Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Vikerraadio toimetus on väärt uut hingamist»

Intervjuu Riina Rõõmusega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raadiomaja, Tallinn, 31.03.2017 Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus. | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Riina Rõõmus on töötanud Eesti Raadios alates 1988. aastast, olles 1998. aastast kuni läinud nädala reedeni Vikerraadio peatoimetaja. Selles ametis asendab teda alates sellest esmaspäevast Ingrid Peek. Kohtusin Riina Rõõmusega intervjuu tarbeks teisipäeval tema uues kabinetis, mille uksel olevalt sildilt võib lugeda, et see kuulub ERRi juhatuse liikmele.

Tänavu aprillis andsite intervjuu Postimehe Arterile, kus, vastates Priit Pulleritsu küsimustele, tulite välja sellise avaldusega: «Olen kunagi endale lubanud, et lähen sellelt kohalt ära siis, kui Vikerraadiol hakkab halvasti minema. Seda ma kindlasti teen. Aga olen aru saanud, et see nihkub ajas aina edasi ja edasi.» Tänaseks on see päev kätte jõudnud. Kas Vikerraadiol on hakanud minema halvasti?

See on nüüd õppetund, et selliseid väljaütlemisi ei tohi teha! (Naerab.) Ma mõtlesin seda kõike muidugi tõsiselt. Ning olen nii mõelnud juba ammu. Vikerraadiol läheb õnneks väga hästi, kuid 19 aastat on peatoimetaja ametis ühe inimese jaoks väga pikk aeg. Aga igal aastal tulid mulle jälle mingid uued ideed, mille teostamine pakkus uut väljakutset ning hoidis ametis edasi. Teisalt oli kogu aeg hirm, et ideed saavad otsa, ja tundub, et on suur oht hakata iseennast kordama. See oli väga paha tunne.

Kas ERRi juhatuse liikme kohale viis teid soov põgeneda selle tunde eest või pakkumine, millele polnud võimalik ära öelda?

Töö juhatuses on kordades raskem ja vastutusrikkam kui Vikerraadio peatoimetajana. Samas ma tõesti usun, et kogu Vikerraadio toimetus, kõik need toredad inimesed, on väärt uut hingamist. Just täna (selle nädala teisipäeval – toim), kõigest tunnike enne meie praegust jutuajamist, käisin viimast korda Vikerraadio iganädalasel üldkoosolekul ja jätsin sümboolselt kollektiiviga hüvasti.

Mis tunne on, kui 19 aasta järel on see uks nüüd viimast korda selja taga kinni pandud?

Eks ikka on natuke kahju, sest see aeg on olnud tore. Samas oli mul rõõmustav vaadata, kuidas see seltskond istus seal koos ja näis uue peatoimetajaga hästi kokku klappivat. Ingridil on toredaid ideid ja palju positiivset energiat nende elluviimiseks. Ma olen Vikerraadio tuleviku suhtes väga optimistlik.

Olite ligemale ühe inimpõlve pikkuse aja Eesti kuulatavaima raadiojaama peatoimetaja. Kuidas Eesti ühiskond ja rahvas ning nende muutumine selle tooli pealt vaadatuna paistavad?

Veel 1990. aastate lõpul oli meie ühiskonnas tohutu nõudlus meelelahutuse järele raadioeetris, aga praegu see enam nii ei ole. Raadiost otsitakse üha enam tõsisemaid teemasid ja süvitsiminevamat käsitlusviisi. Ja kui veel kõigest 10–15 aastat tagasi räägiti, et inimesed vajavad kohalikke uudiseid – «tehke piirkondlikke uudised, tehke maakondlikke uudiseid, sest inimest huvitab eelkõige see, mis toimub tema kõrvaltänavas» –, siis nüüd on hakanud Eesti inimesi väga huvitama kõik, mis maailmas toimub. Välispoliitika ja iseäranis Venemaa-teema on väga populaarsed, neid kuulatakse ja kommenteeritakse.

Riina Rõõmus tänavu kevadel Vikerraadio toimetuse ruumides. FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES

Viimase veerandsaja aasta jooksul on Vikerraadio programmist välja kasvanud kolm jaama: Raadio 2, Klassikaraadio ja Raadio Tallinn. Kas on võimalust ja vajadust, et midagi sellist lähitulevikus veel sünniks?

Uue raadiojaama tegemine ei olekski nii väga kallis, aga praegu puudub selleks selge vajadus. ERRil on peale Vikerraadio üks venekeelne raadio, üks klassikalise muusika raadio ja üks uue muusika edendaja. Eestis on 1990. aastatel püütud teha ka puhast jutu- ja uudisteraadiot, kus ei tule ühtegi lugu muusikat, aga see ei toiminud, sest Eesti on liiga väike: pole tegijaid ja pole ka piisavalt kuulajaid. Isegi suurte riikide ringhäälingutes – näiteks Saksamaal – on tavaliselt neli-viis jaama. Kuna Eestis on peale avalik-õiguslike jaamade veel palju eraraadioid, on kuulajatel valikut piisavalt. Raadioturg on paika settinud, igaüks on leidnud oma niši.

Üsna teie peatoimetaja aja algusesse jäi Raadio Elmar loomine...

Oi, see oli valus! Ma ütlen päris ausalt: see oli kurb ja valus! Mul oli tollal väga vähe kogemusi juhina ja Elmar tuli tohutult hea ideega, leidis täpselt selle niši, mida inimesed tol hetkel vajasid ning sai kohe turuliidriks. See üks idee neil siiski lõputult ei kandnud ja meil hakkasid asjad ajaga uuesti paika loksuma. Millalgi 2002. ja 2003. aasta paiku vahetusid kohad uuesti...

Kas Elmar oli teie suurim peavalu ja luupainaja?

Eks peavalu oli igasugust, eriti alguses, ja suure osa sellest tekitasin ma endale ise. Sedasorti vigu teevad peaaegu kõik algajad juhid: näiteks suure hurraaga tehtud muudatused, mis tuginevad puudulikule informatsioonile ja seega suutmatusele näha ette, milline sündmuste ahel võib sellest vallanduda.

Kas oleksite nõus tooma mõne näite?

Näiteks sai lõpetatud ära selline iseäranis nõukogude ajal suurt populaarsust nautinud saade nagu «Tere hommikust, põllumehed!». Selleks ajaks, kui mina peatoimetajana alustasin, oli selle saate parim aeg juba möödas. Aga see oli kindlasti vale otsus. Sest selle taga oli teatud kaubamärk, millega kuulajad olid juba harjunud. Ning selle pauguga kinnipanek tuli meile endile pauguga tagasi: käisime koguni Toompeal maaelu komisjoni ees aru andmas. Tänasel päeval ma enam nii ei teeks. Vaid hoopis vastupidi: ma paneks kogu energia sellesse, et anda sellele saatele uut hingamist. Traditsiooniga saate puhul tuleb selle kinnipanemist kaaludes enne läbi käia kõik teised variandid ja anda endale ühtlasi aru, et pika ajalooga saadete kuulatavus käibki natuke lainetena: vahepeal läheb natuke alla ja siis uue impulsi saanuna jälle üles tagasi.

Kui suur on teie hinnangul praegu nende saadete hulk, mida on nende traditsioonilisuse tõttu igal juhul mõistlik mitte puutuda?

«Mnemoturniir», «Müstiline Venemaa»... – selliseid saateid ikka jagub. Kokku on neid 10–15. Nende taga on suur ja lojaalne auditoorium. Tänapäeval ütleb saate tegeliku populaarsuse kohta peale kuulatavuse palju ka järelkuulatavus – see näitab, kui paljusid inimesi see reaalselt huvitab, lubades teatud koefitsiendiga eraldada need inimesed, kellel mängib raadio lihtsalt taustaks.

Kustmaalt arvestatavad järelkuulatavuse arvud algavad?

Järelkuulatavuse arvud on ajas kogu aeg kasvanud. Kõik muud arvud käivad üles-alla, kuid veebikasutus üha suureneb. Minu jaoks algavad tugevate saadete järelkuulatavuse arvud praegu umbes kolmest tuhandest, ehkki tipud koguvad kõvasti rohkem. Eetris koguvad sellised saated 40 000 – 80 000 kuulajat.

Küsin hüpoteetiliselt: kui teil oleks võimalik alustada Vikerraadio programmiga nullist, ilma praegu olemasoleva teatud saadete traditsioonita, siis mida te kohe teisiti teeks?

Need jutuks olnud saated võtaks ma kindlasti kõik programmi, kuid planeeriks neist mõned mingile teisele ajale. Reaalselt mul peatoimetajana seda võimalust kahjuks polnud. Sest ükskõik kui ebamõistlik mõne saate ajalooliselt kujunenud algusaeg ka ei tundu, siis eetriaja muutmine peab olema põhjalikult läbi kaalutud ja alati on võimalus, et see toob kaasa tagasilöögi.

Üks minu hea kolleeg, kellele tunnike tagasi mainisin, et lähen Riina Rõõmusega intervjuud tegema, kurtis kohe, et Vikerraadio olla talle sel suvel kohutava põntsu pannud, kuna hommikuste õnnitluste aega on ühtäkki kümne minuti võrra nihutatud ja tema hommikuste tegemiste rutiin – mis käinud aastaid sünkroonis Vikerraadio eetris toimuvaga – on kohutavalt häiritud...

Edastage palun oma kolleegile Vikerraadio vabandused ja tervitused ning kinnitage talle, et alates 1. septembrist läheb kõik jälle vanaviisi edasi! Ma saan sellistest kaebustest täiesti aru, kuna raadioprogrammi puhul on sissetöötatud rutiin väga tähtis. Selle muudatuse taga oli soov pakkuda lastele koolivaheajal hommikust järjejuttu. Kahjuks tuli see õnnitluste nihutamise hinnaga.

Praegu on Vikerraadio hingekirjas 26 inimest. Kas see arv on alati olnud samas suurusjärgus?

19 aastat tagasi, kui ma peatoimetajana alustasin, oli see arv 50. Muutuse vähemuse poole on eelkõige tinginud see, et võrreldes varasemaga on suur hulk kaastöölisi mittekoosseisulised. Teisalt on siin põhjuseks, et täiskohaga inimesed töötavad kordades efektiivsemalt, kuna tehnika on vahepeal kõvasti edasi arenenud, muutes töötamise mugavamaks ja kiiremaks ning kaotades vajaduse teatud abistruktuuride järele – näiteks saab igaüks praegu oma salvestusi monteerida kodus omaenese läpakas.

Miks Vikerraadiosse tööle tullakse? Miks lahkutakse?

Kõigepealt ma pean ütlema, et kaadrivoolavus on olnud ülimalt väike. Suur osa nendest inimestest, kes siit minu ajal ära on läinud, on läinud pensionile, mõned on saanud ka mujalt vastutusrikka ja huvitava pakkumise. Neli inimest on läinud Vikerraadiost otse «taevastele teedele». Siia tööle on tuldud alati hea meelega.

Miks inimesed Vikerraadios tööl püsivad?

Sest see töö on meeldivalt vaheldusrikas, loominguline ja stabiilne. See ei ole nii nähtav ja stressirohke kui töö televisioonis, aga võimaldab seevastu väga palju iseseisvust. Teatavasti saab tehniliselt võimekas inimene tänapäeval soovi ja vajaduse korral raadiosaate valmis teha täiesti üksi. Kõik uuringud näitavad, et tänapäeval hindavad töötajad üha enam vabadust. Ja raadiotöö seda toimetajatele tegelikult pakub. Sest siin on ainus kriteerium see, et saade peab õigel ajal valmis ja eetris olema. Kuidas see valmis saab, jääb enamasti tegija(te) enda otsustada.

Millised hakkavad olema teie esmased väljakutsed ERRi juhatuses?

Meil on kolm telejaama, viis raadiojaama ja lisaks erinevad veebiportaalid. Minu esmane eesmärk on panna need kõik senisest hoopis suuremal ja efektiivsemal määral üksteisega koostööd tegema. Siin on tohutult võimalusi ja kasutamata potentsiaali. Näiteks on õhus mõte teha paar korda aastas tugevaid üleorganisatsioonilisi sotsiaalkampaaniaid, mis oleksid ettevõtmistena ülimalt tänuväärsed.

***

Vikerraadio alustas 3. aprillil 1967 Eesti Raadio II programmina.

Juba üle kümne aasta on Vikerraadio Eesti kuulatuim raadiojaam. Sellel on ligi 300 000 kuulajat nädalas, nendest suur osa kuulab Vikerraadiot iga päev.

Vikerraadio on eelistatud kõrgharidusega kuulajate hulgas.

Üha enam kuulatakse Vikerraadio saateid veebilehe või mobiilirakenduse kaudu. Kõige populaarsem saade, mida on aastate jooksul järelkuulatud juba pea 2,5 miljonit korda, on «Õhtujutt». Ka ajaloosarja «Müstiline Venemaa» on järelkuulatud üle 2 miljoni korra.

2017. aasta jaanuaris korraldatud ERRi rahulolu-uuringust selgus, et 86 protsenti Vikerraadiot hinnanutest on sellega rahul või väga rahul.

Aprillis korraldas Vikerraadio 50. sünnipäeva puhul hääletuse, et selgitada välja kuulajate lemmiksaated. Ülekaalukalt valiti parimaks David Vseviovi «Müstiline Venemaa», teise koha pälvis «Vikerhommik» ning kolmandale kohale hääletasid kuulajad Hendrik Relve saate «Kuula rändajat». Parimaks uueks saateks valiti Sten Teppani «Käbi ei kuku...».

Algusaja raadiohäältest on siiani eetris Helgi Erilaid ja Anne Erm.

Tagasi üles