/nginx/o/2017/07/24/6922267t1h85b2.jpg)
Tartu vanadel majadel on kordumatule välimusele lisaks veel midagi – neil on oma lugu, täpsemalt lugude kobar, sest igal elanikul on oma lugu. Maikuu lõpul esitleti Tartus Kalevi tänava kunagi esinduslikus villas, kus praegu tegutseb loomemajanduskeskus ja kohvik Spargel, romaani «Päikesevõimalus».
Sõjajärgseil kümnendeil tegutses samas majas tuberkuloosihaigete sanatoorne kool. Patsientideks olid luutuberkuloosi põdevad lapsed ja noored. On raske ette kujutada noort inimest lamamas kuude kaupa kipsmähistes, ootamas tihtipeale mitmendat operatsiooni ja paranemas vaid osaliselt. Tol antibiootikumiravi eelsel ajal mähiti mõni haige laps kipsi kandadest kaelani, sest muud ravi ei olnud. Kuni tuberkuloos võideti, sest kohale jõudis uus ravim – streptomütsiin. Üks patsentidest oli selle raamatu autor Urve Sõmer.
Kuidas sünnib raamat? Viimaste kümnendite elulookirjanduse uputus justkui julgustaks, et tarvitseb vaid oma kogemused kirja panna ja lugu või elulugu sünnib raamatu kujul otsekui iseenesest. Nii see kahjuks ei ole. Tõsielukirjutuse, mitmesuguse dokumentalistika (autobiograafia, elulugu, mälestused või muu) ja ilukirjanduse vahel on suurem või pisem tühik. Selle ületamine ei pruugi alati korda minna.
Kirjandusliku teksti looja loob olemasoleva tegelikkuse asemele uue reaalsuse ka siis, kui ta kasutab tegelikkusest nopitud tükke ehitusmaterjaliks. Romaan küpseb sageli kaua, enne kui pikk narratiiv tiheneb kunstiks. Igaühel ei tulegi see välja. Urve Sõmer on sellega hakkama saanud. Tulemuseks romaan noorusest, noortest hingedest, kellele elu on ette söötnud päikesevõimaluse nagu kõigile, aga õnnetuseks on kaasa antud ka raske haigus. Haigus varjutab muidu tavapärast koolielu meenutamise ja inimeseks kasvamise rõõmsat lugu tõsiduse vaimuga.
Kujunemislugu ei piirdu tavaliselt ainult möödunud ajast jutustamisega, vaid jutuga on kaasas suhe möödunud aega ning kõik täitund ja täitumata unistused, sest väga sageli peegelduvad lapsepõlve vagases vees igatsused tuleviku suhtes. Jutustaja mäletab, millest unistas, ja teab, kuidas oodatud tulevik unistustega ümber käis. Raamatu autor on ise olnud selle haigete laste kooli õpilane, on oodanud operatsioone, on tundnud meditsiini võimetust ja oodanud imet, mis ju saabuski, kuigi paljude jaoks hilja.
Ta tunneb ja mäletab sanatoorse kooli eluprobleeme igast kandist. Haigus on küll läbiv teema, kuid «Päikesevõimalus» ei ole haiglaromaan, vaid kooliromaan. Urve Sõmer on oma koolilugusid kaua meeles kandnud ja pole valinud kirjutamiseks mitte aegamööda veniva ausa omaeluloo, vaid enam üldistavat löögijõudu pakkuva ilukirjanduse.
Kolmekümne viies peatükis on kordamööda juttu kolmest kesksest tegelasest, kelle lood tegevust edasi viivad. Jutustus hakkab käima jutustaja kooliõe tulles Itaalia-reisilt. Lennuk hilineb ja kooliõde palub öömaja. Itaalia veini juurde hakkab peategelane (nimetagem teda nii, kuigi autor hoiab ta karakterina varjus) pajatama lugusid möödaläinud ajast, koolist ja peaasjalikult kolmest kooliõest, «oma tüdrukutest».
Nii sünnib omamoodi lugude põimik, milles Ruti, Gerta ja Hanna on kesksed tegelased. Nimetatakse, mis neist on romaani jutustamise ajatasandil ehk pärast kooli saanud, kuid kogu tegevus toimub ikkagi minevikus. See raamat on kirjutatud truudusest oma nooruse vastu ja mäletamise rõõmust, seetõttu iseloomustab argipäevi omamoodi karge helgus.
Kui algus mõjub pisut ajaviiteliselt, siis juba esimene lugu, peategelaseks Keerubi hüüdnime kandev kasvataja, on kirja pandud loo intriigi kindlalt juhtides. Tüdrukutest on kõige meeldejäävam Hanna, orb, keda kasvatab vanaema ja kelle jaoks kaasõpilased panevad raha kokku, et ta saaks esimese kleidi, mis pole kellegi teise kantud vana. Elumured jõuavad igaühe jaoks eri viisil, tüdrukute omavahelistes vestlustes riivatakse mitmesuguseid ajastu ahistavaid probleeme.
Nii nagu raamatu tegelased saavad sanatoorses koolis ühtaegu ravi, õpetust ja kasvatust, saavad lugejad ettekujutuse meditsiinist, ajaloost ja inimestevaheliste – noorte ja vanade, haigete ja tervete – suhete nii keerulisest ja ometi lihtsast võrgustikust. Läbiva intriigi asemel on tegevuse teljeks suureks kasvamise lugu ja igapäevane vaprus. Tüdrukute jaoks ei ole tagasivaatamist ega aega meeleheite jaoks. Teose stiil on õhuline, tegelaste käitumine usutav, kõige rohkem aga väärib romaan punkte ajastu ja miljöö asjatundliku kujutamise eest.
***
/nginx/o/2017/07/24/6922267t1h85b2.jpg)
Urve Sõmer
«Päikesevõimalus»
2017
352 lk