Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kunstinäitus kui loomaaed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus Tartu Kunstimaja Suures saalis. | FOTO: Ingrek Grigor

Loomaaia külastust on võrreldud kunstinäituse külastusega: publik liigub ühe puuri juurest teise juurde, nagu ka maalinäitusel seisatatakse kord ühe kord teise maali ees, ja siis liigutakse jälle edasi.

Muidugi, maali raam ja näituseruum ongi maalikunsti puurid ja loomad loomaaias ongi näitamiseks. Loomad viibivad loomaaias n-ö püsiekspositsioonis. Aga kui kunstinäitusel näidatakse loomi, täpsemalt loomakujusid, siis tekib väike segadus. Kus on kunst? Milles seisneb erinevus loomaaiast? Kas enne näitusele jõudmist tuleks teha eeltööd, uurida loomalugusid või looma kujundit inimkultuuris?

Kuraatorid on alustuseks panustanud lemmikloomale, kuid kujundamaks laiemat ülevaadet kujurite viljeldavast loomatemaatikast (ekspositsiooni on valitud arvukalt ka varasemate aastakäikude töid, alates 1980ndast), viidatakse süngemalegi poolele. Pressitekstis seisab: «Raevukas ja stressiküllane aga ka nõutust ja jõuetust tekitav kaasaeg hiilib ka sedavõrd turvalisse ekspositsiooni kui loomaskulptuuride näitus».

Väljapaneku pealkiri «Täna ma päästan nii palju kärbseid kui saan», mis pärineb Islandi postroki ansambli Sigur Ros loost «Flugufrelsarinn» /«The Fly Savior», piinab kujutlust parasjagu. Üks kuraatoreist, Mari-Liis Tammi sõnab: «Minu jaoks on rõhk sõnal «täna», kuid tean, et kunstnikud asetasid rõhu erinevalt, näiteks «päästan», või sellele, et kärbeste päästmine ei ole just tavapärane.»

Ilu, kirg, hirm

Ülevaatenäituse «liigirikkus» pakub vaatajale suhestumiseks palju erinevaid teid. Kuna loom on inimesega bioloogiliselt, ajalooliselt ja kultuurilis-semantiliselt tihedalt seotud, siis on esmatasandi kommunikatsioon ka laiemale publikule garanteeritud, seda enam, et küllalt suur hulk töid on  realistlikus laadis.

Ka on loomi erinevale eelistusele ja maitsele; arvukamalt on esindatud kasslased ja erinevad linnuliigid, papagoist kotkani. Vastavalt kuraatorite rõhuasetusele domineerivad kodu- ja lemmikloomad kiskjaliste ja metsloomade ees. Tõeliste harulduste hulka kuuluvad Airi Luige «Elevant» ja «Jääkarud». Paigutus sealjuures ei järgi loomaaiale iseloomulikku korraldust liikide alusel: vaataja leiab igast saalist oma koera(d), oma hobuse(d) ja oma kasslase(d).

Eksponaatide intuitiivsed naabrused lisavad ootamatusi. See oleks ühtlasi süvenenum tasand näitust uurida. Vergo Verniku vormilasu sisse mattuv, või selle alt pääseda püüdev hobune omandab Hille Palmi ekstreemse, veereval alusel pingul ja nülitud (?) kassikujundi ja Leena Kuutma hiigelpuugi naabruses omajagu ängi juurde.

Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus Tartu Kunstimaja Suures saalis. / Indrek Grigor

Skulptuurikeskselt on huvitav materjalide ja vormieripärade mitmekesisus, mis ajendab analüüsima vormi ja sisu võimalikke sõnumlikke ja emotsionaalseid seoseid. Kas valitseb nt mingi reeglipära, millist looma karikeeritakse rohkem, ja millist idealiseeritakse? Mille poolest erinevad šamotis, pronksis ja kipsis hobusekujud? Või milline materjal on millise emotsiooni teenistuses?

Kasslaste teatud dominant näitusel on silmatorkav, ja tundub mitte ilma sisulise lisaväärtuseta, et neid on kujutatud pronksis, klaasmosaiigis, valges poleeritud marmoris, terases, aga mitte matis kipsis ega soojas-leebes puidus. Kasslaste ilu ja väljendusrikkus võib siinkohal olla lähteks. Jänese sangviinilise karakteri jaoks piisab ka pabertaarast, tõestavad Aili Vahtrapuu «Selveri jänkud». Kontseptuaalse pirueti pakub Mari-Liis Tammi: tema «1 hani» võimaldab jälgida, kuidas erinevad ready-made’sed elemendid, koormakate, padi ja kindad koonduvad tähenduslikuks sõnumiks elu ohustatusest.

Eraldi maiuspala on noolida loomakujutistes viiteid inimloomusele. Selleks inspireerivad eelkõige Hannes Starkopfi tulirelvastatud gorillakuju ja Ahti Seppeti eksalteeritud inimnäolised loom-kehad. Rao Heidmetsa sääseparvest ümbritsetud flegmaatilise lehma videomõtisklus on juba terav sotsiaalne karikatuur.

Universaalsetest kultuurilistest sümbolisatsioonidest rohkem näeb näitusevalikus pigem omamütoloogiaid. Selge on ka, et inimene ei pääse antropomorfiseerivast lähenemisest – loomad on ikka kujutatud inimese pilgu läbi, ja mitte – loomad ISE. John Bergeri «Miks vaadata loomi?» (ajakiri Akadeemia 3/2017 ) pakub selleks huvitavat teoreetilist tuge. Bergeri järgi pole ka loomaaias võimalik kohata – looma pilku. Olgu lisatud, et kunstimaja järel jätkab loomakujude näitus juba Tallinna loomaaias.

***

Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus Tartu Kunstimaja Suures saalis kuni 23.07.2017

Ühenduse 62-st liikmest osaleb 39, lisaks külalisena Rao Heidmets ja in memoriam Irina Rätsep ja Külli Tammik.

Kuraatorid ja kujundajad: Tiiu Kirsipuu, Gea Sibola Hansen ja Mari-Liis Tammi.

Tagasi üles