Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mis värvi on autistlik armastus?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Tagasi pole vaja» on kahe maailma vahelise piiri ületamise ja peategelaste oma maailma loomise lugu. | FOTO: Kaader filmist

«Tagasi pole vaja» 2017

Režissöör Rachel Israel, osades Brandon Polansky, Samantha Elisofon, Jessica Walter, Christina Brucato, Jennifer Brito jt

Linastub 7. augustil kell 22.00 Tartu Raekoja platsil filmifestivalil Tartuff, kestus 94 minutit

Noormees kohtub neiuga, nad armuvad, kuid nende kiindumus pannakse proovile. See on üks levinumaid romantiliste komöödiate süžeevõtteid, mis lubab läbi mängida ühe suhte tõusud ja karid.

Sellisest lihtsast skeemist lähtub ka Rachel Israel oma esimese täispika mängufilmi juures «Tagasi pole vaja» («Keep the Change» 2017), mis on ka tänavuse Tartu Armastusfilmide Festivali Tartuff avafilm.

Kui ülesehituselt järgib lugu tuttavat joonist, siis erakordseks teeb filmi selle alateema – autism ja osatäitjad, kes kuuluvad samuti selle arenguhäirega inimeste hulka. Israel uuribki selle filmi toel, kuivõrd erinev on autistide maailm sellest, mida on harjunud enda ümber kogema n-ö tavalised, selle sündroomita inimesed. Ühtlasi küsib režissöör, kas suudame mõista teiste inimeste vajadusi ning leppida nende soovide ja iseloomude eripäraga.

Film algab sellest, kui kahekümnendates eluaastates David (Brandon Polansky) saadetakse politsei solvamise pärast täiskasvanud autistide tugigruppi, kus ta kohtub sarmika Sarahʼga (Samantha Elisofon). Jõukate vanemate hoole all, omaette «mullis» üles kasvanud David ei soovi oma autismi tunnistada ja püüab grupis talle pandud ülesandeid tõrjuda, seetõttu saabki ta Sarahʼga kodutöö: rääkida omavahel Brooklyni sillast.

Välispidiselt bravuurikas ja autistidesse üleolevalt suhtuv David leiab Sarahʼs julge, rõõmsa ja avatud isiku, kes elab õnnelikult omas väikeses maailmas.

Sarah vastandub Davidi kinnisele loomusele ja arrogantsile, mille taha mees oma puuet varjab. Päikeseprillid ja maotud naljad, millega mees tähelepanu püüab, on kate sisemiselt õnnetule ja üksikule isiksusele. Sarah ei varja oma üksindust, ta ei karda suhelda ja otsib aktiivselt kaaslast oma kogukonna hulgast, neid ükshaaval võludes ja taas maha jättes.

Nende karakterite erinevus ja isegi vastandlik suhestatus välismaailmaga määravadki filmi tegevustiku. Väikeses Manhattani klubis koos käivad autistid moodustavad oma maailma, mille reeglistik järgib neid ümbritseva maailma korraldust, kuid on sisemiselt hoopis pehmem, sallivam ja paindlikum.

«Tagasi pole vaja» ongi nende kahe maailma vahelise piiri ületamise ja peategelaste oma maailma loomise lugu. Autistidest näitlejad teevad oma rollid naha alla pugeva usutavusega, suutes vaatajat isegi kahtlema panna, kas pole mitte tegu professionaalsete näitlejatega. Samas ei suudaks ükski «professionaalne» näitleja edasi anda selle arengupiiranguga kaasnevaid iseloomu eripärasid ega emotsioonide ehedust.

«Tagasi pole vaja» on urbanistlik film. Asjalik ja unetu New York moodustab autistide ühingule kontrastse taustsüsteemi, Israel annab sellele maailmalinnale pilgu seestpoolt, isegi n-ö nurga tagant, filmivõteteks tänavaid sulgemata ja droone kasutamata. Filmi tempo määravad siinjuures peategelased, mitte niivõrd linnaruum. Davidi ja Sarahʼ kohmetus ning siirus mõjuvad nakkavalt, nad on ebastandardsed kangelased stereotüüpses loos ja just seetõttu avardab Israeli film ka romantilise komöödia žanri piire.

Rachel Israel kasvatas filmi välja samanimelisest lühiloost

Kuidas see lugu ja need inimesed teieni jõudsid?

Rachel Israeli film on võitnud auhindu paljudel festivalidel, viimati Karlovy Varyst / Karlovy Vary filmifestival

Rachel Israel: See film tekkis tänu minu kauaaegsele sõbrale Brandon Polanskyle, kes mängib filmis peaosa, ja tema kaudu sain tuttavaks ka selle väikese kollektiiviga, sest just nende ringis tekkis Brandonil ka tema elus oluline romantiline suhe. Brandoni lugu saigi selle armastusloo esialgseks aluseks: kui aga sain selle kogukonnaga lähemalt tuttavaks, arenes lugu edasi ja kaasasin selle kogukonna liikmeid samuti oma projekti. Paljud neist, kes filmis üles astuvad, on nüüd ka mu head sõbrad.

Mida on see film ja selle tegemine neile tähendanud? On see nende elu kuidagi muutnud?

Israel: Ma ei saa vastata kõigi eest, sest igaühel on olnud oma kogemus. Mõned soovivad näitlejana jätkata, mõned mitte. Kuid seda võin öelda, et selle filmi tegemine oli meile kõigile oluline kogemus, mis tähendas palju meeldivaid hetki ja ka palju rasket tööd.

Mida nõuab režissöörilt töö autistlike näitlejatega?

Israel:

Minu jaoks oli see lihtsalt rõõm. Me töötasime koos mitu aastat, arendasime koos stsenaariumi ja valmistasime näitlejaid ette filmi spetsiifikat silmas pidades. Enamik autistlikest näitlejatest, keda filmis näeme, polnud enne näitlemisega kokku puutunud ja saidki oma esimese kogemuse võtteplatsil.

Režissöörina on mul tulnud elu jooksul töötada mitmesuguste näitlejatega ja töö autistliku sündroomiga näitlejatega polnud mitte kuidagi raskem. Iga näitleja, kellega olen kunagi kohtunud, toob kaasa oma ainulaadse kogemuse ja ande ning see on režissööri elukutse üks põnevamaid aspekte – õppida, kuidas just sellele näitlejale isiklikult läheneda. Selle filmi näitlejaansambel oli loomisprotsessis väga avatud ja seetõttu oli koostöö nendega väga põnev.

Filmil on mõõdukas tempo ja nauditavalt lihtne ülesehitus. Teile kindlasti meeldivad klassikalised armastuslood kinolinal ja peate lugu neist traditsioonidest?

Israel: Jaa, ma armastan kinoklassikat ning lihtsaid ja võimsaid armastuslugusid.

Kas New York võttekohana oli tingitud ka selle metropoli romantilisest kuvandist suhetekriisis vallaliste linnana? (Sellest on kantud näiteks Woody Alleni varased filmid ja populaarne telesari «Seks ja linn».)

Israel: See lugu oli seotud New Yorgiga juba algusest peale, sest nii näitlejad kui ka kogukond on just sealt pärit. Aga tuleb tunnistada, et olen New Yorgi teemaliste filmide suur fänn ja ma armastan klassikalisi NY lugusid kinos, seetõttu püüdsin ka selle linna võlu oma filmis edasi anda.

Mind veetles ka selles filmis esile tulev New Yorgi elanike määratu mitmekesisus. Mulle meeldis mõte vaadelda seda väikest kogukonda New Yorgi kogukondade massiivsel taustal, sest New York on mitmekesisuse linn.

Peale Davidi karakterist tulevate naljade on filmis ka fraas «Fox News junkie» (Donald Trumpi soositud telekanali Fox News narkar). Kas viitab see poliitilistele pingetele tänapäeva Ameerika ühiskonnas?

Israel: Ma teadlikult küll ei soovinud nende naljadega torkida ühiskonna poliitilist ärevust. Filmi võtsime üles juba enne presidendivalimisi, 2015. aasta suvel, ja toona polnud ma ka sedavõrd murelik poliitilise olukorra pärast kui praegu. Võib-olla on «Fox News junkie» nali omandanud praegu uue värvingu ja tähenduse, see pole aga enam nii armas, kui see oli enne.

Järgnevas videos räägib režissöör Rachel Israel oma linateosest.

Tagasi üles