Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Valerian» kui kultuslavastaja kõrge kukkumine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dane DeHaan ja Cara Delevigne Luc Bessoni filmis «Valerian ja tuhande planeedi linn» | FOTO: outnow.ch

«Valerian ja tuhande planeedi linn» on ulmepõnevik, mille tootmise juures on palju imetlusväärset. Mitte ainult pole tegemist kõigi aegade kõige kallima Euroopa filmi, vaid ka kõigi aegade kõige kallima iseseisvalt toodetud filmiga.

  • «Valerian ja tuhande planeedi linn», 2017
  • Režissöör Luc Besson; osades Cara Delevigne, Clive Owen, Dane DeHaan, John Goodman, Ethan Hawke, Rutger Hauer, Elizabeth Debicki
  • Kinodes alates 28. juulist, kestus 139 minutit

Lavastaja Luc Bessonil õnnestus nimelt isegi Hollywoodi mõistes hiiglaslik pea 200-miljoniline eelarve kokku saada ilma ühegi suurstuudio toeta. Riski hajutamise tõttu ei ähvarda prantsuse kino ühe kuulsaima nime tõelise kireprojekti läbikukkumise korral seega tõenäoliselt ühtki rahastajat pankrot ega uste sulgemine.

Seitse aastat kirjutatud ja ette valmistatud ning pea kaks aastat järeltöötluses veetnud film viib vaataja 28. sajandisse hiiglaslikule kosmoselaevale nimega Alpha, kuhu on kogunenud tuhanded liigid üle galaktika. Suhteliselt harmoonilist elu hakkab aga ähvardama salapärane vaenlane, kes tekitanud Alpha keskmesse radioaktiivse tsooni, kust keegi eluga tagasi ei tule. Müsteeriumit asuvad lahendama eriagendid Valerian ja Laureline, kelle järgi on nimetatud ka filmi aluseks olev juba 1967. aastal ilmvalgust näinud koomiks.

«Valerian ja tuhande planeedi linn». / outnow.ch

Kahjuks paistab praeguse seisuga, et kuigi «Valerian» ei pruugi kedagi pankrotti viia, on ometi tegemist katastroofilise läbikukkumisega nii rahaliselt kui kriitikute vastuvõtu mõttes. USAs tõi film avanädalavahetusega sisse hädisevõitu 17 miljonit dollarit, mistõttu on investorite lootused seatud nüüd maailma suurimaks filmituruks tõusvale Hiinale, kus film linastub augusti lõpus.

Kuna Besson on selliste julgete ja intelligentsete märulite nagu «Viies element», «Léon» ja viimati puupüsti napaka, kuid imetlusväärselt kõrgelennulise «Lucy» lavastaja, on talle oluliselt kergem kaasa tunda kui mõnele Hollywoodi liinitööle. «Valerian» on ikkagi kordades ambitsioonikam, fantaasiarikkam ja kunstiliselt huviväärsem kui järjekordne «Transformerid» või Marvel. Bessoni kirg ja põhjalikkus paistab läbi kõigist neist lõpututest detailidest, mida see ülivärviline maailm sisaldab. Kahjuks ei saa sama häid sõnu ka parima tahtmise juures öelda loo enda ega seda edasi viivate karakterite kohta.

«Valerian ja tuhande planeedi linn». / outnow.ch

Esiteks on «Valerianil» suuri raskusi loogikalähedase terviku moodustamise, mingigi sisulise järjepidevuse leidmise, vaatajas põnevuse tekitamise ning isegi selge tooni valimisega. Teatav kitš on olemas ka Bessoni eelmistes, samuti vormikesksetes töödes, kuid «Viienda elemendi» ning «Lucy» keel-põses-suhtumine jättis oluliselt teravmeelsema mulje, kui seda suudab liiga sageli tüütult suunatu ja ideede tasandil hõre «Valerian». Vimkasid jagub ka siia ning kui kehamuutjast olend (oma inimvormis ei keegi muu kui lauljanna Rihanna) esitab peategelasele erootilise postitantsu, läheb kõik sobivalt üle võlli justkui mõnes Jean-Pierre Jeunet’ filmis. Kahjuks jääb film ebamääraselt pendeldama kuhugi eneseiroonilisuse ja täieliku tõsimeelsuse vahepeale.

«Valerian ja tuhande planeedi linn». / outnow.ch

Tahtmata süüd kellegi õlule veeretada, hakkab kõik ussitama peategelastest. Dane DeHaan on vägagi korralik karakterinäitleja (olgu näideteks üllatushitt «Videokroonikad» või liigutav kõrvalosa draamas «New Yorgi varjus»), aga selgelt mitte tugev peaosaline ega märulistaar. Valerian peaks justkui olema vastassoole apetiitne alfaisane, kelle liigsest enesekindlusest tingitud puudused muudavad ta kohati lapsikuks ja halenaljakaks, kuid DeHaan ei veena kummaski suunas. Tasakaalukama temperamendiga Laureline võiks olla poole ägedam tegelane, kui teda mängiv modell Cara Delevigne ei jätaks veelgi külmemat ja papist lõigatumat muljet. Agentide laperdavast romansist puudub igasugune ekraanikeemia. Eriefektidega täidetud maailmas ei evi erilist inimlikkust ühestki inimtegelastest, kuulsate kõrvalosanäitlejate nagu Clive Owen ja Ethan Hawke kiuste on filmi karakterid puised nagu Vändra saelauad ja dialoog kulgeb umbes sama sujuvalt kui Rail Balticu ehitamine.

«Valerian ja tuhande planeedi linn». / outnow.ch

Loominguline vabadus on tore, aga filmisuguse suuremahulise ja kollektiivse kunstivormi puhul peaks megalomaanidest lavastajatel olema keegi, kes vahepeal õlale koputaks ja ütleks, kui tervik rööbastelt maha sõita tahab. Kahjuks läheb Besson siin pigem George Lucase rada, kes uue triloogiaga algupärase «Tähtede sõja» mainele jalaga hella kohta virutas. «Valerian» võiks olla justkui märulirohkem «Pöidlaküüdi teejuht galaktikasse», aga meenutab kahetsusväärselt hoopis paljuvihatud episoodi I «Nähtamatu oht» või Wachowskite naeruväärset kosmoseooperit «Jupiteri tõus». Siin on kõike nii palju, et pinnale ei jää lõpuks midagi. Isegi sümpaatselt antimilitaristlik sõnum upub tuima suhtejandi alla ära. Tulemuseks film, mis on, kui tsiteerida Rolling Stone’i kriitikut Peter Traversit, tühi nagu Trumpi tviit.

Arvestades, et «Valerian» kestab tublisti üle kahe tunni, on tavapäraselt absoluutselt mainimist mitte väärt 3Ds ja otsast lõpuni ülivilkuvate visuaalidega, paneb see kõik nii mõnelgi ilmselt lihtsalt pea kõvasti valutama. Teisalt päris maha Bessoni ja tema suure töö vilja kanda ka ei maksaks. Filmis on tegelikult üksjagu ägedaid detaile ja uhkeid paiku – seda maailma tahaks avastada küll, lihtsalt mitte sellises hingematvas tempos ja pappkarpidest giididega. «Valerian» pole kokkuvõttes karjuvalt halb, ent kogu määratu potentsiaali ja ressursikulu juures pole tal mingit õigustust olla sedavõrd keskpärane. Kui väiksemad sähvatused nagu «Saabumine» välja arvata, tuleb tõeliselt hea ulme tarbeks endiselt pöörduda kirjanduse poole. Suurejooneliste maailmade lõputute sügavuste avastamiseks lugege näiteks Dan Simmonsi «Hyperioni».

Tagasi üles