Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Armastusega Tartust. Tartuffi blogi (1)

Galerii

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kätt armastusfilmide festivali Tartuff kuumalt tuksuval pulsil hoiavad filmiblogijad Kristel Zimmer ja laura Porovart. Esimene osa.

«Moulin Rouge!» 2001 Austraalia, USA

Režissöör: Baz Luhrmann

Linastus 7.08.17

Kristel: Leiduks valem filmi tiheduse arvutamiseks, siis armastuse-ühikutes võidaks tõenäoliselt «Moulin Rouge!». Linateos sisaldab oma 127 minutis nõnda palju pinget, romantikat ja armuvalu, et mine või hulluks!

«Punase eesriide» seeria viimane film on oma kahest vanemast vennast peajagu üle. Ta haarab endasse tulise pasodoble kirglikuse «Ainult peotantsust» ning õrna, kuid hukulemääratud romantika «Romeo+Juliast». Lisaks täiustab ta end suursuguse skoori ja muinasjutulise võttepaiga. Muusika«Moulin Rouge!’is» väärib erladi esiletõstmist. Usun, et ma pole ainuke, kel veel siiani «El Tango De Roxanne» või «Lady Marmalade» kummitab.

Kui mõtlen sellele filmile kui terviklikule organismile, ei saaks öelda, et Satine, Christian ega keegi kolmas oleks tegevuskäiku terve aja vältel elus hoidnud või tuksuma pannud - seal oli miskit muud… Luhrmann on loonud filmi nagu orkestri, mille dirigent on kellegi kuskil kõrgemal hõljuv kõhutunne. Mõnikord veab see osalisi alt, mõnikord aga tagab õnneliku asjade kokkulangemise. Nii tekibki ekraaniloos haarav dünaamika, mistõttu on me pilgud filmile naelutatud.

Suur ekraan, mis augustipimeduses majesteetlikult helendas ning mõnusalt rahvast täis Raekoja plats muutsid esmaspäeva hilisõhtust tõeliselt erutava kinoelamuse.

«Tagasi pole vaja» (Keep the Change) 2017, USA

Režissöör: Rachel Israel

Linastus: 07.08.2017

Laura: Kui XII Tartuff sai avatud ja raekoja tornikell teatanud uue tunni kukkumist, võis end mugavasti sõprade või veel võõraste sõprade (kes ütleb, et nad filmi lõpuks juba sõpradeks ei saanud?) keskel toolil veidi kerra tõmmata ning … pam-pam-paraaa! augustisume armastust täis filminädal sai alata! Naljaviluks võiks keegi kokku lugeda, mitu korda festivali jooksul «arm-» tüvega sõnu kasutatakse, sest avakõnes kõlas «armastus» ikka oma tosin korda.

Kuidas festivali kava koostatakse, on arvatavasti kõrgema astme saladus, ent avafilmi valik oli vaieldamatult täistabamus, sest

a) tegu polnud kindlasti klassikalise hollywoodliku armastusfilmiga;

b) erinevus rikastab;

c) fookuses olid inimesed, kes kipuvad avalikust diskussioonist kõrvale jääma; d) tõsielul põhinev narratiiv;

e) hingevärin ei lahkunud korrakski;

f) lõpp, nagu kõik, oli hea!

Soovimata midagi «spoilida», tuleb möönda, et filmi algusminutitel valdas mind päris suur segadus ning jõudsin juba arvata, et vist on projektsiooni-poistel midagi vussis, kuna film pidi olema ju autistidest, aga näidatakse hoopis mingit NY rikkurit, kes hämaratel põhjustel peab kuskil tugirühmas käima… arvatavasti maffia, mõtlesin isekeskis ning ootasin, kunas hakatakse juba «päris» peategelasi näitama. Võta näpust: tema oligi peategelane, pealtnäha tip-top inimene oma tavaliste väikeste veidrustega (kellel meist neid poleks?).

Filmi edenedes selgub, et väikeste veidruste kõrval ei oska David (Brandon Polansky) näiteks rahaga arveldada — siit ka filmi pealkiri, kuna nii: «Tagasi pole vaja» tavatses David ühtviisi takso- kui bussijuhtidele 20-dollarilist ulatades öelda; ja ärritudes kippus David läkastama ning ootamatult karjatama, mille ajas ta aga elegantsel moel «allergia» süüks.

Davidi ja Sarah (Samantha Elisofon) loo algus pole roosiline, kuna David, veendunud oma «normaalsuses» ja teiste «ebanormaalsuses», käitub tugirühmas passiivselt ja kohati ebaviisakalt ka Sarah´ga. Sarah seevastu, järjepidev ning kannustatud alalise korra ja selguse otsimisest ei lase end mehe käitumisest kõigutada ning väljendab pärast kodutööna jäänud Brooklyni silla külastamist konkreetselt, et tema arvates on David «atraktiivne ja väga seksikas», millele järgnenud matsuv suudlus tahtis lausa ekraanist välja karata!

Too aus väljaütlemine lõi kõik korraks selgeks ning siis jälle päris sassi, kuna leppida tuli teise poole iseärasuste ja soovidega, teisisõnu tuli arvestada teise inimesega enda kõrval. Sarah´le ei meeldi, kui liiv läheb varvaste vahele, aga David tahaks väga rannas käest kinni jalutada. Davidile ei meeldi karussellid, aga Sarah tahaks kõige kõrgema ja kiirema atraktsiooniga sõita. Sarah ei saa Davidi naljadest aru, sest «sõnadel võib olla mitu tähendust» ja Davidile ei meeldi Sarah´i keelepruuk, eriti erinevad ninnu-nännu-fraasid. Selliste äärmustega toime tulla on keeruline, ent ometi ollakse teineteisele toeks, sest haiget teha on nii imekerge ja haavatud saada lihtsamgi — nii kaitsetud ja alasti hoopidele olid kaks tegelast.

Ah, ega päriselt klassikalisest armastusfilmi-kõverast ikka mööda ei saanud — kui kõik oli kõige paremas korras, ilmusid kuskilt välja nooblid sugulased ühes kamandava emaga (nagu ikka) ning hakkasid üksteise järel arvamust avaldama, mis noortele ikkagi «kõige parem» on. Seegi risttee lahenes ja nagu ennemalt öeldud: lõpp oli ilus … ja elagu nad õnnelikult oma elupäevade lõpuni!

«Moulin Rouge»

Milleks näidata filme, mis on kuusteist aastat vanad? Teatavasti naised ja vein lähevad aastatega paremaks, kas nii ka filmidega? Tartuffi festivalijuht Agnes Nurme vastas sellele küsimusele nagu tellitult: «kka leidub inimesi, kes pole näidatavat filmi veel näinud.» Mina nende hulgas.

Igal uusaasta algul on ekraanil kas «Titanic» (1997) või «Tuulest viidud» (1939) ning ehkki olen neid näinud lugematul hulgal kordi, tulevad pisarad ikka peale, kui Jack merepõhja vajub või paratamatu pearaputus saadab Scarlett O´Hara stseenitsemisi ning imetlusohe sarmika Butleri väljapeetud maneere. Tuttavlikkus kütkestab ning omamoodi võluv on näha, kuidas film ajaga muutub (jah-jah, tegelikult on muutus toimunud hoopis vaatajas). Et «Moulin Rouge´i» puhul eelnev isiklik side puudub, võiks arutleda, mis muudab filmi endiselt nii haaravaks.

Karakterite stereotüüpsus, mis vahest võiks välja minna ehk Itaalia commedia dell’arteni, on «Moulin Rouge´is» muusikali arvestades stereotüüpne: vaene ning kõrvuni armunud noor Kirjanik, kes elab õhust ja armastusest; silmipimestavalt kaunis Kangelanna, kelle femme fatale´i kuvandi varjus seisab lihtne neiu, kes igatseb saada vaid kuulsaks näitlejaks; paks ja higistav Kupeldaja, kelle ainsaks sooviks on «veskirattad» kuldmüntidega töös hoida; rikas Junkur, kelle vajalikkus seisneb vaid tema rahas; ja kari «veidrikest» boheeme, kes ilmselgelt seisavad Vaese Kirjaniku poolel ning aitavad tema plaanidel ellu minna.

Ajatu lugu – armastus on ju ajatu?

Vaimuvaesus ei hakka silma ei filmi visuaalis, mis on pompoosne ja eksootiline nagu segu Bollywoodist ning türgi sultani kirevatest unenägudest, teisalt muserdav kui sõjajärgne pommitatud kõrvaltänav, ega heliribal — oh kui palju tuttavaid laule, mille rütmis hakkasid liikuma kõrval- ja eesistujate pead (ehk varbadki, aga neid pimedas enam silm ei seletanud). Kontrastide kõla hoiab silmad-kõrvad hilistel õhtutundidel teravad ja ärksad, mida ööpoolsemate seansside puhul tarvis ongi!

Võib öelda, et Tartuffi esimene õhtu läks korda, selge taeva all lendasid nii linnud kui romantilised mõtted!

Tagasi üles