Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mikitalik maailm jõudis teatrilavale

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suvelavastus «Midagi on viltu». | FOTO: Ott Kilusk

Valdur Mikitat lugedes kerkib aeg-ajalt silme ette «Tujurikkuja» tuntud sketš Jaani (Tätte) ja Marko (Matvere) Telepoest ja selle hitt-tooted: kajaka- ja hülgemaitselised Tõelise Sõbra pulgakommid. Paremini korraldatud maailmas oleks kindlasti olemas ka Valdur Mikita Tõelise Eestlase pulgakommid, mille najal igaüks võiks mugavalt oma eneseteadvust turgutada või kiirelt kinnistada kõikuma löönud rahvuslikku identiteeti.

Maitsetest sobiksid näiteks sooja aurava sõnnikuhunniku maitseline pulgakomm, nõgese- ja takjamaitseline, jalgrattamaitseline, välikemmergumaitseline, suitsusaunamaitseline, võsamaitseline, valge pitskardina maitseline pulgakomm jne. Hooajalistest maitsetest sobiks ka mulluse tohletanud kartuli või hernekepi maitsed. Variatsioone on lõputult.

Pärnu jõe kaldal, vana Kurgja vesiveski veidi längus palkseina varjus on peidus läbinisti mikitalik maailmamudel. Eemal luhal ammuvad lehmad, niidulilledest kirendaval aasal vajub tasapisi õhtuhämarusse vildakas hall heinaküün, vuliseb jõgi ja sumisevad putukad. Hääbuvas valguses avab taluõu oma sooja süle – saun juba köeb ja puhtad päikeselõhnalised saunalinad ootavad nööril, puuriida kohal kuivavad kasevihad, väike valge-mustakirju kass keerutab mööda muru ringi ja hõõrub end nurrudes vastu vana talu vaimude läbipaistvaid sääri.

Lavastus «Midagi on viltu». / Ott Kilusk

Nagu ühel stereotüüpsel taluõuel ikka, ei puudu ka siit seinal rippuv kuivatatud kala, hunnik halli eterniiti ja välikäimla. Hülgemaitset sellest kõigest siiski suhu ei jää, sest idüllilises ruumis liiguvad lõputult lahtirulluval ajakangal päris inimesed, kes räägivad päris lugu. Rohtukasvanud koduõuel otsivad üle aastakümnete ajasilla kobamisi teed teineteise- ja enesemõistmise juurde isa (Lauri Kink) ja poeg (Indrek Taalmaa). Etendub Tallinna Kammerteatri suvelavastus «Midagi on viltu».

Ott Kiluskil ja Kaili Viidasel on töine suvi – juuni lõpus jõudis duo käe alt Pärnus Koidula muuseumi aias lavale «Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola». Nüüd, vaevalt kuu aega hiljem, on valminud Valdur Mikita tekstidele tuginev «Midagi on viltu». Hoolimata pealkirjast pole viltu ega vildakat lavastuse juures tegelikult midagi. Vastupidi, kõik teose osad on hämmastavas ja harvaesinevas tasakaalus. Nii dramaturgia, lavastaja- ja kunstnikutöö kui ka näitlejad on võrdselt heal tasemel.

Valdur Mikita mänguline mõtteruum loob lavastuse taha laiema kultuurilise-keelelise-semiootilise välja, pakkudes samas ka ohtralt teemasid ja kihistusi, mis kõik teatavasti eesti rahvale nii südamelähedased on. Ott Kiluski dramaturgia ja Kaili Viidase lavastus hoiavad kõiki neid meelevallatusi aga kindlalt ohjes. Mikita eeterlikesse Nipernaadi rännakutesse eesti vaimu ja taluõue anatoomia uurimisel on dramaturg Ott Kilusk rajanud hästi struktureeritud ja liigendatud sidusa narratiivi ning elujõulised karakterid, keda toidab värvikas ja vaimukas keeles lopsakas dialoog.

Isa (Lauri Kink) ja poeg (Indrek Taalmaa) «Midagi on viltu». / Ott Kilusk

Publiku ette jõuavad paralleelselt ühel ja samal taluõuel 50-aastase ajavahega toimuvad sündmused. Ühel 1967. aasta juulikuu õhtul saab talu peremees haiglast telefonikõne, mis teatab poja sünnist. Elevil noor isa otsustab hakata poja tarbeks mälestusi salvestama, et rääkida asjadest, millest rääkida ei saa. Säilitamaks mälestusi, millest juba teab, et ta neid ise kunagi pojaga jagada ei jõua.

2017. aasta juulikuu õhtul saabub unustusse vajunud kodutalu õuele poeg, et otsida üles oma kadunud südametunn... ptüi ...sünnitunnistus. Suure juubeli eelõhtul üksinda isatalus sauna küttes ja mälestustes tuhnides liigub poeg tasapisi lähemale nii kadunud isale kui ka iseenesele. Nii veedavad kaks meest ühe oma elu tähendusrikkama õhtu kõrvuti samas ruumis üle ajamüüri teineteise poole kiigates. Kuni aeg tasapisi mõranema hakkab.

Kaili Viidase lavastaja- ja kunstnikutööd ei saa nimetada teisiti kui filigraanseks. Varem kvaliteetsete ja leidlike lastelavastustega silma paistnud Viidas sai 2012. aastal ka Salme Reegi nimelise lastelavastuse auhinna «originaalse idee ja kogu ruumi hõlmava kujunduse sõlmimise eest põnevaks vaatemänguks, mis pakub meeldejääva reisi päriselule külla». See lause sobib kirjeldama ka «Midagi on viltu» lavastust ja lavakujundust, mis lausa pakatavad hoolikalt viimistletud detailidest ja poolvarjatud mustritest, millele lisandub imetlusväärne rütmi- ja kompositsioonitunnetus.

Üldmuljelt puhas ja kammerlik lavastus on ju tegelikult äärmiselt keeruline – kuidas saavutada pinge, dünaamika ja kommunikatsioon tegelaste vahel, kes teineteist ei näe ega teise kohalolust isegi teadlikud ei ole? Lisaks paralleelsete selgelt eristuvate aegruumide loomine, milles vastanduvad nõukogude perioodi sooja supina seisev aeg ja lõputu olevik ning tänapäevane oleviku puudumine, kiire ja katkematu, «pöördumatult minevikuks murduv tulevik» (Kilusk, Eesti Ekspress).

Viidas valitseb materjali meisterlikult, nii tegevus- ja liikumismustreid teineteisesse sulatades (näiteks isa ja poeg kõrvuti tüütute varestega idanenud kartulite abil territoriaalseid läbirääkimisi pidamas), tasahilju elulähedust doseerides (päris kass laval, jõest püütud elus koger, õitsvad herned seina najal) kui ka varjatud ja varjamatu huumoriga.

Eks peitub Mikita tekstide võlu selles, et ta lisab tähendust, sügavust, lumma ja poeesiat argistele praktikatele, tõstes seeläbi lugeja eneseväärtust ja -väärikust. Ka lavastus on tulvil peentest vihjetest ja pisidetailidest, mis seemnetena vaataja individuaalse maailmataju mäluväljale pudenedes seoste- ja tunneteahelate võrseid kasvatavad.

Isa (Lauri Kink) ja poeg (Indrek Taalmaa) «Midagi on viltu». / Ott Kilusk

Nii on lavastusel kaks jalga tugevalt maas, ehkki pea pilvedes. Tegevuslikult ja ruumiliselt üpriski staatiline ja suletud teos ei kaota hetkekski pinget ja põlemist ning hoiab vaatajat katkematus lummas. Isa selgeltnägemise liini oleks küll võinud kahjutundeta välja kärpida, aga tervikmulje selle all lõppkokkuvõttes ei kannata.

Näitlejate mängulisi, teineteise alla libisevaid, peegelduvaid, paindlikke ja tantsulisi monolooge tasakaalustavad tuntud raadiohääle David Vseviovi loetud lõigud Mikita tekstidest. Täpsemalt väljavõtted Eesti taluõue vältimatutest elementidest: vildakus, välikäimla, kõdunemine, hall värv, sõnnikuhunnik, pori jne. Vseviovi teatrikarjäär sellega ei piirdu, peale kõnealuse lavastuse kuuleb tema häält ka augusti alguses Läänemaal Saueaugu teatritalus etenduvas Ardo Ran Varrese monolavastuses «Sümfoonia ühele. Allegro Con Moto» Aleksander Eelmaaga peaosas.

Narrid Mikitat ühe korra, narrib tema sind kümme korda vastu. Identideedi- ja müüdiloome üle võib ju ironiseerida, eks luba seda Mikita tekstidki kui mõõduka (enese)irooniaga tembitud mõttemängurlus. Paraku leian end isegi vahel kirjutamise ajal pilku klaviatuurilt tõstmas, et jälgida vaiksel õhtusel karjamaal mäletsevaid veiseid ja peegelsileda tiigivee kohal madallende sooritavaid suitsupääsukesi. Aeg-ajalt käin kasvuhoones tomatitaimi silitamas ja surun korraks sõrmed sooja mulda. Millegi najal peab inimene elama. Konstrueeritud identiteedid ja poolkunstlikult genereeritud enesekohased müüdid sobivad selleks samahästi,kui mis iganes muu tugistruktuur. Näiteks hernekepid.

***

«Midagi on viltu»

Autor Valdur Mikita / Ott Kilusk

Lavastaja-kunstnik Kaili Viidas

Mängivad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink

Tallinna Kammerteatri esietendus Kurgjal 27. juulil

Tagasi üles