Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Armastusega Tartust. Tartuffi blogi (4)

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
"Kui kaks maailma põrkuvad" linastust Tartuffil | FOTO: Kaader filmist

Kätt armastusfilmide festivali Tartuff kuumalt tuksuval pulsil hoiavad filmiblogijad Kristel Zimmer ja laura Porovart. Nejas osa.

Kristel alustab

  • «Kui kaks maailma põrkuvad» (2016, Peruu, USA, Suurbritannia)
  • Režisöörid: Heidi Brandenburg, Mathew Orzel
  • Linastus Tartuffil 10.08.17

Vot see oli hea dokfilm! Näidatakse intiimseid stseene põliselanikest ja nende metsikutest kodudest, jooksmist keset politsei ning kohalike mäslemist, hästi tabatud fotosid surnute leinajatest, südantlõhestavaid kaadreid hiiglaslike puude maharaiumisest ja paras kogus nii informatiivset faktijuttu kui ka kommentaare.

Lugu Peruu vihmametsadest rullub lahti aeglaselt: selgitatakse, mis on probleem, kuidas suhtuvad sellesse põliselanikud ja kuidas poliitikud (eesotsas Peruu tolleaegse presidendi, Alan Garciaga). 400 000 peruulast, kes kõnealuses paigas elavad, nõuavad, et suurfirmad ei saaks võimu õli ja muid maavarasid julmalt kaevandada — see läheb vastuollu nende filosoofiaga, mis ei luba maale ülekohtuselt kahjustusi tekitada. Täiesti mõistlik nõudmine, või mis?

Kuna valitsus põliselanike soovile vastu ei tule, korraldatakse protest, mis kestab mitukümmend päeva ning mille käigus langeb võitlejaid mõlemalt poolelt. Lõpuks nihkubki probleemi kese hoopis teisele asjale – selle asemel, et mõista kohut maa-vägistajate üle, süüdistatakse protestijate juhte tapetud politseinike hukkumises. Kusjuures, mitte ükski poliitik ega korravalvur ei pea langenud põliselanike eest vastutust võtma. Uskumatu!

Kui paljud inimesed nutavad filmides õnnetult lahkunud koerte pärast, siis mul läksid silmad märjaks, nähes ürgsete taevani kõrguvate puude surma. Tahaksin väga öelda, et selline looduse laastamine on ebainimlik, kuid linateos «Kui kaks maailma põrkuvad» tõestas taaskord vastupidist. Õigem sõna oleks ebamaine.

***

Tund pärast eilset dokumentaalfilmi toimus Tartuffi telgis Indrek Hirve luulelugemine. Laval oli Priit Strandberg koos Karl Laumetsaga. Noormehed moodustasid sümpaatse ja armsa duo, mis sobis täpselt kõlavate poeesiaridadega. Õhtune sume ilm, täpselt parajalt väike kuulajaskond ning luuletuste vahele kõlavad kitarripalad lennutasid inimesed pehmelt Hirve võluvasse sõnarütmi, tema idüllilisse luuleilma.

  • «Olla Charlie» (2015, USA)
  • Režissöör: Rob Reiner
  • Linastus Tartuffil 10.08.17

Neljapäevase programmi esimene mängufilm näitas vaatajaile, kuidas oleks olla üks noor segaduses jõuka pere laps Charlie. Linateos meenutas justkui teismelistele mõeldud versiooni «Californicationist». Paralleele sai tõmmata mitmeid — alustades narkoprobleemist, ilusatesse taastusravi-kaaslannadesse armumisest ja keerulistest suhetest perega, lõpetades peategelase eneseiroonilise huumoriga.

Aga vaatamata sellele, et «Californication» on üks mu lemmiksarju, jäi «Olla Charlie» kuidagi lamedaks, tal puudus reljeefsus. Muidugi jooksis ekraanil päris mitu erinevat lugu peategelase elust (suhted vanematega, olemine rehabilitatsioonikeskuses, armumine ja sõprus parima semuga), ent see ei muutnud filmi väljapaistvaks ega meeldejäävaks.

Olgugi et käsitletud teema vajab tähelepanu ning puudutab kindlasti mingit osa inimestest, puudus linateosest filmimaagia.

Laura jätkab

Neljapäeval said soovijad veeta kella viiesest Ateena dokfilmi «Kui kaks maailma põrkuvad» linastusest kuni hilisöise «Jumaliku korrani», filmide vahepaladeks oli vestlus «Armastuse kunsti» peaosatäitja Magdalena Boczarskaga, Indrek Hirve luuleõhtu ning Tallinna Tantsuteatri lavastus Tartu Kunstimuuseumis.

«Kui kaks maailma põrkuvad» (Peruu, USA, Suurbritannia, 2016), kus rahaahne kapitalismi mehhanism kohtus kaitsetute põlisasukatega, ütles tõe taaskord välja: riknenud seadusraamistiku all kannatavad enam lihtinimesed, kes on võimetud süsteemi muutma. Ühel hetkel liikus filmi tsenter märkamatult keskkonnaprobleemidelt hoopis konfliktis osalenud inimestevahelisele isiklikule tasandile — suur ning anonüümne riiklik küsimus sai väga konkreetsed näod ning emotsioonid — haavata saanud pärismaalaste ning kaitsejõudude perekonnad hakkasid nüüd õigust nõudma, ning ühtäkki muutus endine Amazonase eest võidelnud kangelane üleriigiliseks põlualuseks. Mis päris lõpuminutitel juhtus, jäi teadmata, kuna juba tuli kiirustada Tartuffi telki, kus…

… ootasid kuulajaid päris-elus-veel-ägedam Magdalena Boczarska koos Priit Pulleritsuga. Vahest üllatavam, mis näitlejannaga pärast filmi linastumist juhtus, oli see, et ühtäkki sai temast paljude silmis Michalina ning teiste seas tuli Boczarska emagi tütrelt mõningast nõu küsima. Omal moel oli protsess ka loomulik — pole ehk palju inimesi, kes «Armastuse kunsti» nii suure põhjalikkuse ja pühendumusega läbi on töötanud. Näitlejanna esimene kokkupuude raamatuga jääb aga tema lapsepõlve, mil koos kahe vanema nõoga igas Poola peres olnud raamat sirvimiseks välja otsiti. Näitlejanna sõnul paistsid raamatus leidunud illustratsioonid tol ajal vaadatuna kvaliteedi poolest ikka väga nirud.

Selgust toodi ka Michalina elus olnud armukolmnurgale, mis näitlejanna sõnul oli pigem Michalina poolt oma kaaslastele peale surutud, mitte vastupidi, nagu ehk vaatajatele võis tunduda. Põhjus, miks Michalina taolisesse suhterägasse nii kergekäeliselt suhtus, peitus tõenäoliselt naise võimes eristada inimese hinge tema kehast, ning et Michalina seksist oma esimese abikaasaga suurt ei pidanud, polnud tema silmis Wanda ja Stachi suhe probleemiks.

Filmi puudutanud küsimustest liiguti vestluse teises pooles Poola praeguste poliitiliste sündmuste juurde ning nagu kinnitas ka Boczarska, olukord Poolas on hetkel ehk konservatiivsemgi kui filmi toimumise ajal ning kiriku-valitsuse jõusidemed on jäigalt ühte põimunud. Küsimusele, kas Poola vajaks ehk uut seksuaalrevolutsiooni või uut Wisłockat, noogutas näitlejanna ägedalt pead ning nõustus sellise variandiga. Vestlusõhtu oleks võinud vabalt oma paar tundi veelgi kesta, ent juba näitaks festivali juht Agnes Nurme kurvalt, et aeg on läbi ning lava tuli vabastada …

… luuleõhtule! Indrek Hirve romantilis-igatsevaid luuletusi esitasid ja laulsid Vanemuise teatri näitlejad Karl Laumets ning Priit Strandberg. Nagu Agnes Nurme sissejuhatuseks ütles: «Milline õige armastusfilmide festival saaks läbi ajada ilma luuleta?» Tõepoolest! Mina igatahes leidsin Rahva Raamatu kauplusest Hirve luuletuste kogumiku ning plaanin kohe pärast blogi kirjutamist kiiresti-kiiresti teose endale soetada — ehk on kellelgi pärast eilset õhtut sama plaan tekkinud ja läheb isegi rüselemiseks?

Filmiprogrammi jätkumist teatas taamal väliekraani täis puhumise armas sahin ning kell kümme linastunud «Olla Charlie» (USA, 2015), mis vahest suunatud nõks noorematele kui mina, ei jätnud ilmselgelt külmaks ka kahekümnendate kriisis vaevlevaid hingi. Valimiste eel kipuvad meeleolud tuliseks, eriti kui ühest võõrutuskeskusest teise jalust ära viidud poeg võib oma mõtlematu käitumisega poliitikust isa karjääri vussi keerata.

Kasvatuslik element ei puudunud seski filmis: moodsas raha ja kuulsusahnes ühiskonnas kipub lastele pühendatavat aega aina vähemaks jääma ning märkamatult on armsatest putru laiali loopivatest jõnglastest saanud kaelani jamades siplevad noored täiskasvanud, keda nüüd ümber kasvatada on lootusetult hilja, ent nendega leppida paistab, pole ka südant.

Õhtu teine film läks oma temaatikas kokku üheksandal augustil linastunud Poola suurteose «Armastuse kunstiga». «Jumalik kord» (Šveits, 2017) otsis, nagu tema Poola «õdegi» nii kliitorit, naiste orgasmi kui tegeles üleüldise ühiskonna ümberkorraldamisega, mis emantsipeeris esmalt nii naised, kes ei pidanud oma väärtuslikku aega veetma enam kümnete sokke täis pesunööride vahel ning õpetas meestelegi muna praadimise kõrval muid kulinaarseid oskusi.

«Jumalik kord» meenutas omal moel modernset «Lüsistratat» — naised jätsid omad mehed-pojad-äiad koju ise hakkama saama ning kolisid streigi nimel kokku elama. Seda ei teinud muidugi kõik linnakese naised, sest üks tulisemalt naiste vabadusliikumise vastu seisnud linnaelanik polnud mitte konservatiivne õlut lürpiv ja endaga rahul olev mees, sest oh imet: isegi Piibel ütleb, et naine püsigu kodus; vaid vastuoksa — naine! Filmi lõpukaadrid olid aga helged: saavutatud valimisõigust kasutasid paljud naised uhkelt pead püsti!

Tagasi üles