Tänavune suvi on toonud kinoekraanidele vingeid ja otsusekindlaid daame, kes ei lase endale pähe astuda, vaid astuvad hoopis ise. Charlize Theroni blond tegelaskuju on üks neist.
Seksapiilse blondiini sekeldused võõras linnas (4)
7. august 2017, 12:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- «Plahvatuslik blond» («Atomic Blonde») 2017
- Režissöör David Leitch
- Osades Charlize Theron, Sofia Boutella, James McAvoy, John Goodman, Toby Jones jt
- Ekraanil alates 4. augustist, kestus 115 minutit
Nüüdisaegses kvaliteetsete märulifilmide ikalduses mõjus turgutavalt 2014. aastal välja tulnud «John Wick», mille väntasid tandemis vilunud kaskadöörid Chad Stahelski ja David Leitch. Stahelski suundus koos relvamees Wicki kehastanud Keanu Reevesiga tegema stiilsele üllatushitile järge (mis ilmus käesoleva aasta alguses), Leitch seevastu otsustas ekraniseerida koomiksi pealkirjaga «Kõige külmem linn», mis jutustab karastunud spiooni Lorraine Braughtoni missioonist Berliinis 80ndate lõpus.
Pealkirjaks «Plahvatuslik blond» saanud põnevusfilmis astub mainitud spioonina üles kaunitar Charlize Theron. Viimasel on action-filmidega juba teadupärast varasemat kogemust – vaevalt on keegi jõudnud unustada mängulise monstrumspektaakli «Mad Max: Raevu tee», kus Theron kehastas nimitegelase isepäist partnerit Furiosat.
«Plahvatusliku blondi» treiler sugereeris, et film kujutab endast põhimõtteliselt naispeategelasega «John Wicki» (nn «Jane Wicki»). Kui jätta kõrvale särtsakas visuaalne stiil, märulistseenide märkimisväärne läbimõeldus ja tõsiasi, et sarnaselt Keanu Reevesiga soostus Theron kõvasti trenni tegema ja riskantsemadki kaskadööritrikid iseseisvalt sooritama, ei ole «Plahvatuslik blond» niivõrd «John Wicki», kuivõrd nt James Bondi või Jason Bourneʼi filmide lähisugulane, rääkides Briti salateenistuse seksapiilse agendi katsetest saada rahutus Berliinis enda valdusesse oluline nimekiri.
Puhas lööming osutub seejuures üllatavalt teisejärguliseks, kuid žanri fännide rõõmuks kulmineerub «Plahvatuslik blond» kümme minutit kestva jõhkra stseeniga, mis kujutab Theroni tühjas kortermajas kaakide pundiga võitlemas ja paistab välja nagu üksainus katkematu võte (lõikekohti leidub, kuid need on kavalalt peidetud).
Dünaamiliselt lavastatud stseen kulgeb edasi rahvarohkele tänavale, kus algab pöörane tagaajamine. Paraku osutub see võitlus ainsaks mälestusväärseks kõrghetkeks spioonižanrisse jälge jätta lootvas filmis, mida pidurdab mõttetult keerukas, lausa raskesti jälgitav keskne lugu. Spioonižanri fännide jaoks jääb «Plahvatuslik blond» jällegi pealiskaudseks.
Peategelase sool loo seisukohalt erilist tähtsust pole, aga näha kinolinal kõvast puust blondiini, kes oleks arvestatav konkurent isegi püstolikangelasele Wickile, pakub tegelikult värskendava kogemuse. Film mõjuks lihtsalt tüüpilise spioonipõnevikuna, kui Berliini saadetaks tegutsema ülikonnas mehepurakas, mitte kõrgeid kontsi ja meiki kandev stoiline piiga.
Kuna film paljastab veetleva võitleja Lorraine Braughtoni kohta ainult niipalju, et naine on treenitud lähivõitluses ja jumaldab jääkülma Stolichnayat, äratab imetlust, kui magusalt ilmekaks õnnestub Theronil see tegelane mängida.
Appi tulevad siinkohal viimase peal muusikavalik ja Jonathan Sela särtsakas operaatoritöö. «Plahvatusliku blondi» alguses tutvustab Lorraine’i nimelt stseen, kus naine tõuseb jäävannist, võtab klaasi viina ja jälgib enda sinikatega kaetud keha David Bowie kummitusliku hiti «Cat People» saatel peeglist, nähes ruumi kõledas sinises valguses välja nagu koolnu.
Sela paljastavad kaameranurgad annavad hea ettekujutuse Lorraine’i ametiga kaasas käivatest füüsilistest kannatustest. Enamgi veel, väga karakteerselt mõjub Berliini miljöö, millele annavad kuma kuulsad 80ndate laulud ja võrgutavalt salapärased lokaalid. Eriliselt toreda detailina jääb meelde kino, kus näidatakse parajasti Andrei Tarkovski kuulsat «Stalkerit». Lorraine’i tuba, mida täidab lahedalt neoon, paistab oma eksootilisuses teravalt silma. Sedalaadi stilistilised valikud annavad «Plahvatuslikule blondile» isikupära, nii-öelda oma kindla temperatuuri.
«Plahvatuslik blond» on kahtlemata stiilitundlik film. Aga punnitatult tihe ja kokkuvõttes segasevõitu süžee takistab mul kutsuda seda suurepäraseks märulipõnevikuks. Seda esitatakse nii tõsises laadis, et meel lihtsalt ei saa õieti lahutatud. «Plahvatusliku blondi» üks probleem on ka tegelaste üleküllus – tõusev täht Sofia Boutella astub filmis üles vaid selleks, et Lorraine saaks teise kaunitariga erootiliselt vahekorda astuda.
«John Wick» toimis märulina edukalt põhjusel, et see ei püüdnudki olla enamat kui konkreetne lugu professionaalsest palgamõrvarist, kes tahab kätte maksta tema koera tapnud meestele. Nagu öeldakse: lihtsuses peitub võlu. Theron esineb toores ja karmis «Plahvatuslikus blondis» tõesti silmapaistva enesekindlusega, kartmata paljastada rusikahoope vastu võtnud keha või näiteks trepist alla viskuda.
Kui arvestada ka Patty Jenkinsi kaasahaaravat «Wonder Womanit», võib öelda, et käesoleval suvel on kinolina suuresti vingete naiste päralt. Mõte spioon Lorraine Braughtoniga uuesti kohtumisest tundub iseenesest ahvatlev, aga loodetavasti osutuvad järgmised võimalikud seiklused ladusamaks.