Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Elu pärast indie’t Intsikurmu festivali näitel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Ilmselt on üsna sümboolne Intsikurmu muusikafestivali toimumine samal ajal teise Eesti suve suure muusikaürituse Weekend Festival Balticuga. Weekend on osa EDM-i festivalimullist, Intsikurmu osa eelmise dekaadi indie-rock’i buumi järelkajadest. Need kaks festivali võivad toimuda ühel ajal, kuna eelduslikult ei varasta nad hoolimata mõlemal üritusel esinenud NOËP’ist just kuigi suurt osa teineteise publikust (erinevalt Intsikurmu ja samuti eelmisel nädalavahetusel aset leidnud Kukemuru Ambienti omavahelisest suhtest).

Aga kuna indie-rock on juba mõnda aega varjusurmas ning ka suurem EDMi vaimustus on aegamisi vaibumas, on nii Weekend kui Intsikurmu koos ülejäänud maailmaga tasapisi pöördumas hiphopi poole. Esimesel astus üles Rae Sremmurd, Intsikurmul näiteks 5LOOPS, Metsakutsu ja Noah Kin. Ilmselt andsid eelmise aasta Reketi ja Tommy Cashi kontserdid Intsikurmu korraldajatele indu.

Intsikurmu festival Põlvas. / Eero Vabamägi

Intsikurmu kavast pakkusidki ehk kõige mõnusamat vaibi räpikontserdid. Alles gümnaasiumis käiva EiKi esinemise aeg kell kaks päeval ei sobiks nõrgale artistile, EiK suutis aga lava ette meelitada piisavalt palju inimesi, et sooritada festivaliajaloo üks ilmselt kõige varasem crowdsurf ja ka muidu sujuvalt vältida päevavalguse- ja peoalgusehäbi.

EiKi spoken word’i traditsioone edasi kandva kava totaalseks vastandiks oli Marten Kuninga ja Martin Laksbergi veetav vist-naljapunt-aga-päris-kindel-ei-saa-olla Doktor Normal, mis on end unustuste hõlmast taas välja kaevanud, juustused 90ndate räpibiidid ikka sama kindlalt kaelas. Äärmiselt jabur, mistõttu kas või üllatusefekti poolest üks Intsikurmu meeldejäävamaid kontserte.

Soome räppar Noah Kin tõi Lõuna-Eesti metsade vahele Atlanta trap’i, näidates, et looduskaunis kohas toimuvatel festivalidel ei pea tingimata esinema Lucy Rose’i või Erki Pärnoja: Efterglow sarnased kaunismuusika artistid. Kuigi oma laulude vahel armsalt vabandav Lucy Rose, kes mitmel korral avaldas kahtlust, kas keegi publikust tema loomingut üleüldse teabki, sobis haldjaliku laulja-laulukirjutajana metsade vahele orgu muidugi valatult.

Festivaliprogrammis hakkas ilmselt nii mõnelegi silma Els Himma. Himma tangod ja üdini sõbralik suhtumine oma publikusse tegid südame päris soojaks ja nii mõnigi noor kuulaja helistas kontserdilt oma vanematele, et teada anda oma viibimisest Els Himma kontserdil.

Intsikurmu on iga aastaga kasvanud ning kuigi tänavuste välisesinejate seas ei leidunud küll Euroopa suurfestivalidega või isegi Positivusega võrreldavaid maailmanimesid, on neil omas nišis paras külgetõmbejõud. Nii mitmedki olid Põlvasse kohale sõitnud peamiselt Kanada elektroonikabändi Holy Fuck pärast.

Holy Fucki laivis pettuma ei pidanud, paras segu mürast ja tantsumuusikast muutis Intsikurmu laululava aluse tunnikeseks veidi suuremaks kohaks kui teiste esinejate ajal tundus. Pealaval Holy Fucki järel esinenud Erki Pärnoja: Efterglow nautimine osutus seetõttu puhtalt paigutuse tõttu päris raskeks, kuna eelmisest esinejast sisse jäänud peotuju kippus Pärnoja-punti kuulates vägisi uinuma.

Kõige kuulsamaks esinejaks oli ilmselt aga USA dream-pop’i kollektiiv Cigarettes After Sex, kelle laul «Nothing’s Gonna Hurt You Baby» on küll juba pool kümnendit vana, kuid hakkas segastel põhjustel umbes poolteist aastat tagasi ühtäkki Youtube’is miljoneid vaatamisi koguma ja levis seejärel lingikulutulena. «Nothing’s Gonna Hurt You Baby» on kena laul, millega on päris lihtne tekitada emotsionaalset sidet, jäädes mõnda kindlat olukorda või ajahetke seejärel pikaks ajaks meenutama.

Samas kõlavad ka kõik teised Cigarettes After Sexi laulud üsnagi sarnaselt, tõusmata samasugustesse kõrgustesse või langemata sellistesse sügavikesse kui eeskujude Mazzy Stari omad. Igamehe-shoegaze, aga samas huvitav näide sellest, kuidas mõnel bändil tuleb oma tähetundi kaua oodata, kusjuures ootamine tasubki ära.

Taani-Soome ühisprojekt Liima on juba oma esiisa Efterklangi aegadest Eestis populaarsust kogunud ja muutunud üheks neist maailmas mitte-niivõrd-tuntud, kuid siin kindlat nime omavateks kodustatud kollektiivideks. Liima glitchy elektroonika ja rütmikeskne lähenemine koos Efterklangi ajast tuttava soojusega õigustas end pealaval igati.

Intsikurmu festival Põlvas. / Eero Vabamägi

Festivaliprogrammis hakkas ilmselt nii mõnelegi silma Els Himma. Tema tangod ja üdini sõbralik suhtumine oma publikusse tegid südame päris soojaks ja nii mõnigi noor kuulaja helistas kontserdilt oma vanematele, et teada anda oma viibimisest Els Himma kontserdil. Ka plaadifirma Frotee töö vanema eesti levimuusika arhiividest välja kaevamisel näitab, et tegelikult leidub kuulajaid ka muusikale, mida tehti enne Y-generatsiooni.

Eesti muusikafestivalisuves täidab Intsikurmu igatahes omapärast ja vajalikku auku – tegu ei ole päris mikrofestivaliga, aga siiski piisavalt väikse ja vaikse üritusega, et küngastest saaksid alla veereda lapsed ja Claire’s Birthday «Venust» esireas kuulata ka koerad. Samuti pakub Intsikurmu head võimalust end Eesti muusikute uuema kavaga kursis hoida – näiteks sai kinnitust mu kahtlus, et algusaegadel igavana tundunud Frankie Animal on tegelikult igavusest kaugel.

Kolm lava ja öine pisike, kuid siiski eksisteeriv järelpeoplats, kaunid tulekesed ja lõppematu toidutänav koos kõigi Põhja-Tallinnast tuttavate söögikohtadega jätsid igatahes juba päris korraliku festivali mulje. Iseasi, kui palju suuremaks Intsikurmu kasvada tahabki. Kuigi natuke ju võiks, muidu tundubki tõesena see meem, mis kujutab Euroopa kaarti, mida näevad tuuri planeerivad suurnimed. Nende kaardilt nimelt puudub Eesti.

Intsikurmu festival Põlvas. / Eero Vabamägi

FESTIVAL

Intsikurmu muusikafestival

4.-6. august Põlvas

Tagasi üles