Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Kunstniku looming tuleb tema näo ja nimega kokku viia!»

Intervjuu Jaak Visnapiga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Visnap oma uues galeriis. | FOTO: ERIK PROZES/

Jaak Visnap on kunstnik ja organisaator, kelle põhilisted tegevusalad loojana on maal, graafika ja performance-kunst. 2002. aastal asutas ta tänaseni edukalt tegutseva Eesti Litograafiakeskuse ning 2014. aastal selle kõrvale kunsti müügi ja turundamisega tegeleva galerii Tallinn Art Space. Ta on kureerinud kunstiüritusi, korraldanud näituseid Eestis ja välismaal ning andnud välja ajalehte «Minu esimene kunstikogu».

Viimastel aastatel Maakri tänaval tegutsenud Tallinn Art Space avab täna oma uksed Mustamäel Talleksi endise kontorihoone ruumides Pirni tänaval. See kunstikeskus koondab endas galerii ja trükikoja, mis on avatud erinevas vormis loomealaseks koostööks. Visnap usub ja loodab, et Pirni tänaval hakkavad juba lähitulevikus toimuma suured projektid. Meie vestlus leidis aset mõni päev enne uute ruumide avamist sealsamas.

Alustan aastatagusest ajast, kui sa tungisid Eesti Kunstnike Liidu (EKL) suurkogule, olles riietunud suureks südameks, ning takistasid seal päevakorra arutamist, kuni sind politsei abiga tänavale visati. Mille poolt või vastu sa seal selle performance'i tegid?

Teatavasti on performance tegevuskunsti liik, milles kunstniku juhatusel ja vahel ka publiku osalusel luuakse improvisatsiooniline etendus. Seekordne ülesastumine oli selleks, et protestida minu väljaarvamise vastu Eesti Kunstnike Liidust ja et kunstnikud märkaksid, kuhu oleme jõudmas liidu tegevuse tulemusena.

Kuhu me siis jõudmas oleme?

Kunstnike liit on muutunud kinnisvarafirmaks. See tegeleb liiga palju kinnisvara haldamise, ostu, müügi ja rentimisega – kunst on taandunud teisejärguliseks. Viimase paarikümne aastaga on enamik nõukogude ajast päranduseks saadud ARSi struktuure hävitatud, midagi asemele loomata. Samuti jääb kohati mulje, et tähelepanu kõrvalejuhtimiseks muudelt probleemidelt otsitakse sisevaenlasi. See on asendustegevus ja energia kulutamine valesse kohta.

Milline on sinu suhe kunstnike liiduga praegu?

Ma olen jätkuvalt kunstnike liidu liige. Ehkki oleme liiduga minu üürivõla ja liikmesuse teemadel kohtus juba kolm korda vastamisi olnud – kaks korda olen võitnud, ühel korral saavutasime kompromissi. Kuu aega tagasi otsustas Tallinna ringkonnakohus, et minu liikmesuse äravõtmine, mis toimus möödunud aasta kevadel, oli ebaseaduslik. Oma 18 000-eurosest võlast, millest umbes kolmandiku moodustavad EKLi määratud intressid, olen tänaseks tasunud peaaegu poole. Ja kavatsen lähiajal maksta ka ülejäänu. Minul hetkel EKLile rohkem pretensioone pole ning usun ja loodan, et liitu juhitakse tulevikus mitte äri-, vaid kunstihuvidest lähtuvalt. Isiku tasandil mul kellegagi probleeme ei ole. Eesti kunstnikud on üksteise suhtes solidaarsed, Eesti Litograafiakeskuse litograafi ja Tallinn Art Space'i galeristina teen koostööd väga paljude kohalike kunstnikega.

Jaak Visnap (punase südamena) tegemas performance'it Eesti Kunstnike Liidu koondkogul 2016. aasta mais / Youtube

Kuidas see võlgnevus tekkis?

Nagu paljudel pärast masu. Asjad ei läinud enam nii, nagu plaanitud. Me olime liigselt kulka toetustest sõltuvad, kuid ühel hetkel meie toetustaotlusi enam ei rahuldatud. Minu ettevõtlikum pool lubab riskida ka väikese miinusega, sest mul on suurem visioon ja ma näen suuremat pilti.

Mida ütled inimestele, kes nimetavad sind aferistiks?

Mulle meeldib hea mäng, ma olen mängur. Et kunstis üldse kuhugi jõuda, peab olema julge ja riskialdis. Maailma viivad edasi julged inimesed. Kuid ma pole pahasoovlik ega süüdimatu. Ma olen oma ideede teostamisel kompromissitu.

Kunas ja kuidas sai sinust galerist?

Tegutsedes alates 2002. aastast Eesti Litograafiakeskuses ning teostades seal paljude Eesti kunstnike graafilisi töid, hakkasin koos oma partneritega mingil hetkel tajuma, et kohalik kunstiturg on hästi loid ja kammitsetud. Ning kunsti müüa on peaaegu võimatu, kui see asub kuskil ateljees, kus kunstnik ise samal ajal töötab. Samuti saime aru, et toetuspõhiselt ning vasakpoolselt toimides ei jõua kaugele. Seega lõime umbes viis aastat tagasi oma galerii – Tallinn Art Space. Alguses oli see veebis, umbes kaks ja pool aastat tagasi avasime ruumid Tallinnas Maakri tänaval. Alates sellest neljapäevast (ehk tänasest – toim) oleme avatud Pirni tänaval.

Kust see galeriipidamise raha tuleb?

Me oleme selle raha ise teeninud. Alates 2011. aastast pole me kultuurkapitalist või kultuuriministeeriumist saanud sentigi tegevustoetust.

Kas te pole küsinud või teile pole antud?

Alguses ei antud ja nüüd pole enam küsinud. Umbes 2011. aasta paiku keerati Eesti Litograafiakeskusel riiklikud rahakraanid kinni. Seal on natuke meie enda süüd, natuke kahepoolset valestimõistmist ning konkurents oli tahtjate hulga kasvu läbi kõvasti suurenenud. Ja ühel hetkel polnud mul vastavates komisjonides enam ühtegi «oma inimest».

«Oma inimest»?

Pole saladus, et need inimesed, kes istuvad nimetatud nõukogudes ja komisjonides, suunavad raha eelkõige enda ja oma sõprade projektidele. See on fakt, selle vastu ei vaidle ilmselt mitte keegi. Ärimaailmas nimetatakse sellist tegevust korruptsiooniks, ent kultuurimaailmas peetakse seda inimlikuks ja mõistetavaks.

Ühtlasi väsisin ma ära sellest lõputust projektide kirjutamisest. Ma olen kunstnik, ettevõtja ja idealist – see projektide kirjutamise praktika alandas ja väsitas mind, surus mind teatavasse abisaaja ning mitte hakkama saava isiku staatusesse. Asjaolu, kas ma sain raha või ei saanud, mõjutas mitte üksnes minu elustandardit ja loomeväljundit, vaid ka enesehinnangut.

Kes seda raha siis saavad?

Mulle tundub, et viimaste aastate jooksul on see jagatav summa jäänud suhteliselt samaks, ent sellele pretendeerivaid isikuid ja institutsioone on tulnud juurde. Sealhulgas on juurde tulnud ka häid projektikirjutajaid – kunstiajaloolasi, kunstiteadlasi ja kuraatoreid, kelle teadmised bürokraatiast ja paberimajandusest on palju paremad kui kunstnikel. Me oleme jõudnud nn projektimaailma. Kui kunstnikul tuleb mingi idee, siis kõigepealt hakkab ta projekti kirjutama või otsima inimest, kes kirjutaks seda tema eest.

On see hea või halb?

Minu jaoks on see kurb ja hirmutav. Sest kriitiliselt suur hulk tegijaid mitte üksnes ei oota, vaid ka eeldab, et neile makstakse. Ja kui ei maksta, siis nad raevuvad ning ründavad komisjoni liikmeid kas telefonikõnede või sotsiaalmeediapostitustega, stiilis: «Värdjad! Millega te seal tegelete? Teie pärast jääb meil nüüd suurepärane projekt teostamata!!! Andke meile raha või muidu...». Seega on need komisjonid väga suure surve all. On tekkinud olukord, mis pole kellegi jaoks mugav ega meeldiv.

Viimase paarikümne aastaga on Eesti kunstnikkond muutunud kulkasõltlasteks. Mis ühtlasi tähendab, et kohalikul kunstil puudub igasugune vajadus ning kohustus ise raha teenida. Kirjutatakse projekte, saadakse riigilt raha, teostatakse selle abil oma looming. Ning mitte keegi ei nõua, et kunstnik peaks suutma oma teosed ka maha müüa; ega küsi, milline on üldse nende tegelik kunstiline väärtus või turuhind. Selle tulemusena on ateljeed pilte täis, laoseis on nutmaajavalt hea ning kunstnikud käivad kurbade nägudega ringi, sest ei saa iseseisvalt hakkama. Nende loomingul puudub sageli reaalne väljund.

Mida selle vastu ette võtta?

Kui ma teen kunstnike, kuraatorite ja kunstiteadlastega ühisprojekte, siis ma toon alati sisse selle momendi, et koostame näituse, aga püüame ühtlasi leida seal eksponeeritud kunstile lisaks publikule ka ostjad. Mille peale öeldakse mulle enamasti: «Mis mõttes!? Meie rahaga küll ei tegele! Raha ja kaunid kunstid ei kuulu kokku...» Mis tähendab, et riigilt raha küsida on väga okei. Ja ühtlasi nõuda ning eeldada, et seda sulle makstakse. Ning raha vastu võtta on väga okei – siin pole justkui midagi räpast ega alandavat. Aga kui on vaja leida klient ning sooritada ostu-müügitehing, siis muutub lugu enamiku jaoks piinlikuks, see pole tõelisele kunstiinimesele enam seisusekohane.

Üks endine kunstnike liidu esimees nimetas Tallinn Art Space'i «kommertsgaleriiks», reetes sellega, et tema meelest on mingi ülimalt põhimõtteline vahe, millistes kohtades toimub nn õilis kunstimüük ning millistes «kommertslik» kunstimüük. Esimeste all pidas ta silmas riiklikult doteeritud galeriisid ning teiste all eragaleriisid. Väga lihtne on olla «mitte-kommertslik», kui riik su vanalinnas ideaalsel asukohal paikneva galerii rendi kinni maksab.

Minu Maakri tänava galerii toimis kaks ja pool aastat ilma vähimagi riikliku toetuseta, ainult käibe pealt, andes sealjuures väljundi väga paljude Eesti kunstnike loomingule. Mul on olnud suur soov edendada kohalikku kunstiturgu, et see ei oleks mingi hall tsoon, kus liigub must raha ja kuhu õilishinged oma nina ei topi.

Kuidas see hall tsoon on tekkinud?

Ma ei tea, see huvitab ka mind ennast. Teiste kaunite kunstide puhul see nii ei ole. Ajakirjandus esitab sageli edetabeli vormis raamatute müügiarve, teatrite piletitulu, filmide kassat, kontsertide külastatavust jms, teavitades lugejaid sellest, kui palju kellegi bränd või konkreetne teos raha on teeninud. Kuid kujutav kunst on sellest mängust alati välja jäänud, sest kunst on – vähemalt tegijate endi meelest – selleks liiga püha ja süütu. Kujutava kunsti puhul ei ole justkui viisakas rahast rääkida. Kui raamat, film või teatrilavastus leiavad oma «kliendi», siis on see hea, aga kunstnik peaks justkui jätkuvalt nälgima ning elama ja tegutsema isoleeritult oma maailmas, enda potentsiaalse auditooriumiga kokku puutumata. Kunsti ja raha ei tohi mainida ühes lauses (vähemalt elavate kunstnike puhul), need kaks ei käi millegipärast kokku.

Kui suuri järeleandmisi sa oma galeriid käigus hoides ning käibe pealt finantseerides oled pidanud kunstilistes kriteeriumites tegema?

See kunst, mida me müüme, on absoluutne tipp.

Eesti kunsti tipp?

Jah, meil on selline kriteerium, et me müüme ainult elavate Eesti kunstnike teoseid.

Surnud kunstnike pildid lähevad prügikasti?

Surnutega tegelevad antiigikaupmehed ja muuseumid. Meie eesmärk on nii Eesti Litograafiakeskuse kui Tallinn Art Space'i tasandil luua kunsti näol uut rahvuslikku kapitali. Kui inimene on surnud, siis on temaga kõik – tema nime ja loominguga võib teha raha, ent mingit uut lisaväärtust sealt enam ei sünni. Mind huvitab üksnes tänane päev ja tulevik.

Leonhard Lapin liputas jälle! Leonhard Lapini teose „ENSV - Eesti naine sotsiaalses võtmes“ pidulik esitlus toimus Tallinn Art Space galeriis / Toni Läänsalu

Mida sa selle «lisaväärtuse» all eelkõige silmas pead?

Kui inimesed armastavad tänapäeval üha enam arutleda selle üle, milline on meist kellegi ökoloogiline jalajälg, siis mulle meeldib sarnasel moel mõtelda selle üle, kui suur on meist kellegi kultuuriline käejälg, mille me endast maha jätame. Kui kunstil ei ole tarbijat, siis puudub kunstnikul väljund. Ning suur hulk head kunsti jääb seetõttu tegemata; meie kultuuriline käejälg jääb väiksemaks, kui ta võiks. Tallinn Art Space teeb palju kunstikoolitusi ja kunstipidusid, läbi mille püüame tuua üha uusi inimesi kunsti juurde, andes neile ühtlasi sisendi, et miks võiks kunsti tarbida ja omada. Seeläbi tekitame kunstiturgu ning kohalike kunstnike loomingule sotsiaalset tellimust.

Tallinn Art Space on selles suhteliselt vasakpoolses Eesti kunstimaailmas selline hea parempoolne jõud, kelle jaoks ei ole tabuteemaks ei kunstimüük, klientide otsimine ja nendega suhtlemine. Meid huvitab väga, et hea kohalik kunst ei jääks ateljeenurkadesse, vaid jõuaks kuskil seinale. Neid inimesi, kes suudavad kunsti turundada ja müüa, on Eestis väga vähe. Ja mina olen tõestanud, et ma seda suudan.

Paneme nüüd raha ja kunsti ühte lausesse. Kes on need kunstnikud, kelle loomingut müües oled sa oma galeriid käimas hoidnud?

Eesti kunstiturul hinnatakse eelkõige neid kunstnikke, kes on end juba tõestanud. Noortel siin kahjuks väga suuri šansse ei ole. Vanad Nõukogude Eestis alguse saanud kunstibrändid lähevad siiamaani võimsalt edasi, justkui mingid laevad või rongid, millel on tugev inerts. Neid inimesi on, aga neid ei ole palju: Leonhard Lapin, Jüri Arrak, Raul Meel, Maarit Murka, Mall Nukke, Ado Lill, ka Mark Kalev Kostabi.

Kas need tööd lähevad eelkõige Eestisse või piiri taha?

Mõlemat.

Kuhu sa positsioneerid ülejäänud eragaleriid, kes samuti kunsti müüvad?

Enamik neist toimivad üksnes vahendustasandil, nad ei loo oma tegevusega mingit lisaväärtust. Nad tegutsevad nagu tavalised poed – kaubale pannakse mingi protsent otsa, müüakse see maha ja siis on kõik. Tallinn Art Space, mille kõrval tegutseb litograafiakeskus, hoiab elus üht vana ja väärikat kunstitraditsiooni ning aitab läbi litotehnika luua uut ja värvikat kaasaegset kunsti. Me korraldame kunstikoolitusi ning privaatseid kunstipidusid ettevõtetele ja eraisikutele. Meil on kunstniku arusaam ja kogemus, mille põhjal teeme asju teistmoodi. Me püüame mõelda ja tegutseda suuremalt ning ambitsioonikamalt. Me oleme visionäärid.

Mis on sinu järgmine projekt?

Kuu aja pärast esitleme Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud suurprojekti «Vabadus 21. sajandil / Freedom in the 21st Century». See suuremahuline koostööprojekt on kummardus meie riigi ja rahva vabadusele ning loovale inimesele. Eesmärk on korraldada üheskoos Eesti kunstnike valiknäitusi paljudes maailma linnades ja Eesti erinevates kohtades, et kaasata ülemaailmset ning kohalikku kunstipublikut meie kunsti väärtustamisse.

Paljud kunstikogujad on mulle öelnud, et seal, kus lõpeb Eesti riigipiir, lõpeb ka eesti kunsti leviala. Tänasel päeval pole eesti kunst kahjuks maailmas konverteeritav. Eesti kunst on praegu Eesti siseasi. Rahvusvahelisi nimesid meil kahjuks peaaegu pole. Minu hinnangul lähevad välismaal korda üksnes Kostabi ja Meel. Kunstiringkondades teatakse ka Jaan Toomikut ja Marko Mäetamme.

Kas põhjus on kunstis endas, selle kehvas ja keskpärases tasemes või väheses turundamises?

Mina leian, et meil on piisavalt kunstnikke, kel on potentsiaali lüüa läbi ka mujal. Ja kunstnikkond on siin sarnaselt heliloojate ja muusikutega heas seisus ka selle poolest, et kunstikeel on suuresti keele- ja rahvusülene, seega rahvusvaheline. Kirjanikel, näitlejatel on hoopis raskem piiri tagant omale publikut leida.

Aga mida peaks tegema?

Senikaua, kui meie kunstnikkond ei teadvusta endale seda mudelit, mis igal pool mujal maailmas toimib, ei muutu midagi. Meil lepitakse vähesega. Ideaal on teha üks näitus mõnes kohalikus prestiižses galeriis või suures kunstimuuseumis. Ja kui see õnnestub, siis on lagi käes ja elutöö tehtud. Julgust ennast kehtestada, loojana oma loomingu kõrval seista, suuremasse pilti trügida ja maailma minna on väga vähestel. Paraku on seda Eestis senini soovinud teha peamiselt üksnes need, kelle renomee pole akadeemilistes kunstiringkondades olnud just kõige kõrgem: Navitrolla, Aapo Pukk, Tauno Kangro.

Kunstnikele ei õpetata seda, et sina oled oma brändi esindaja. Ja seega pead sa olema pildis, pead soovima ja oskama oma loomingust rääkida, seda müüa. Enamik eesti kunstnikke peab normaalseks ja isegi ainuvõimalikuks, et teda esindab kuraator ja/või galerist ning kunstnik ise konutab ürituste ajal, veiniklaas käes, kuskil nurgas ega ütle sõnagi. Kunstniku looming tuleb tema näo ja nimega kokku viia. Kui seda ei teki, siis ei tule ka mingit edu. Kunstnik, kes jätab oma teosed omapäi või teiste turundada, ei ole enamasti lihtsalt jätkusuutlik. Ei loominguliselt ega majanduslikult. Kunstnik peab omale ise turu tekitama ning läbi raharingluse looma võimaluse uute loominguliste ideede teostamiseks. Kuni seda pole, jäävad enamikul oma suurimad teosed üldse loomata.

Kunstiturul läbilöögi tegemiseks ei piisa üksnes heast kunstist?

Selle juurde on vaja veel kunstniku isikuomadusi. Ma olen juba ammu täheldanud, et ükskõik mis elualal jõuavad tippu peamiselt need inimesed, keda on õnnistatud paljude heade isikuomadustega. Lisaks andekusele peab olema veel avatud mõtlemisega, mänguline ja ambitsioonikas. Minu kogemus ütleb, et läbi ajaloo on peaaegu kõik suurepärased kunstnikud olnud ka superlahedad isiksused: kontaktsed, šarmantsed, julged. Sellised, kellega suheldes ja kellele otsa vaadates hakkad sa uskuma ka tema kunsti. Kas me tahame seda või mitte, aga tee kunstiteose juurde käib peamiselt läbi kunstniku. Inimesed tahavad osta mitte niivõrd pilti, vaid autori isiksust. Ja ka ajalugu armastab isiksusi rohkem kui teoseid.

Jaak Visnapi teos Meditatsioon I (2016). / Erakogu

***

Jaak Visnap

Sündinud 12.09.1975

Lõpetas 2003. aastal Eesti Kunstiakadeemia Academia Gratas.

2002. aastal Pärnus loodud, ent 2007. aastast Tallinnas asuva Eesti Litograafiakeskuse asutaja ja juhataja.

Töötanud Eesti Kunstiakadeemias graafikameistrina.

Kuulub alates 2005. aastast Eesti Kunstnike Liitu

Tagasi üles