Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas hevimees Weekendil käis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

On neljapäeva, 3. augusti keskpäev. Napilt kolme tunni pärast astub lavale tänavuse Weekend Festivali esimene artist, järgneb kolme päeva jagu unustamatut möllu, fantastilisi elamusi, imelist seltskonda ja head muusikat... Vähemalt nii olen ma kuulnud.

Autos, mis viib mind Tallinnast suvepealinna poole, üürgab Metsatöll ja viimane kolmepäevane muusikafestival, mida külastasin, kandis nime Rock Fest Barcelona. Hispaanlaste olulisim raskerokiüritus, millest nüüdseks on möödas umbes täpselt kuu, tõi üle Euroopa kohale kümneid tuhandeid tavapäraste weekendlaste isade-vanaisade vanuses hevifänne... ja ka minu. Sarnane külgetõmbejõud on elektroonilise tantsumuusika austajate jaoks just Weekendil. Nüüd tuleb minulgi vanainimestemuusika paariks päevaks kõrvale jätta ja mõttemaailm hetketrendide rütmi konvertida.

Pärnu tänavad on neljapäeva pärastlõunal ootamatult tühjad: näib, nagu oleks terve linn festivalialale pagenud või siis kohalikud hullumeelsete weekendlaste kartuses kodudesse peitunud. Emb-kumb, igatahes tuleb vaid väravatest sisse pääseda (seegi on omaette katsumus, veerandtunnine järjekord pole midagi erilist) ja tõeline melu võibki alata.

Festivaliala on tänavu laiem, külastajate sõnul «ebaloogilisem» kui möödunud kordadel. Lavade vahel on pikad koridorid, tihtipeale paksult rahvast täis, nii et Weekend Stageʼilt, mis on väravatele võrdlemisi lähedal, pealavani jõudmiseks tuleb hea viis minutit jalutada. Iseenesest muidugi mõistlik – nii ei hakka ühe lava tümakas teise publikut segama. Lootusele kiirelt kahe artisti vahel roteerida tuleb seetõttu aga kriips peale tõmmata (tore, et Weekend laste otsustusvõimet treenib).

Kell on veidi neli läbi, pealava on parasjagu vallutanud Alan Walker. 19-aastane Norra DJ, kes esinemistel näo salliga varjab ja kapuutsi pähe tõmbab, on Eestit külastanud varemgi. Paar aastat tagasi salvestas ta siin isegi muusikavideo, mille võtted toimusid muuhulgas Rummu karjääris ja Linnahallis.

Paistab, et mitme külastusega on Walkerile keelgi külge hakanud – käed üles tõsta palub ta küllalt selges eesti keeles. Esinemist varjutab vaid ere päike, mis artistil erilist show’d teha ei luba, ehkki samades tingimustes üles astunud Flux Pavilion kuulutab kindlalt, et pole nii palju energiat päevavalguses kunagi näinud.

Õhtu esimese kustumatu elamuse annab Don Diablo. 37-aastane hollandlane, kes kuulub plaadikeerutajate hulgas maailma paremikku, ei jää meelde mitte niivõrd repertuaari, kuivõrd oma vahetu energia poolest. Diablo on ilmselt kogu festivali rõõmsameelseim ja sümpaatseim esineja ning kui ta toob lavale oma kaks väikest imearmast nõbu, on publiku vankumatu poolehoid kindel.

Kahju ei tee ka see, et Diablo on tänavusel festivalil esimene, kes vana hea liputriki ära teeb ja laval sinimustvalge trikoloori lehvima paneb. Ehkki näiteks Rammsteini, kes Eestis kahe kuu eest sarnastes tingimustes välikontserdi andis, kõrval meenutavad efektid – toss, leegid, kogu pürotehnika – mõne lapse sünnipäevatordi säraküünlaid. Pärast esinemist veedab Diablo aega Hedoni hotelli rõdult möödakäijatele lehvitades.

Üheskoos Alessoga saabub Pärnu rannale ööpimedus; lõpuks saab hoo sisse valgus-show, ilmselt festivali kõige vaatemängulisem osa. Järgneb minu jaoks ootamatu olukord: juba teist korda kõlab pealaval versioon Justin Bieberi palast «Let Me Love You», nüüd lihtsalt teise artisti esituses. Seesuguseid «laenamisi» tuleb festivali ajal ette küll ja veel: näiteks pärast The Chainsmokersit lavale tulnud Tungevaag & Raaban küsibki otsesõnu publikult, kas nad tahavad eelnimetatud artisti veel kuulata, ja kaevuvad jaatava vastuse peale uuesti Chainsmokersi repertuaari, kuid «Let Me Love You» on seekord kindlalt enimmängitud pala. Iseenesest oleks ju päris põnev, kui ka rokimaailmas mängiksid bändid lugusid, mis parasjagu populaarsed, mitte neid, mille valmimisega neil ka mingi seos on...

Õhtu lõpetab Armin van Buuren, kes eestlastele ilmselt tutvustamist ei vaja. Vihma küll kallab, aga publik ei lase end sellest segada, kuna kogenud hollandlane teeb show’d kogu raha eest. Rahvast hoiab ta kindlalt peos ja õrritab nn droppidega vahel lausa tüütult kaua.

Van Buureni ägedaim nipp on terve rannatäis rahvast maha istuma saada, et nad kõik sealt siis muusikarütmis korraga püsti kargaksid. Veel üks tähelepanek: kui esinemine lõppeb, haihtub aplaus enne, kui artist lavalt lahkuda jõuab, olgu ta nii nimekas kui tahes. Rokk-kontserdil läheb vahel minuteid, et aplaus ja hüüded pärast kontserdi lõppu vaikiksid.

Reede hommik. Eilsest märjad ja väsinud weekendlased on end veidi kogunud – kuulen Konsumis, kuidas kahekümnendates kutt, kellel ees kärutäis jooke, sõpradelt üle küsib, ega alkoholist puudu jää.

Festivalialal rahvas siiski veel väsimuse märke ei ilmuta: kodumaine Noëp on lava ette kogunud tavapärasest märksa mitmekülgsema publiku. Trummipulkade, Maci ja imelise lauluhäälega varustatud Andres Kõpperi repertuaar on festivali keskmisest selgelt rahulikum, meloodilisem – muusika, mis enamjaolt mõeldud pigem kuulamiseks kui tantsuks.

Oma suurimat hitti mängib Noëp lausa kaks korda. Alustavad rokkbändid kasutavad seda võtet enamasti siis, kui repertuaaris liiga vähe tuntud palasid on.

Jätkab The Chainsmokers, Ühendriikide DJ-duo, kes peaks juttude kohaselt tänavu kuumim artist olema. Silma jääb kooslus sellega, et Drew Taggart tuleb umbes poole esinemise pealt puldi tagant ära ja jätkab lauldes, muutes sellega kontserdi märksa elavamaks ja vahetumaks. Rahvas laulab kaasa, aga see pole eriline ime, kuna nähtavasti ongi weekendlaste peamine meelistegevus suvalistel hetkedel, olenemata rütmist või viisist, justkui ühest suust «eeeee» ja «ooooo» karjuda. Raske öelda, kas need on esimesed täishäälikud, mis festivalikülastajatel selgeks õpitud, või on müstiliste hüüete taga mingi sügavam mõte...

Oma miksides on Chainsmokers kasutanud muu hulgas System of a Downi ja Queeni repertuaari, nii et koos varem kuuldud Red Hot Chili Peppersi ja The White Stripesiga on rokk tegelikult Weekendil läbivalt esindatud, ehkki natukene transformeerunud vormis.

Kogu õhtut varjutavad tumedad tormipilved ja tugev tuul – ilmaga pole tänavu festivalil sugugi vedanud. Keskööks, mil astub lavale reedene peaesineja deadmau5, on õnneks paduvihm möödas, kuid külm tuul ja läbivettinud riided teevad rahva tujuga oma töö ning nimekas kanadalane saab publikult küllalt jaheda vastuvõtu. Tõsi küll, deadmau5 repertuaar ongi natukene teisest killast ega soodusta niivõrd eufoorilist tantsimist nagu van Buureni või Garrixi looming, kuid on näha, et keskmisele weekendlasele selline natuke keerulisem vokaalita tümakas peale ei lähe.

Silmailu pakub mehe firmamärk: helendav hiirekõrvadega kiiver. «Mulle öeldi, et mingi ilutulestik tuleb ka,» lausub deadmau5 mõni hetk enne, kui tulevärk õhtule valju punkti paneb.

Laupäeval on juba märksa selgemalt tunda, et lõpp on lähedal ja kaks päeva festivali seljataga. Väravate ees jalutan mööda narkouimas tütarlapsest, kellel püstipüsimisega selged raskused, õnneks on korrakaitsjad abiks. Politseinikud ja narkokoerad on Weekendil üldsegi täiesti tavaline nähtus, «Eesti suurima läbu» tiitel on üritusel igatahes teenitult.

Muide, festivalil on veel kolmaski lava, miniatuurne Future Stage, millel kohtan esinemas Erkki Sarapuud, kes meeldib mulle juba ajast, mil ta TV3 «Seitsmestes uudistes» ilma teadustas. Alati naerusuine ja särasilmne mees on Weekendil tõsises tujus ning mässab oma puldiga rohkem kui nii mõnedki pealava artistid.

Sarapuu selgitab hiljem, et talle meeldibki kohapeal improviseerida ja katsetada, mitte mikrofoniga stand-up’i teha. Seda on näha – olgugi et publikut on vähevõitu, annab ta endast parima, ja tõele au andes pole tulemus sugugi paha. Isegi võrdlus deadmau5’iga poleks kohatu. Sarapuu esinemist saadavad festivalikorraldajate palgatud paljastavates trikoodes tantsijad, kes on kolme lava vahel pidevas rotatsioonis.

Kõrvallaval esineb Fox Stevenson, kellel õnnestub kogemata vale laul mängima panna. Muidu on tegu aga igati muheda kutiga, sest pärast esinemist leiab ta aega lavalt maha tulla, fännidega paar head sõna vahetada ja pilti teha. Mullegi soovis ta ilusat päeva jätku.

Pealavale oodatakse aga eestimaist Cartooni. Publikut ei heiduta seegi, et vinge tuul on silmad liiva täis paisanud. Cartoon on tõeline heatujuartist: kunagisest Bedwettersist tuntud Joosep Järvesaar on paras kloun, laval käivad Kristel Aaslaid, Mikk Mäe, Daniel Levi Viinalass ja jõuluvana (???).

Kontserdi lõpetab igihaljas «Eestlane olen ja eestlaseks jään», mida rahvas täiest kõrist kaasa laulda üürgab. Ei oskagi öelda, kas see on kohutavalt maitsetu või südantsoojendavalt armas žest. Esiridade publikule tuleb siiski kaasa tunda: lõpetuseks pritsivad esinejad nende peale pudelite viisi šampust, mis jahedas ilmas pole ilmselt just kõige meeldivam.

Suurejoonelise punkti paneb Weekendile kauaoodatud Martin Garrix, järjekordne hollandlane, tõeline publiku lemmik. «Ma olen teid igatsenud,» hüüab ta, ja kontsert võibki alata.

Garrixi muusika on valdavalt instrumentaalne: selles mõttes on ta aus poiss, et tuntus ei ole kogutud mitte sõnade, vaid kaasahaarava rütmiga. Tund pärast südaööd teatab ta, et premeerib head publikut ja esineb plaanitust pool tundi pikemalt, ehkki on keeruline öelda, kas see otsus tegelikult ka spontaanselt tuli – rahvaga see mees enamjaolt ei suhtle. «Kohtume järgmisel aastal!» hüüab ta lõpetuseks ja lahkub ilutulestiku saatel lavalt.

Kell on pool kaks, Weekend on lõppenud. Minu telefoni sammuloendur ütleb, et olen käinud kolme päeva jooksul ligi 70 kilomeetrit, sinna hulka kahe lava vahel voorimine ja lava ees hüppamine.

Ma olen rahul. Ma sain osa Eesti noorte suurimast peost, kuid veelgi enam, ma sain uue muusikalise elamuse. Mitte et ma nüüd koju jõudes Judas Priesti plakatid seintelt maha kisuks ja need Garrixi omadega asendaks, aga tõele au andes leidsin kolme päeva jooksul nii mõndagi, mida tagasisõidul autos Metsatöllu asemel mängima panna. Võib vist öelda, et oli üks üpriski erakordne nädalavahetus.

Tagasi üles