Noor, teotahteline, ambitsioonikas. Eelkäijaiks Gustav Ernesaks, Alo Ritsing, Ants Üleoja ja teised tuntud koorijuhid. Tänavuse laulupeo kunstiline juht on Veronika Portsmuth (30).
Veronika Portsmuth: laulupidu on nagu riitus
17. aprill 2011, 11:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hubane, maitsekalt sisustatud kesklinnakorter. Kardinaid ei ole – esiteks pole akna taga vastasmaja aknaid koos uudishimulike silmapaaridega, teiseks täidavad eesriide rolli kuivatatud lillekimbud. Noorele, ent juba pool elu koori juhatanud Veronika Portsmuthile meeldib mälestustes elada.
Eriti kui need on meeldivad. Leidub kimpe, mis kunagi ise korjatud, rohkem aga neid, mis kingitud. Peamiselt muidugi koorijuhtimise eest, ent on ka üks päevalill. Esimene lill, mille Veronika elukaaslane talle mõne aja eest ulatas.
Veronika Portsmuth esindab noort haritud eestlast, kes tarkust piiri tagagi otsimas käinud, ent siis koju tagasi tulnud. Sest ainult siin tunneb ta ennast hästi.
XI noorte laulu- ja tantsupeo alguseni jääb kaks ja pool kuud, selle juhtmõtteks on «maa ja ilm».
Teie perenime järgi võiks oletada, et täiendate eestlannade ridu, kes välismaalasele mehele läinud.
See pole nii, ehkki nõnda on arvatud. Isa jutustas meie perenime saamisest, kui väike olin, nii, et Venemaa tsaaril olid lapsed, kel oli koduõpetaja.
Tsaar soovis, et lapsed näeksid laia maailma, ning saatis nad koos õpetajaga mööda ilma rändama. Käisidki erinevates maades ja linnades ning kui nad tagasi tulid, oli tsaar väga tänulik ja andis koduõpetajale valitseda osa Eestimaast.
Õpetaja tuligi Eestisse, siin algas perenimede panek ning nüüdne valitseja jagas rahvale eeskätt linnade nimesid, kus nad tsaari lastega käinud olid. Peale Londoni ja Amsterdami pandi nimeks ka Portsmuth. Ega ma päris täpselt tea, kas algul oli Inglise linna järgi Portsmouth või mitte, aga ilmselt kadus o-täht nimede eestistamise käigus ära ja Sadamasuuks seda kah ei tõlgitud.
Tee muusika juurde sillutas vanemate eeskuju?
Minu vanavanaema laulis omal ajal Paide laulukooris, vanaema naisansamblis, aga professionaalset muusikut minu peres ei ole üldse, muusikast on suure kaarega mööda käidud.
Olen ainus omasugune – minu varalahkunud ema oli merealases raamatukogus bibliograaf, isa on hariduselt raadioinsener, töötas pikka aega laevadel ning tegutseb nüüd mereakadeemia arenduskeskuses.
Põhikooli lõpul olin täiesti kahevahel, kas jätkata reaalainete või muusika süvaõpingutega. Üks mõjutaja, miks muusikakeskkooli läksin, oli mu pinginaaber, kes laulis Ellerheinas. Mina, muide, mitte, sest kesklinlasena oleks pidev Mustamäele käimine kuidagi võõras olnud. Pinginaaber läks reaalkooli ja otsustasin, et üksi ma kah sinna 21. keskkooli ei jää.
Ehkki klass oli vägev – näiteks oli minu klassiõde Evelin Pang, klassivennad aga Soul Militiast tuntud Kaido Põldma, tantsupeo kunstiline juht Märt Agu, Vanemuise juht Paavo Nõgene...
Muusikud, öeldakse, on ka matemaatikas tugevad. Ja matemaatika huvitas mind väga, muusikakeskkooli ajal võtsin isegi individuaaltunde. Igal laupäeval kell üheksa hommikul! Eriti huvitas mind, kuidas võrranditele vastus genereerus. Põnev oli!
Olete pedant?
Muusika on mind elus ikkagi nii palju mõjutanud, et mu sees on ka boheemlust.
Olete öelnud, et koorijuhis peab olema nii meest kui naist. Milles need jooned teis endas väljenduvad?
Minu mehine pool väljendub kindlasti selles, et vahel peab koori proovis olema väga järsk ja otsekohene. Pead olema oma väljendustes väga selge ja konkreetne.
Ning ega kehalinegi väljendusviis pole alati kõige naiselikum, kui pead tegema suuri agressiivseid liigutusi.
Naiselik pool on aga minu sees.
Kas koorijuhi ametil on teie jaoks ka mõningane filosoofilisem plaan?
Selles on üsna palju sügavust. Tooksin välja aspekti, et õppisin vahepeal koorijuhtimist Rootsis ning üks suur erinevus Eestis ja Rootsis õppimise vahel oli, et Eestis väärtustati selle ameti mõttelise küpsemise poolt, sa tajud muusikuks olemise sügavust. Rootsis on see amet nagu iga teine – vahet pole, oled sa pagar, kondiiter või lukksepp.
Miks Rootsi läksite?
Olen kogu aeg olnud huvitatud Põhjamaade kultuurist. Võib-olla osalt ka sellepärast, et mul on Rootsis palju sugulasi ning olen olnud seal juba lapsepõlves pikemat aega. Ja millegipärast on sealne keskkond mulle väga omaseks ja lähedaseks saanud.
Seal loodud muusikagi on kuidagi karge, avar, puhas ja innovaatiline, kooriteosed on tihti väga põnevalt ülesehitatud ja omapärase atmosfääriga.
Kuulute nende noorte talentide hulka, kes pole otsustanud võõrsile jääda.
Minu jaoks oli kohe selge, et sinna ma ei jää. Mulle meeldib Eestis elada! Just selles mõttes oligi kasulik ära olla, et mõista, kes ma olen ja mida teha tahan.
Paljudele on välismaale minek nagu täiskasvanuks saamine, aga mina olin juba minnes täiskasvanu ja mul seda ahvatlust ei olnud. Erinevalt paljudest polnud minu jaoks olulisim parem töötasu, mul oli siingi tööd ja tegemist käed täis, ma ei lõiganud ära olles niite läbi.
Isegi «maa ja ilma» idee tekkis Skandinaavias.
Täpselt nii. Kui oled võõrsil, pead ju pidevalt tegelema seletamisega, kes sa oled ja kust sa tuled, mis maa see on, kust pärit oled. Ja seda enam saab see su enda sees selgeks. Nähes, kuidas rootslased või islandlased oma pärimusse suhtuvad ja kui aktiivselt seda tänapäeva kontekstis kasutavad, tajud, et meilgi on sama palju väärtuslikku.
Mis sest, et oleme Vene võimu all olnud. Nii need mõtted mul tekkisid. Ja seesama asi, et mida on mul välismaalt Eestisse kaasa võtta – vaja on see endale selgeks mõelda.
Kuidas idee genereerimine koos tantsupeo kunstilise juhi Märt Aguga käis?
Reaalselt panime idee kirja siis, kui olime maailma eri nurkades, Skype’i kaudu. Mina olin Islandil ja Märt Ameerikas. Kolmas osaline oli Imre Sooäär, meie sõber, ja tema aitas mõtteid kokku siduda, neid vormistada. Imre oligi tegelikult meie taganttõukaja.
Mida «maa ja ilm» ikkagi tähendab?
See on Eestimaa ja maailm meie ümber, mida tänapäeval võimalik näha – tuleb võtta sealt parim, tuua seda Eestimaale, seda jagada ja näidata. Näidata oma kultuuri teistele. Et noored saaksid aru, mida me väärt oleme, oskaksid seda hinnata ja õigesti presenteerida.
Ideed on õhus ja tihti erinevatel inimestel samaaegselt. Meie idee sai valmis juba 2008. aastal, ja praegu, aastal 2011, on teema «talendid koju» väga aktuaalne. Aga see on vaid üks osa meie mitmetahulisest ideest, mitte ainus laulupeo mõte.
Nii pika traditsiooniga üritusele on ilmselt raske midagi väga originaalset välja mõelda.
Ega eesmärk olegi mõelda välja midagi, mida seni tehtud pole. Laulupidu kannabki paljusid traditsioonilisi jooni, aga noortepeol annab rohkem eksperimenteerida. Tantsijatele on pidu senisest kindlasti erilisem, nad on uues keskkonnas.
Sel aastal pakume kuulamiseks paljudes eri stiilides koorimuusikat, näiteks on meil rokiblokk. Laulame eesti rokiklassikat, näiteks Riho Sibula «Liivimaa pastoraali», lahedat ja vägevat värki, noored rokkmuusikud mängivad pilli. Rahvamuusikud avavad peo, aga siis liigume aina tänapäeva poole. Koondorkestris lööb kaasa erakordselt palju pillimehi ja nemadki laulavad sellel peol.
Kui on rokki, kas siis kuuleb ka diskoklassikat?
Diskot me sellel peol otseselt sisse ei toonud, kuigi võinuks. Aga meil on ilusaid levimuusikalugusid, neiud laulavad näiteks Raivo Tammiku «Öölaulu», segakoorid aga Ruja esituses tuntuks saanud «Rahu», kuid kõlab ka Mahavoki «Mägede hääl» – disko see pole, pigem popp.
Tõnis Mägi «Ilus oled, isamaa» on olnud küll mitmel laulupeo repertuaari arutelul, aga seni poldud talle kohta leitud. Nüüd on see ühendkooride ja rokibloki siduvaks looks. Väga äge, sõnal on jõud, ja kui noored neid tekste laulavad, tajuvad nad isamaad nendes lauludes ka.
Miks te muusikat nii palju õppinud olete?
Üks tasakaalustab teist. Olin 15-aastane, kui hakkasin koore juhatama, praktikat on kogu aeg olnud. Aga eks see teadmistejanu on... Tegutse, uuri, õpi ja liigu kogu aeg edasi – seda annabki koolis käimine. Muidu võib argielus mugavaks jääda.
Praegu olen muusikaakadeemias muusika interpretatsiooni eriala doktoriõppes. Samas olen ka ise dirigeerimise osakonna õppejõud, õpetan koori juhatamist, mis võlud ja vaevad sel kaasas on.
Olete 30-aastane õrn naisterahvas – kas teil laulupeo kunstilise juhina mingit ebakindlust sees pole?
Ütleme nii, et kuna mul on hästi selged mõtted ja laulupeo korraldamine on läinudki enam-vähem täpselt plaanitud rada, siis on kindlus küll sees. Võib-olla on see noorusest tulenev uljus ja kartmatus, kuid meil on ka suurepärane meeskond.
Ei maksa unustada, et laulupidu pole ühe inimese tegu. Pigem tekitab muret, et tantsu- ja laulupidu on tänavu ühine, püüame, et see toimiks nii ajas kui ruumis tervikuna.
Rahu tekib hinge praegu mööda Eestimaad käies ja kuulates, kuidas noored laulavad ja kuidas õpetajad pingutavad. Lausa uskumatu! Hetkel käivad teised maakondlikud eelproovid, ettelaulmised ja usun, et saame lõplikult öelda välja koorid, kes peol osalevad, mai keskel.
Poleemika teemal, et peolt jääb väga palju lauljaid välja, pole üldse õigustatud. Ka eelmistel pidudel on mitmed koorid just kvaliteedi pärast välja jäänud, kuid arvud on liigiti tegelikult olnud väga väikesed. Kui sul on 7000–8000 mudilast ja sealt jääb 100–200 välja, siis loomulikult on neil valus ja paha, aga kui vaadata suurt pilti, siis on tulemus ikkagi väga hea. Olen väga üllatunud, kui hästi noored tavakoolides laulavad, tase on suhteliselt kõrge.
Kuidas lohutate nutvat last, kes peole ei pääse?
Ütleksin sama, mida ka juhendajad on välja öelnud: tegelikult on suur au üldse protsessis osaleda. Teed asja kaasa, õpid laule, oled osa laulupeo liikumisest. Näed eelproove, saad suure koori kogemuse juba eelproovides.
Muide, sel laulupeol on plaanis, et kogu lauluväljak laulab, ka emad, isad, vanaemad, vanaisad, onud, sõbrad, tuttavad. Kulminatsiooniks on mõeldud vastus küsimusele, mis maa see on – Ülo Vinteri «Laul Põhjamaast», mida väga paljud eestlased loodetavasti teavad.
Nii et neid kordi, millal laps väljakule saab, tuleb nagunii veel ja ta võiks tulla ka lauluväljakule kuulama ja kaasa elama. Ka täiskasvanute koorid on avaldanud kahetsust, et nii lahe repertuaar ja et nemadki tahaks peole tulla, et kas ikka kuidagi ei saa.
Paraku seab ruum piirid. Olen neilegi öelnud, et tulge kuulajate sekka, pange koori lipp oma seltskonna keskele püsti ja laulge kaasa! See ongi koos olemine, koos tegemine. Riitus.
Mainisite ühes raadiointervjuus, et eestlased peaksid end laulurahvana rohkem näitama.
Raske on õigustada seda, kui eestlased end laulurahvaks nimetavad, kuid tegelikult laulab väga vähe.
Tegelikult pole seda laulu ju kuulda ega näha. Olen seltskonnas tajunud seisukohta, et mis me ikka laulame. Varem, jah, meie vanemate sünnipäeval oli alati laul laua taga. Kas see tuleb seesmisest vajadusest või tagasihoidlikkusest, aga tegelikult noored ei laula, ainult ehk siis, kui on eelnevalt «julgust» kogutud.
Minu jaoks on hääl midagi väga intiimset, isiklikku. Aga julgust häält teha võiks küll rohkem olla.
Tõesti, mis laulurahvas see on, kes laulab vaid laululehtedelt? Laululeheta teatakse ehk vaid «Õllepruulijat», aga seegi pole ju eesti laul.
Jah, aga meil ongi teiste kultuuridega palju segunemist olnud. Teadvustamisele, mis päris meie oma ja mis mitte, võiks küll rohkem tähelepanu pöörata.
Nii et laulupeo kavalehel on ka «Laul Põhjamaast» sõnad.
Jaa. Usun, et sinna mahub teisigi laulusõnu. Ühtpidi kahjuks, aga teistpidi – ehk saab mõni just sellest tuule tiibadesse?
Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga, kelle Austria külalistele oli viimane laulupidu kohutavalt igav tundunud. Kas usute, et tänavu läheb teisiti?
Loodan küll, see on ju Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna suursündmus. Oluline on eelnev kommunikatsioon, et meie külalised teaksid juba varem, mida oodata. Tavaturistilegi peab peo ajalooline taust ja sisu teada olema.
Praegu ei oska ma öelda, kuidas seda mujalt tulijaile arusaadavaks teha, aga selge on, et pidu peab oma sisus ja olemuses mujalt tulijaile rohkem avatud olema. Kui ajas tagasi vaadata, siis laulupidu on meie jaoks hirmus oluline, aga ega välismaalased sellest sündmusest suurt midagi tea.
Laulupeo sidumine Eestiga pole paraku nagu Nokia soomlastel, mida kohe kõik Soomega seovad.
Paar nädalat tagasi üllatus üks giid Saksamaal – haritud inimene – tõsiselt, kui kuulis, et meie tähestik polegi kirillitsa. Meie välismaale suunatud sõnum Eestist on ikka väga puudulik!
On küll. Praegu oleneb väga noortest, kes välismaale tööle lähevad, kuidas nad eestlasi esindavad. Mina näiteks serveerin Eestit välismaalastele kui Põhjamaad. Minu meelest ei ole õige rääkida meist ainult kui Balti riigist.
Me ju oleme seda. Millest tuleb eestlaste sügav sisemine soov kuuluda sinna, kuhu me tegelikult eriti ei kuulu?
See soov meis on, ja usun, et võiksime Põhjamaade hulka kuuluda küll. Meie elustiilgi on palju sarnasem Põhjamaadega kui lõunapoolsete Balti riikidega. Usun ka, et Põhjamaad suhtuvad meisse väga hästi. Vägisi, jah, me nende hulka trügida ei saa, aga näiteks minu kogemused on seni väga head olnud.
Teie elutoas leidub hulgaliselt kuivatatud lillebukette. Kas igaühel neist on ka oma lugu jutustada?
Osa on ikka mu enda korjatud ka, aga mulle meeldib mälestusi alles hoida. Mälestusi, mis pole poest ostetud.
Ühes raadio hommikukavas ütles Pille Minev väga ilusti, et inimese väärtus on hingerikkus. Mälestused ja kogetud asjad hingele rikkust annavadki.
Millest teie huvi lindude pildistamise vastu?
Popp on käia loodust pildistamas. Mulle meeldivad linnud – ilusad, haprad, õrnad, aga samas kiired ja lendavad laia ilma. Et näha seda, mida nad tahavad. Linnud on minu jaoks vabaduse sümbol.
Juhatate väga paljusid koore, tiirlete nagu orav rattas.
Eks mul on ka abilisi, kes kiirel ajal hädast välja aitavad. Olen kokku pannud kaitseväe segakoori ja advokatuuri koori, nendega teeme proove koos. Aja piiratus tekitabki vahel uudseid ideid. Ja kes teeb, see jõuab, öeldakse. Vastloodud Eesti Kontsertkoori juures olen samuti tegev.
Isiklikuks eluks ka aega jääb?
Kõigeks peab aega olema ja rutiinist ma rääkida ei saa – iga päev on nagu uus, kui sul on armastav inimene kõrval. Elukaaslane Ants Lusti tegeleb turunduse ja meediaga, tegutseme koos ka kultuuripealinna segakooris, seal tutvusimegi. Tulime, muide, just Vietnamist I Hoi Ani rahvusvaheliselt koorikonkursilt ja tõime karikagi, õigemini kulddiplomi ära.
Kui laulupidu läbi saab, kas siis haigutab ees tühjus?
Ei mingit tühjust, siis saabub normaalsem elurütm. Mõne aja pärast lähen stuudiosse päris oma heliplaati salvestama. Mind on pikka aega köitnud Lembit Veevo «jätsulik» koorimuusika, aga need on kooride jaoks rasked. Noodipakk on mul kapis juba ammu olnud, teengi neist soololaulud, proua Veevo on nõusolekugi andnud.
Ega te läbikukkumist karda?
Olen turunduses kehv. Muusikaline eneseväljendus on aga lihtsalt minu sisemine soov. Küll see kellelegi ikka meeldib!
CV
Veronika Portsmuth
Sündinud 27. novembril 1980 Tallinnas
1995 – lõpetas Tallinna 21. keskkooli muusikakallakuga klassi ja Tallinna muusikakooli klaveri eriala
1998 – Tallinna muusikakeskkool, kooridirigeerimise eriala
2002 – Georg Otsa nimeline muusikakool, laulu eriala
2004 – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kooridirigeerimise eriala
2009 – Stockholmi Kuninglik Muusikaakadeemia, dirigeerimine
Aastast 2007 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktoriõppes
Juhatanud paljusid koore, praegu tegev Nargen Opera, kaitseväe segakoori, noorte naiste koori MIINA, Euroopa kultuuripealinna segakoori, advokatuuri segakoori ja Eesti Kontsertkoori juures, EMTA kooridirigeerimise osakonna õppejõud
Kuulub Eesti Segakooride Liidu juhatusse, Eesti Kooriühingu muusikatoimkonna liige
2007. aasta juulis juhatas segakoore X noorte laulupeol «Ilmapuu» ja 2009. aasta üldlaulupeol «Üheshingamine»
Arvamused
Kuno Areng
õppejõud
Veronika on suurte eeldustega koorijuht, kes tahab seda tööd väga teha. Ta on lausa koorijuhi verega ning tegu on eeloleva laulupeo kunstilise juhiga – eks seegi näitab, kuhu inimene jõudnud on. Soovin igal juhul, et ta seda eriala ei reedaks.
Õigupoolest paistis ta juba ülikoolis silma, olles üks võimekamaid tudengeid. Lõi alati üritustel kaasa ja kuulus nende hulka, kellega ka pedagoogilist tööd tore teha oli.
Märt Agu
tantsupeo kunstiline juht
Kui Veronika midagi ette võtab, siis ta selle ka lõpuni viib, maksku mis maksab. Tal on oskus jätta endast soe jälg.
Olles oma ala professionaal, ei kannata ta n-ö ülejala viskamist. Seda ta lausa vihkab. Tegu on inimesega, kes suudab isegi pisiasjadesse süveneda, ning tundub, et ta teeb kõige suhtes tohutut taustauuringut.
Riidu me temaga läinud pole, kuid Veronika on päris põhimõttekindel. Teda ümbritsevad väga kompetentsed inimesed, keda ta ääretult usaldab, sest on ise suutnud need inimesed endaga sarnaselt hingama panna.