Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hardi Volmeri uus film äratab ellu Eesti esimese filmitegija

Lisatud galerii ja video võtteplatsilt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Paarutame kolmapäeva hommikul Põlva-Võru maanteel asuva Joosu mõisa kõrtsi juurde, kus 26.-28. juulini käivad Hardi Volmeri uue filmi «Johannes Pääsukese tõeline elu» võtted. Esialgu on kõik vaikne, ainult kõrtsimaja taha toodud hobused matsutavad vaikselt rohtu.

19. sajandi teises pooles ehitatud kõrts lõhnab värske tõrva järele. Maja on äsja restaureeritud – majaomanike sõnul oli alles poolteist nädalat tagasi kõrtsi pearuumis püsti vaid paar tala. Kui Volmer esitas palve kõrtsis filmida, hakati agaralt tööle. Võtteplats mõjubki ajastutruu mängumaana, mida ajal, mil green screen filmimaailma üha enam üle võtab, on värskendav kogeda.

Asfalteeritud teedele on valatud värske liiv, isegi hobuste rakmed on ajastutruud. Eriline nüansirikkus valitseb kõrtsis sees – lauale on asetatud vanad, kollaseks kulunud mängukaardid, korvis seisab kerge hallituskoorikuga leib ja keset ruumi uhkeldavad uunikumkaamerad, millesarnaseid kasutas omal ajal Eesti esimeseks filmirežissööriks ristitud Pääsuke. Võttepaigas ringi kõndides ja murul istudes tekib hetkeks tunne, justkui olekski aasta 1913, mil Pääsuke ise mööda Setomaa radu jalutas, et vändata dokumentaali «Retk läbi Setumaa».

Teha filmi Johannes Pääsukesest näib Volmerile loomuliku sammuna. Tema meelest peaks säärane idee igal eesti filmimehel ühel päeval tekkima. Enda visiooni tärkamisest jutustab režissöör nii: «Meil kadunud sõbra Peeter Brambatiga tuli idee pähe umbes poolteist aastat enne, kui oli koitmas Eesti Film 100. Sellega seoses ei olnud midagi imestada, et Pääsukese kuju hakkas peas vormuma. Peetril on dokkfilm «Päev tõuseb idakaarest», mis räägib Setumaast – tal oli endal ka Setomaal suvila. Siis ei olnudki midagi üllatavat, et me kohe alguses panime kokku Pääsukese ja Setomaa.»

Mõneti võibki Volmeri filmi vaadata Pääsukese dokumentaali edasiarendusena. Kui Pääsuke keskendub oma filmis Setomaa külaelule ja loodusele, siis «Johannes Pääsukese tõeline elu» jutustab Pääsukese eraelulistest seikadest. Johannes Pääsukese elust pole küll palju teada – noormees suri juba 25-aastasena, kui ta 1918. aastal Valgevenes aega teenides rongiõnnetuses hukkus. Pääsuke magas rongi ülemisel naril ja kukkus õnnetult, lüües pea vastu teravat lauaserva.

Ka tema etnograafilisest dokumentaalist «Retk läbi Setumaa» on praeguseks säilinud vaid seitse minutit. Nagu Volmer ise võtteplatsil ütleb, põhineb Pääsukese elust teadaolev vaid kaasaegsete mälestuskildudel, nii et see Johannes Pääsuke, keda me filmis näeme, on suuresti fantaasia vili. «Johannes Pääsukese tõeline elu» tervikuna on enamjaolt Volmeri nägemus sellest, mida Pääsuke võis oma Setomaa reisi jooksul korda saata.

Teada on küll see, et Pääsuke käis filmimisretkel ühes oma arstiüliõpilasest sõbra Harri Volteriga, keda filmis kehastab Märt Avandi. Võtteplatsil võetakse üles stseeni, kus Volter peab hobust paigal hoidma. Kuna Volter hobuseid kardab, võtab olukord mehel põlved nõrgaks. Võtteplatsil näis kogu olukord armsalt koomiline, sest hobune, kes pidanuks Volteril kananaha ihule tooma, on reaalsuses rahuliku loomuga ja oleks kaamerate ees peaaegu magama jäänud. Mitte just kõigi hirmuäratavam ratsu... Kui hobune viimaks siiski pead pööritas ja parme minema peksis, patsutas Avandi looma ja sõnas: «Aitäh, hobune.»

Märt Avandi (Volter) ja Ott Sepp (Johannes Pääsuke) Joosu kõrtsi poole sõitmas. Hardi Volmeri uue filmi «Johannes Pääsukese tõeline elu» filmivõtted. / Foto: Jaanus Lensment/Postimees

Kõik võtteplatsil tekkinud viperused, või pigem küll ootamatused, olidki maaelule omased – kord ei võtnud hobune vedu, siis vuristas traktoriga kohale külamees, vahel piilus mõni kohalik argsi kõrtsihoone tagant

Terve aja seisis Avandi kõrval ei keegi muu kui Ott Sepp, kes mängib filmis Johannes Pääsukest. Näitlejate valiku kohta sõnab Volmer, et kui viis aastat tagasi otsinguid alustati, lasti silme eest läbi noorema põlvkonna eesti näitlejad, otsides kedagi Pääsukese-sarnast. Ott Sepp on Volmeri sõnul kõige «pääsukeselikum». «Kui hakkad mõtlema, et ta peab hakkama rändama ühes oma sõbraga, kes on saksa arstitudeng, laostunud paruni võsu, siis ei ole vaja ka väga palju nuputada, kes see võiks olla,» sõnab Volmer Avandi kohta. Võtteplatsil viskavad Sepp ja Avandi omavahel hoogsalt nalja nagu ikka.

Arvestades Pääsukese enda teekonda ja tema olulisust Eesti filmi puhul, on märkimisväärne, et filmil puudub Eesti Filmiinstituudi (EFI) rahaline toetus. Kokku toetas EFI sel aastal kolme mängufilmi tootmist. Raha said kaks debüütmängufilmi: Janno Jürgensi «Rain» ja Kaupo Kruusiaugu «Sandra saab tööd» ning lisaks René Vilbre «Klassikokkutulek 2 – pulmad ja matused». Ehkki «Klassikokkutulek» on vaatajaarvult ja kassatulult taasiseseisvunud Eesti vaadatuim film, on valiku üle palju diskuteeritud.

Ühelt poolt on mõistetav, et riigi raha läheb suure vaatajahuviga filmile. Teisalt võib arutleda, kas niigi piiratud ressursside juures (EFI mängufilmide tootmistoetused on juba aastaid olnud ühessamas suurusjärgus ehk ühe miljoni ringis) ei peaks toetama just neid filme, milles on veidi enam nišši ja sellevõrra vähem vaatajahuvi.

Volmer jääb rahastusest rääkides viisakaks ja vaoshoituks, lisades siiski, et tema meelest on olukord veidi jabur. Samas nendib ta, et filme peabki tegema igasuguseid ja igas žanris ning tegu on lihtsalt otsustajate valikutega. Praegu valmib «Johannes Pääsukese tõeline elu» firmade, erakapitali ja kultuurkapitali toel. Volmer sõnab: «On palju häid sõpru, kes leiavad, et see film peaks sündima.» Palju toetust on saadud ka seto kogukonnalt ja teistelt Lõuna-Eesti kohalikelt, mistõttu ongi mõneti tegu Lõuna-Eesti filmiga.

Arvestades Eesti üleüldist pealinnakesksust, on see igati tore. Seda enam, et film on enamjaolt filmitud Lõuna-Eesti künkliku maastiku vahel. Võtteperioodi käigus, mis hetkel on jõudnud juba poole peale, on teiste hulgas filmitud Värskas, Obinitsas, Tartus ja Viljandis. Viljandi vanalinn muudeti Petseriks. Petseri atmosfääri loomisele on üldse loovalt lähenetud. Näiteks filmilinal Petseris asuv kõrts on lavastatud Tartus, Hugo Treffneri Gümnaasiumi keldris. Kiidusõnu Lõuna-Eesti inimeste vastutulelikkuse suhtes kuuleb võtteplatsil üldse palju. Filmi produtsendi, Anneli Ahvena sõnul oldi vahepeal juba puktis, kus taheti filmiprotsessi rahastuse puudumise tõttu pooleli jätta. Kohalike toel mindi edasi. Nüüd ollakse sealmaal, et kahe aasta pärast, 2019. aasta talvel, on oodata esilinastust.

«Johannes Pääsukese tõeline elu» ei ole veel valmis, ja kuigi filmile ei saa ette kiidusõnu laduda, võib vast siiski öelda, et see on linateos, mis on ajalooline mitmes mõttes. Film ei jutusta ju ainult Eesti esimese filmitegija, Johannes Pääsukese seiklustest, vaid kihavast elust, mis käis Lõuna-Eestis veidi enam kui 100 aastat tagasi. Oma pärandit tuleb hoida ja kui möödunud aega ei saa taaselustada reaalses elus, on ju tore, kui seda tehakse vähemalt filmilindil.

Tagasi üles