Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Cannes'i avafilmi režissöör on parandamatu filminohik

Intervjuu

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Režissöör Arnaud Desplechin ja näitlejad Marion Cotillard ja Mathieu Amalric. | FOTO: Lo/imago/PanoramiC

«Ma olen lihtsalt üks rumal kunstnik, kes armastab kino ja on päriselus täiesti kasutu,» ütleb enda kohta Prantsuse režissöör Arnaud Desplechin, kelle värskeim linateos «Ismaeli vaimud» äsja Eesti kinodesse jõudis.

«Ismaeli vaimude» peategelane on filmilavastaja Ismaël Vuillard (Mathieu Amalric), kes pärast seda, kui on leidnud oma elu uue armastuse (Charlotte Gainsbourg) avastab, et tema 20 aastat surnuks peetud naine Carlotta (Marion Cotillard) on tagasi. Paralleelselt kahte lugu – Ismaelist ja tema valmivast linateosest – jutustav film avas ka tänavuse Cannes’i filmifestivali ja esilinastuse järgsel päeval me Arnaud Desplechiniga intervjuuks kohtumegi.

Hetk Prantsuse režissööri Arnaud Desplechini «Ismaeli vaimud» filmist, fotol kaks naispeategelast: istub Carlotta (Marion Cotillard) ja raamatut loeb Sylvia (Charlotte Gainsbourg). / Kaader filmist

-Teie film «Ismaeli vaimud» valiti tänavuse Cannesi filmifestivali avafilmiks. Kui suur asi see teie jaoks oli, seda enam, et tegemist on ka juubeliaasta ehk 70. festivaliga?

See oli väga-väga liigutav, ma võtsin seda kui austusavaldust endale ja oma loomingule. Sest ühest küljest on Cannes’i festival maailma suurimaid ja olulisemaid, teisalt on tegemist ikkagi Prantsusmaa filmifestivaliga, mis muudab asja minu jaoks eriti emotsionaalseks. Mis seal salata, Cannes’is osalemine võib olla lavastaja jaoks päris stressirohke, eriti minusugusele, kes kriitikat veidi pelgab. Aga väljaspool võistlusprogrammi juubeliaastal festival avada – see on suurepärane!

Diplomaatide jaoks on lähetus Baltimaadesse, olgu Leetu või Eestisse, õudusunenägu. Ma olen Roubaix’st, mis on Prantsusmaa mõistes samasugune õudusunenägu, nii et ma tean, millest räägin.

-«Ismaeli vaimud» räägib loomekriisis vaevlevast filmirežissöörist, kas selles loos on ka autobiograafilisi elemente?

Noh, mis seal salata, ma olen ka vahel oma filmi näitlejannadega maganud, kuigi mitte Marion Cotillardi ega Charlotte Gainsbourg’ga. (Naerab.) Ei, aga kui tõsiselt rääkida, siis mulle meeldivad kõik «Ismaeli vaimude» tegelased, päriselt ka. Ja natuke mind on igaühes neist. Louis Garrel rääkis filmi pressikonverentsil, et tema meelest on see väga autobiograafiline ja et tema näeb mind kõikides tegelastes. Et kõik need maskid on minu omad. Mul vist ei jää midagi muud üle, kui temaga nõustuda.

-Filmis on otsapidi ka spiooniteema sees. Kas see on žanr, mis teid ennast kuidagi eriliselt paelub?

Mulle on eluaeg John le Carré tohutult meeldinud, teismelisena olin täiesti lummatud tema romaanist «Spioon, kes pääses külma käest». Minu jaoks oli see nii intrigeeriv, et kuidas saab eksisteerida põhimõtteliselt kaks Euroopat? Kuidas saab olla nii, et ühe riigi sees on teine riik, et ühes linnas on teine linn, kuhu osal inimestel on ligipääs keelatud, nagu oli Ida-Saksamaal. Kogu see ida ja lääne erinevus ning tagatipuks veel Berliini müüri kukutamine… See on midagi, mille peale ma siiani aeg-ajalt mõtlen.

Ja mõneti oleme praegu samas situatsioonis. Võtame näiteks Venemaa, mis oleks samuti nagu mingi täiesti teine Euroopa. Meile räägitakse, et Venemaa on ohtlik, et sinna ei tasu reisida, temast ei ole isegi soovitatav rääkida. Meile öeldakse, et Putin on koletis. Kas ta on seda? Mina ei tea. Aga see nn kahe Euroopa teema huvitab mind, mitte niivõrd poliitilisest kui just inimlikust aspektist lähtudes. Ja sellepärast on mulle alati meeldinud ka spioonilood.

-Kas teeksite kunagi puhtalt spioonifilmi?

Ei, mitte iial. Mulle meeldib küll selle teemaga flirtida, aga ma ei suudaks ise kunagi stiilipuhast spioonifilmi teha.

-Tundub, et teile meeldib ka teiste žanritega flirtida, minu meelest oli «Ismaeli vaimudes» ka midagi filmnoirlikku, vahepeal viskas isegi Woody Allenit sisse ja kriitikud on tõmmanud paralleele Alfred Hitchcocki «Vertigoga»…

Jaa, film noir on mind eluaeg lummanud, eriti nooremas eas, ja filmi algus on tõesti kummardus Woody Allenile ning tema «Broadway Danny Rose’ile». Mis puutub Hitchcocki, siis… Et «Ismaeli vaimudes» ilmub ühtäkki lagedale surnuks peetud naine, on muidugi paralleelid kerged tulema, kuigi see ei olnud mu algne eesmärk.

Ma ei tea, kust mu ideed tulevad, nad lihtsalt tulevad ja nii ma otsustasingi ühel hetkel anda oma kangelannale sama nime, mis «Vertigos» – Carlotta. See on nagu austusavaldaus Hitchcockile või nii. Ja kuna ma olen parandamatu filminohik, võib sealt ehk teisigi vihjeid leida. Nii et jah, midagi ma olen Hitchcockilt varastanud küll, kuigi tegemist on siiski täiesti erinevate filmidega.

-Nimetate end filminohikuks, ilmselt käite palju kinos?

Jaa, meil on ju Pariisis nii palju kinosid, et see pole keeruline, kuigi ma vaatan filme meelsasti ka DVD-lt. Vaatan palju ja erinevaid asju, kuigi tänapäevased mainstream Ameerika filmid mind kahjuks enam ei kõneta. Vanasti oli ka suured Ameerika kassahitid väga inspireerivad, aga enam mitte, nüüd leiab erilisust pigem väiksematest filmidest. Kuigi mulle meeldib kino üleüldse.

Ma ei ole päriselu fänn, mulle meeldib vaadata elu, mida suurel ekraanil elatakse. Siis ma saan sellest aru, saan sellest osa ja tunnen end kaitstuna. Päriselus olen ma kasutu, sest mu ainus oskus on lugusid jutustada ja filme teha. Ja neid vaadata, minu jaoks on need toimingud üheks põimunud.

-Olete öelnud, et armastate õnneliku lõpuga filme. On see tõsi?

Jah, mulle meeldib mõelda, et õppetund, mille filmikunst meile annab, on see: elu peab võitma surma ja tulevik tulema helge. Ma isiklikult ei usu, et kurb lõpp filmi kuidagi paremaks ja väärikamaks teeb. Vastupidi, leian, et see on väga üllas, kui sa suudad oma filmile konstrueerida lootustandva lõpu.

Kõige perfektsem lõpp on minu meelest filmil «Džässis ainult tüdrukud». Seda ei trumpa mitte keegi üle!

-Samuti olete varasemates intervjuudes maininud, et teile meeldib publikut üllatada. See on vist küll asi, mida iga lavastaja vähemal või rohkemal määral soovib?

Kindlasti. Aga mul on kaks kirge. Ühelt poolt meeldib mulle, kui vaataja ei saa vahepeal mitte midagi aru, kui ta on tõeliselt segaduses, sest siis ma saan ta käekõrvale võtta ja puändi poole juhatada. Ja minu teine kirg on see, et lõpus tuleb otsad kokku tõmmata, sest lõpuks võiks vaataja ikkagi taibata, mis toimub. Ma ei taha, et ta väljuks kinosaalist ja mõtleks, et «ma ei saanud mitte mõhkugi aru.»

-Kas üks peaosatäitjaid, Marion Cotillard oli teie silme ees juba filmi algusjärgus?

Ei, alguses mitte, sest stsenaariumiga alustades ei olnud ma päris kindel, kas tegelane on piisavalt «suur», et seda Marioni kaliibriga näitlejale pakkuda. Ja kui siis roll juba enam-vähem paigas oli, küsis produtsent, kes oleks seal rollis mu unistuste näitleja. Ma vastasin, et uurime, kes vaba on. Produtsent vastas, et ei-ei, ütle, kes oleks ideaalvariant. Siis ütlesingi, et Marion muidugi, ja teise rolli Charlotte Gainsbourg.

Kuigi kartsin endiselt, kas need rollid on ikka nende jaoks piisavalt huvitavad jne. Aga saatsime neile stsenaariumid ja mõlemad olid kohe nõus. Mis ma oskan öelda? Ma olen õnnistatud! (Naerab.)

-Cotillardiga olete koostööd teinud varemgi, 20 aastat tagasi?

Just. Ja mind hämmastas, et kuigi ta on täpselt samasugune inimene nagu siis, on ta näitlejana meeletult arenenud. Kunstnikuna on ta praegu täiesti teine inimene! Ta ei väsi üllatamast, ta suudab kogu aeg midagi teistmoodi teha, ta on täiesti fantastiline. Suhtun temasse tohutu respektiga.

«Ismaeli vaimude» kaks naispeategelast: tantsib 20 aastat surnuks peetud naine Carlotta (Marion Cotillard), istub Sylvia (Charlotte Gainsbourg). / Kaader filmist

-Mulle meeldis väga stseen, kus Cotillard Bob Dylani «It Aint Me Baby» järgi tantsu vihtus, see tundus nii orgaaniline, nagu oleks puhas improvisatsioon…

Eks ole! See asja mõte oligi, kuigi meil oli ikka koreograafia paika pandud ja sai mitu proovi tehtud. Ütleme nii, et kaks protsenti oli selles tantsus minu koreograafiat, veidi ühe tuntud Pariisi koreograafi tööd ja ülejäänud puhtalt Marioni enda looming. Ta suutis selle tantsuga sellist elu ja emotsiooni edasi anda, et… Ta näitas tantsu kaudu, et «ma olen tagasi, ma olen elus ja te kõik peate selle teadmisega leppima!».

See lugu oli meil juba alguses stsenaariumisse sisse kirjutatud, aga võtetel hakkasin natuke kõhklema. Tahtsin, et Carlotta tants oleks metsik elu pühitsemine. Ma mõtlesin selle koera peale, kes multifilmis kogu aeg tantsib, Snoopy vist. Ja siis ma küsisin ääri-veeri Marionilt, kas sa saaksid Bob Dylani järgi groovy’lt tantsida. Ja ta vastas, et too plaat siia ja ma olen groovy!

-Filmi alguses on ka stseen, kus üks diplomaat Leetu saadetakse. Kust see Baltikumi teema filmi sisse sai?

Lubage, et te ei solvu? Asi selles, et diplomaatide jaoks on lähetus Baltimaadesse, olgu Leetu või Eestisse, õudusunenägu. Ma olen Roubaix’st, mis on Prantsusmaa mõistes samasugune õudusunenägu, nii et ma tean, millest räägin. (Naerab.)

Aga kui sa oled diplomaat, siis sa tahad minna Londonisse või New Yorki või kuhugi, kus on soe või glamuurne või mõlemat korraga. Sa ei taha minna Eestisse. Aga sa ei tahaks ka Roubaix’sse minna, ausalt.

-Ma kinnitan, et Eestis ei ole tegelikult üldse nii hull, päriselt ka.

Kindlasti mitte, Roubaix on ka tegelikult väga mõnus koht, kui sinna kohale tulla. Aga paljud ei tea seda ja sellepärast peavadki neid kohti pärapõrguks.

UUS FILM

«Ismaeli vaimudes» (Prantsuse 2017)

  • Režissöör Arnaud Desplechin
  • Osades Mathieu Amalric, Marion Cotillard, Charlotte Gainsbourg
  • Kinodes 3. augustist
Tagasi üles