Kätt armastusfilmide festivali Tartuff kuumalt tuksuval pulsil hoiavad filmiblogijad Kristel Zimmer ja laura Porovart. Teine osa.
Armastusega Tartust. Tartuffi blogi (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laura
«Kodanik Jane» 2016, USA
Režissöör Matt Tyrnauer
Tartuffil linastus: 08.08.2017
2008. aastaks elas esimest korda maailma ajaloos linnades rohkem inimesi kui maal – linnastumine ei ole loomulikult uus nähtus, vaid langeb tööstusrevolutsiooniga samasse perioodi, ent protsessi elegantsele ja inimväärsele lahendamisele hakati suuremat tähelepanu pöörama oluliselt hiljem. Eestis jääb hüppeline linnastumine, pean silmas ajavahemikku, mil olemasolevate linnaosade juurde tekkisid nõnda-kutsutud «magalarajoonid» ja hoogustus masselamuehitus; viiekümnendate lõpust kuni mõningatel andmetel üheksakümnendateni välja. Korterite defitsiidist tingituna tuli kiiresti ehitada võimalikult palju elamispinda võimalikult väikeste kulude eest — kõlab nagu katastroof, eks? Jah! Läbimõeldud ja mõnusa elukeskkonna rajamiseks polnud laias laastus kellelgi ei aega ega motivatsiooni.
Kodanik Jane ehk kodanikunimega Jane Jacobs võitles just nimelt inimliku ja inimestele mõeldud linnakeskkonna püsimise ja rajamise eest New Yorgis, mida Robert Moses, kellele tsementblokid ja tellised olid pähe hakanud, üritas visalt õõnestada. Või vastupidi. Jane Jacobs, erinevalt Mosesest ei vaadanud linna deus-perspektiivist — ülalt alla, vaid läks linnakeskkonda sisse, kasutades seda nii nagu elanikud toona tegid ning alles siis rakendas oma vaatlustulemusi makettidel. Jumal-Moses, lasknud maatasa teha New Yorgi vaesed linnaosad ning ehitanud nende asemele modernse korrusmajade labürindi, linna empaatiliselt ei lahendanud, näiteks plaanis mees lõhkuda ka Washington Square pargi, mille vastu naabruskonna emad ühes Jane´iga protesti tõstsid! Ja võitsid — emadega ei tasu jännata!
Film toob kenasti välja ka linnaplaneerimise sotsiaalse tasandi, mis projekteerimisel toona ehk kergesti silmist lasti — on ju avalik ruum see, kus kohalikud teistega suhtlevad, lapsi ja koeri jalutavad või muul otstarbel oma äranägemise järgi kasutavad. Toonane modernne planeering, mida Jacobs püüdis juurida, sellele tähelepanu ei pööranud ning inimesed, harjunud, et kõik valvavad kõigi lapsi ning vähemasti kodutänav on tuttav ja turvaline, seisid peagi silmitsi anonüümse ja hoolimatu rägaga. Sarnane tendents ilmus paneellinnakute kerkimisega igal pool, kuna aina hägustuv omanditunne sillutas teed halb-peremehelikkusele, ükskõiksusele ja vandalismile.
Lisaks portsule humanismile, mida «Kodanik Jane» süstis, ei saa mööda vaadata arhitektuursest ja visuaalsest pagasist — kunstiajaloolastele kindlasti kohustuslik vaatamine! Linnamustrid, kaadrid täis geomeetriat ja matemaatikat võiks sama hästi seinale riputada! Must-hall-valge-skaalal kõlkuvad kuubid-ruudud-rombid ees ja kõrval vaadatuna linnuna ülalt või alt liivakuhja otsast tekitavad õudust ja imetlust… kuniks saabub arusaam, et inimesed sünnivad, veedavad oma elud ja lõpuks surevad neis samades karpides kõik otsakuti-kõrvuti pead-jalad koos…
Mõningaid urban-mustreid Jeffrey Milsteinilt vaata siit. Ja vaata kohe kindlasti!
«Tanna» 2015, Austraalia
Režissöörid Martin Butler, Bentley Dean, osades Mungau Dain, Marie Wawa, Marceline Rofit
Tartuffil linastus: 08.08.2017
Melaneesias, Vanuatu saarestiku Tanna saarel leiab aset tõeline metsik segu «Romeost ja Juliast» ning «Helesinisest laguunist» — keelatud armastusloo kõrval maalitakse kaunis pilt nii paradiisisaare loodusest kui eksootilise suguharu riitustest ja kommetest, millest üks, kokkuleppeabielu, saabki sündmuste käivitajaks.
Feministidel võib see film ühteaegu harja punaseks ajada ning samal ajal heldima panna, sest patriarhaalses külasüsteemis on naistel vähe sõnaõigust ning otsused langetab meeskogu, sealhulgas otsustatakse ka just naiste hulka arvatud Wawa saatus – abielluda suguharude vihakirve matmiseks teise suguharu pealiku pojaga. Samas, südamed on ammuilma rääkinud, pilgud andnud lubadused, millest taganeda võimatu ning head nahka sest kokkuleppest ei saa. Wawat hakkab sõnatult jälgima ning aitama tema noorem õde, kes muuseas on vaieldamatult minu Tartuffi lemmiktegelane – kõige armsam ja tragim, keda ekraani vahendusel õnn üle pika aja on olnud kohata! Väike plika jooksis poku-seeliku välkudes täismeestega võrdselt mööda džunglit ja kui ta naeratas, tundus nagu taevas säraks kaks päikest.
Et teada, mis lõpus saab, võib igaüks kalkulatsiooni «Romeo ja Julia» ning «Helesinise laguuniga» ise teha. Dilemma indiviidi või grupi heaolu vahel, mida «Tanna» lahendada püüab, leiab «hundid söönud, lambad terved» lõpu – kokkuleppeabielud tühistatakse suguharude püsima jäämise nimel, kuna vana kommet järgides ei saa ilma jääda noortest ja tugevatest liikmetest.
Päris põnev, kuigi eestikeelsetes subtiitrites läheb see fakt kaduma, aga saarel pulbitsev vulkaan, kuhu režissöör vaatajaid mitmeid kordi juhatab, on naissoost!
«Ebaõnnekits» 2017, Colombia
Režissöör Samir Oliveros, osades Jean Bush, Kiara Howard, Ambrosio Huffington
Tartuffil linastus: 08.08.2017
Praktiliselt on nii, et kui ebaõnn kord algab, on jada lõputu ning eelnevat jama lappida üritades kipub nii minema, et jama läheb veel suuremaks. Vahest oleksid pidanud õde-venda ikkagi oma tülid rahulikult köögis ära lahendama ning sõbralikult embama? Ent siis oleks olemata jäänud kogu suur seiklus!
Päris kahju, et film nii hilja algas ning Tartuffile kaasa võetud lapsed juba magasid tekkidesse mässituna, kuna «Ebaõnnekits» oli suurepärane näide, kuidas veri on paksem kui vesi ja isegi muidu nääklevad õde-vend istuvad seltsimehelikult ühe mootorratta selga, et vanemate katki sõidetud auto parandamiseks raha koguda… hiljem muidugi juhtub muudki! Kasvatuslikke elemente leidub teisigi: hirm vanemate ees, kes lömmi läinud autologu pärast riidlema hakkavad, pani lapsed vajaduse ette isepäi hakkama saada ning kopsakas summa vabalt valitud vahenditega õhtuks kokku kraapida (mis neil ehk nii suurepäraselt ei õnnestu) ja märkamatult auto tagasi toimetada (mis neil ka sujuvalt ei kulge), riskides nii oma elu ja tervisega.
Tegelikult polnud lood nii dramaatilised, kuna taustaks mängis rahulik veniv reggae, päike paistis ja teiste tragikoomilised äpardused tunduvad linalt ning kaugelt vaadatuna ikka palju kergemad.
Kristel
Terve eilne filmiõhtu toimus justkui troopilises ürgmetsas. Kõigepealt «Kodanik Jane», kes võitlen aruka ja aktiivse linnaelanikuna ülbete lõvide vastu suurlinnadžunglis. Siis «Tanna», kus nägime tõelist klassikalist armastuslugu keset metsa mäsleva vulkaani jalamil. Ning viimaks «Ebaõnnekits», mille tegevustik ja kirevad tegelased oligi kokku üks paras džungel.
«Kodanik Jane’i» muutis haaravaks vastasseis väikese ja suure vahel. Kui vaataja samastuks Jane Jacobsiga ning kujutaks New Yorgi asemele oma kallist kodulinna, siis tahes-tahtmata suudetakse linateoses toimuvaga samastuda. Kuna dokfilm pole oma ülesehituselt ja informatsiooni edastamise viisidelt just midagi originaalset (näidatakse palju arhiivikaadreid, nii videoid kui ka fotosid, on palju n-ö rääkivaid päid), siis on just emotsionaalne faktor inimeste tähelepanu hoidmiseks hädavajalik.
Mõne tunni pärast, kui päike oli juba loojunud, seati sammud Raekoja platsile vaatama maagilist «Tannat». See oli otsekui eilse päeva päikese teine tõusmine. Olgugi, et tegemist on üsna etteaimatava tegevuskäiguga, oli kreoolikeelne armastuslugu huvitav vaatamine.
Eks seda ole juba kõikjal mainitud, et «Tanna» on nagu metsikuses toimuv «Romeo ja Julia». See selleks. Taustal võis märgata nii palju muid detaile, omapärasusi hõimude kommetest, suhtlus- ja eluviisidest, et linateosest lausa omamoodi dokumentaalfilm sai. Näiteks olid vahvad meeste vööürbid, mis, meenutades erekteerunud suguelnudit, nende võimukust illustreerisid. Üks eriti kummaline pisiasi, mis mulle silma jäi, oli rida torkearme tüdrukute seljal - otsekui oleks neid kahvliga suskitud. Võib-olla oli see osa naiseks saamise rituaalidest, sest just stseenis, kus maaliti peategelanna põski ning määriti keha kookosõliga, mis seostusid täiskasvanuks saamisega, neid arme näidatigi. Nende ohoo-rektsiooni tekitavate pisiasjade ning armsa loo tõttu oli «Tanna» väga mõnus vaatamiskogemus.
Viimane film tol õhtul viis seiklema Colombiasse. Lustakas teekond koos alatasa vaidlevate õe ja vennaga sõidutas vaatajat mööda eksootilisi külavaheteid ning tutvustas meile nutikaid, aga vahel ka toredalt totakaid, isegi stereotüüpseid tegelasi (lihunik, kes oli ise suur nagu priske notsu; roosade prillide ja habemekesega Rumpumpelit meenutav pandimajapidaja). «Ebaõnnekits» kinnitas tõdemust, et alati saab halvemaks minna, olgu olukord juba nii nutune, et ei teagi, mida teha. Aga teisalt - alati leidub lahendus! Tuleb vaid kasutada olemasolevaid vahendeid ja neist parim välja pigistada. Nõnda koorisid õde-vend allaaetud kitselt üsna otseses mõttes seitse nahka, püüdes oma probleemide allikast võimalikult palju tagasi teenida.
Lõppude lõpuks aga said kõik vaidlemised vaieldud ning kauplemised kaubeldud. Kuid see, et õe ja venna vahele lendas rahutuvi, ei lõpetanud nende kannatusi. Koju jõudnud, tervitas neid ema riidlev tervitus «Kus te terve aja hulkunud olete!?» Sellega ka film lõppes, jättes vaatajate näole mõnusa muige ning kõrvu kõlama muretud reggae-rütmid.