesse (sobilik projektiteatri nimelegi!) võib pidada näitlejate valikut rollidesse. Baskin ise mängib küll terve õhtu laval olevat, sealt üksnes vaheajale lahkuvat Dennist. Ema (Ita Ever) kägistava ettehoole ja armukadeduse eest garaaži põgenenud memmepojast on saanud abielumees: tema naine on 42-aastaseks saav lastetu Vera, kelle sünnipäevaga näidend ka lõpeb. Vahepeale jäävad teistegi tegelaste sünnipäevad.
Teatav ambivalents tekib sellest, et Vera näib Dennise jaoks kas liiga noor või Dennis Verale liiga vana. Nii ongi, et kui laval on Dennis ja Vera, siis tajud puhuti isa-tütre suhet. Aga kui lisandub abielupaar Neil (Alo Kõrve) ja Pam (Hilje Murel), rääkimata ema Majoriest (Ita Ever), siis oleks nagu juba vanaduse künnisele jõudnud mees kosinud endale mitukümmend aastat noorema naise.
Etenduse esimesest minutist peale läheb lahti neurootiline tõmblemine. Kaks tundi sisemisest värinast ja seedetrakti korinast saadetud kohtlasevõitu, ebaõnnestunud abielumehe Neili rollisooritus Alo Kõrve poolt on nauditav. See on füüsiliselt niisama kurnav nagu ka Dennise roll, kes Baskini kehastuses meenutab mulle muide üks-üheselt Al Pacinot tema viimati nähtud filmides (näit. «Danny Collins»).
Hilje Mureli esimesed repliigid kuuldusid ebakindlalt (esietenduse närv!), aga mida edasi, seda efektsemalt avanes oma äpust mehest tüdinud, teda irooniliste repliikidega salvava ja napsitamisest lohutust otsiva naise kuju.
Oodatagu vaid etenduse farsilikku kulminatsiooni, kus laval on korraga kõik tegelased otsekui puntratantsus – ja te saate kätte kogu oma nädalase naerudoosi! Selles stseenis hiilgab ka sõna otseses mõttes fassaadi taga nööri tõmbav Majorie, kes oma kapriiside ja ahviarmastusega terroriseerib miniat. Piisab täpselt tabatud intonatsioonist, piisab isegi pilgust, et avada karakteri olemust. Klassikasse võiks kuuluda Everi mängitud Majorie põlastav-üleolev pilk minia poole, kuuldes, et too on jätnud mehe sünnipäevaks küpsetamata koogi, mida Majorie ei jätnud isegi oma abikaasat leinates tegemata!
Seesama «piisab vaid detailist» kehtib ka Maria Petersoni puhul. See, kuidas ta etenduse lõpus istub kivistunult otsekui mälestusmärk omaenda haual ja tuiutab kõnevõimetu ning endasse sulgununa ühteainsasse punkti kümmekond minutit – niisugune on tragöödia finaal.
Petersoni kehastatud Vera on selle näidendi tõeline ohver. «Aita mind!» pöördub ahastav naine oma mehe Dennise poole, saades vastuseks soovituse panna kirja kooselus lahendamist vajavad probleemid. Ayckbourne ei kavatsenud Vera tegelaskuju sääraselt esitada.
«Ma ei istu kunagi laua taha, et kirjutada sünget näidendit,» selgitab autor. Tema kujutluses pidi näidend tulema erakordselt kenast ja sõbralikust mehest, keda kõik kadestavad. Aga siis nägi ta silmanurgast Dennise naist Verat, kes astus sisse, teetass käes, ja oli lihtsalt kokku varisemas. Ja siis oligi autor mõelnud: «Oot, mis temaga toimub?»
«Omade vahel» moraal võikski olla selles, et küsiksime, kas meil jagub empaatiat ja mõistmist, lähedustunnet ja omakasuvaba armastust ka kooselu fassaadi taha. Ja mis asi on üldse kooselu, mida see eeldab, mida vajab? Läbi naeru(tamise) on see küsimus ehk isegi talutav. Vastamisega võib aga jänni jääda.
**
Uuslavastus
Alan Ayckbourni «Omade vahel» («Just Between Ourselves»)
Inglise keelest tõlkinud Jüri Karindi
Lavastaja Roman Baskin
Osades Roman Baskin, Maria Peterson, Ita Ever, Alo Kõrve, Hilje Murel
Esietendus 13. juulil 2017
Ohtu mõisa tallisaal
Projektiteater Kell Kümme