Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Saueaugul näeb teatrit, mis pole ehteks ainult käesolevale teatrisuvele!

Kolm õde – metsas ja meeleheitel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lavastuses «Me olime kodutütred» teevad head rollid Kristel Leesmend, Külli Teetamm, Garmen Tabor. | FOTO: Marion Undusk

Mis juhtub, kui kolm eakaaslast, kolm heaoluühiskonna viiekümnele lähenevat naist lähevad paksu metsa nooruspõlve meenutama? Juhtub igasugust jama ning see, et üks neist peaaegu surnuks lüüakse ja elusalt maha matta tahetakse, pole veel kõige hullem. Kõige hullem on üksindus. Kodutütardena õpitud tarkused on ammu meelest läinud, aga teismeea lollused – need ei unune.

Oma loogika ja lihtsuse tõttu on «Kodutütred» nii emotsionaalne kui intellektuaalne šedööver. Konkreetsuse, selgelt ja vääramatult areneva dramaturgilise gradatatsiooni ja väga ilmekate näitlejatööde tõttu on Kasterpalu lavastus ehteks mitte ainult käesolevale teatrisuvele. Seda võib, pisar silmas, ka edaspidi meenutada.

Kõik kolm osatäitjat on suurepärased nii individuaalselt kui ansamblina. Igaühele võib «Kodutütred» CVsse kuldtähtedega üles märkida. Mõnes mõttes pole see eriline ime, sest Tabor ja Leesmend lõpetasid EMTA lavakooli 15. lennu kursuslastena aastal 1992 ja Teetamm ei jäänud neist väga palju maha (18. lend). Nii et ühist kogemust peaks jätkuma.

Kõige vapustavam on siiski Teetamme Anita. Et ta optimistlikke naiivitare usutavalt kehastada oskab, pole eriline uudis. Säärase impulsiivsuse, sarmi ja laitmatu rolliloogikaga väljatulek on aga tõeline ime. Viimasel ajal on Teetamm vajunud Tallinna Linnateatri tüüpilisse halli ilmetusse, see roll on aga efektne kapist väljatulek.

Garmen Taboril on eriline, väga haruldane anne kehastada loomutruult keskealisi, ülekaalulisi, mitte eriti kõrge intelligentsitasemega ja elus pettunud naisi. Tundub, nagu oleks Monika roll talle lausa loodud. Tema osatäitmises on nii palju naturaalsust, usutavust ja kõhklematut idiooditasandisse sukeldumist, et kohati jääb mulje, nagu oleks ta üks nendestsamadest mänguplatsi taga värisevatest vanadest haabadest. Eriti haaravalt mõjub tema toost kodutütarde kasvataja (kaudselt igasuguse teismelisi organiseeriva hüperaktiivse tädikese) suhtes. Ilma emakeseta oleksid nad mandunud tüübid ja jooksid end silmituks kusagil kõrtsis, nüüd aga – kujutage ette! – hoopis vabas looduses. Kui Teetamm ületab ennast, siis Tabor paneb end maksma tuntud headuses. Temal, jumal tänatud, pole viimasel ajal väärikatest väljakutsetest puudust olnud.

Leesmendi panus on hoopis teistsugune. Esimesed kolm neljandikku lavastusest käitub tema kehastatav edukas ajakirjatoimetaja Ellen suhteliselt külmalt, kalgilt ja nagu sordiini all, jättes mulje, et tema kohuseks ongi ühele rasvunud emajoodikule ja ühele hüperaktiivsele eakale tibile oma kaine ratsionaalsusega kontrastiks olla. Alles alates stseenist, kus Ellen teada saab, et tema lesbiarmukesest alluv Anna, kes on ühtlasi Anita tütar, hoopis teise naisega «plaani peab», muutub kõik. Ja väga põhjalikult ning lõplikult. Ellenist saab mitte ainult naine, vaid ka inimene.

Ellen: «Küll sa oled jälk!»

Monika: «Tead, vananemine ongi jälk.»

Leesmendi teene on, et lavastus mitte ainult et lõpuni haaravaks jääb, vaid pingeid aina üles kruvib. Kuni kahjuks ette teada oleva tõsiasjani, et lõpuks peame me kõik siiski metsast välja tulema. On väga suur vahe, kas sa oled koos kahe sõbraga metsas või 1283 sõbraga Facebookis, aga reaalelu juhib sind paraku vääramatult viimase variandi poole.

Saueaugu teatritalu Lõuna-Läänemaal, 12 km väga maalilist maanteed mööda Kullamaalt, on end ammu Eesti teatrisuvedes maksma pannud. Tänavune, kolme kodutütre metsas möllamise etendamise hooaeg on aga mitmes mõttes eriline ja suurepärane ning suur samm edasi. Varem on mängukohad olnud katuse all ning looduslikuks fooniks olnud pääsukeste sädin ja askeldused, kes end kuidagi väga orgaaniliselt näitekunstiga siduda oskasid. Seekord põimib loodus end lavastusse mitte fauna, vaid floora kaudu. Mängupaiga foonil värisevad haavad meenutavad mitte ainult Jüri Üdi kuulsat luuletust «Mets on pime, mets on kuri, metsas palju mehi suri…», vaid annavad tükile mingis mõttes uue dimensiooni.  Etendusel, mida vaatasin, tegid haavad suhteliselt vaiksest tuulest hoolimata nii meeldejääva etteaste, et ma ei teagi, milliseks tüki atmosfäär tormiga muutuda võib.

Aga muidugi on Saueaugul lisaks teatrilembelistele haabadele veel palju plusse. Kasvõi see, et lavastaja viib ise traktori järelkärus nõdremad ja väetimad vaatajad mänguplatsile. Teiseks maitseb vaheajal pakutav Saueaugu traditsiooniline singileib värskes õhus märksa taevalikumalt. Kolmandaks on Kasterpalu etenduse-eelne jutt oma kindlakäelise demagoogiaga meeldejääv üksiküritus.

Kui lavastus ise on suurepärane ja tekitab otsekohe tahtmise paari vana armukesega terveks suveks metsa elama minna, siis tõlke tekstis jäi üks asi selgusetuks. Eesti kontekstis on kodutütred ja skaudid (õieti gaidid) konkureerivad organisatsioonid, Kodutütred ja noorkotkad olid Konstantin Pätsi initsiatiivil loodud padurahvuslik paraskautlik versioon muidu rangelt internatsionaalsetest noorterühmadest – täpselt nii nagu Hitlerjugend Saksamaal ja pioneerid Nõukogude Liidus. «Kodutütardes» pole neil aga mingit ideoloogilist vahet, ühed meeleheitel koduperenaised kõik. Aga kolme fuuria kindlameelsust, ideaalitruudust ja joomahullust see muidugi ei sega.

ARVUSTUS

«Me olime kodutütred»

Margus Kasterpalu lavastus Gertrud Larssoni näidendi järgi.

Laval Külli Teetamm, Garmen Tabor ja Kristel Leesmend.

Tõlkija Liis Aedmaa

Kunstnik Marion Undusk

Esietendus Saueaugu teatritalus 22. juulil

Tagasi üles