/nginx/o/2017/08/16/6997267t1h27b4.jpg)
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on 3. septembrini avatud näitus «Näitleja portree», mis viib külastaja sõnadeta vestlusesse tunnustatud eesti näitlejatega. Ekspositsiooniruumis saab näha liikuvaid portreepilte näitlejatest, kes on salvestustel ilma maskita, nad on nemad ise.
Näituse idee autor ning kuraator Gert Raudsep lausus minu küsimuse peale, et selle eesmärk on Eesti Näitlejate Liidu 100. sünnipäeva raames püüda portreteerida eesti näitlejat. «See on ühe hetke jäädvustus. Ka ajaloo jaoks. Kes on eesti näitleja aastal 2017; kui lähedale me talle pääseme; kui lähedale ta ise meid endale laseb?»
Raudsep lisab, et tegemist on tuletatud teosega, mille algimpulsiks Gillian Wearingu maailmakuulus video «60 Minutes of Silence», kus Wearing rivistas kaamera ette «paraadfotoks» ühe Londoni politseijaoskonna paraadmundris isikkoosseisu. «Tund aega kaamera ees poseerides muutuvad jäigad, teatud määral isegi pelgust sisendavad politseinikud meile vaid «tavalisteks inimesteks», igaühel oma iseloom ning aja kulgemine selle kuuekümne minuti jooksul.»
Näitlejaportreede näitusel on kordamööda ja korraga jooksmas neliteist 60-minutilist videosalvestust kuuekümnest kuulsast eesti näitlejast, kes istuvad vaikides toolil ning jäädvustavad videole oma portree. Näituseruumi astudes võib tekkida tunne, et oled sattunud kellegi elutuppa – näitlejate silmad on suunatud just külastajale. Jääb mulje nagu silmitsetaks üksteist; ei saagi aru, kas näitusele tulnu vaatab näitlejat või vastupidi.
Minu silmis andis näitus edasi loo, mis esitleb näitlejat kui tavalist inimest. Nad on oma portreel tõsised, üsna igavad, tavalises argipäevases riietuses inimesed, kes salvestuse vältel toolil aeg-ajalt nihelevad, köhivad ning vahelduseks ehk muigavad. Ei midagi erilist, ent samas niivõrd põnev vaatamine. Ehk sellepärast, et huvitav on neid säravaid näitlejaid nii igavatena näha?
Põnev on jälgida iga näitlejat eraldi – vaataja võib oletada, milline on tema iseloom, tema mõtted, on tal põnev või igav, on see tema jaoks väljakutse. Igal näitlejal on oma energia ning suhestumine saadud ülesandega.
Mida teha 60 minutit toolil istudes? Mõne osalise ajab selline ülesanne muigama – näiteks Taavi Tõnissoni ning Peeter Rästase. Evelin Võigemast ja Inga Lunge jäid aga silma vankumatu tõsidusega.
Tegelikult ei tea vaatleja kunagi lõpuni, kas näitleja on portreel maskita. Ehk on isegi toolil istumine nende jaoks mõne rolli mängimine. Kaamera ees eneseks jäämine võib neile üsna keeruline ülesanne olla. On nad ju harjunud endid rollideks unustama. Näitus oleks ehk veelgi põnevam, kui näitlejate vahel istuks ka mõne muu ameti esindaja, näiteks mõni poliitik. Nii näeks vaataja, kas näitlejaid eristab teistest mingi eriline tunnus.
Näitusest võib üsna ruttu isu täis saada, kuid nendele, kes soovivad näitlejatega mingisugust kontakti luua, soovitan näitusel viibida vähemalt tunni. Näitusele minnes peab teadma, et minnakse vaatama üsna monotoonset asja, ent selles «igavuses» on oma võlu.
Näituse teises osas, mille autorid on Erni Kask ja Peeter Rästas, näeb televisioonist ja teatrilavadelt kadunud näitlejaid. Teiste seas saab näha näiteks intervjuud praeguse kultuuriministri Indrek Saarega, kes märgib, et tema isiklikult näitlejatööd taga ei igatse. Intervjuudes küsitakse paarilt avalikkuse eest kadunud näitlejalt näiteks, mida nad näitlejatöö juures kõige enam hindavad ning miks näitlejatööga hüvasti on jäetud.
Näitust saadab heliinstallatsioon «Helide ja pausidega täidetud muster», mille helilooja on Marianna Liik. Installatsiooni muusikaline algmaterjal pärineb teatrilava mahavõtmise helidest. Helisid kõlaruumi paigutades tekib helide ja pausidega täidetud muster. Heliinstallatsioon sobis näitusele suurepäraselt – teatrilava mahavõtmise helid kirjeldavad näitlejatöö maailma hästi.
Pärast näituse vaatamist küsisin paarilt selle valmimises osalenud tegevnäitlejalt nende muljeid. Sander Rebast hakkas seda tehes huvitama loomulikkuse, vabaduse ja autentsuse saavutamise võimalikkus. «Et kui autentne või vaba üks isik olla saab, kui ta teab, et see jääb kuskile igaveseks salvestatuks? Kuid ma leian, et inimese võiksid taolise kontseptuaalse videopildi vaatamise asemel hoopis midagi loomingulisemat teha. Vaadake parem taevast ja pilvi, mitte ekraani, kus üks inimloom lihtsalt istub ja iseenda illusoorse vabadustundega, minapildiga mõõke ristab.»
Veiko Tubin lausus, et videoportree jäädvustamine oli temale meeldivalt ebameeldiv ülesanne ning suur eneseületus. «Veeta tund iseendaga ning selle juures mitte kaduda oli raskelt huvitav. Pähe tekkis nii palju mõtteid.»
«Näituse portree» sobib inimesele, keda huvitab meie kuulsatele näitlejatele lähedale saamine. Näitusekülastaja peaks ise näitust mõtestama ning nähtule oma tähenduse andma, mis minu arvates on näituse parim osa.