Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aasta kirjanik Mihkel Mutt: looming ja lastesaamine on iga indiviidi püha inimõigus

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tänavu aasta kirjaniku tiitli pälvinud Mihkel Mutt koos Kai Aareleidiga, kes sai sama tunnustuse osaliseks mullu. | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Alatskivil Juhan Liivi muuseumis toimus 18.–19. augustil kirjandusfestival «Eesti kirjanik 2017». Seekordne festival kandis alapealkirja «Kestmine ihus ja vaimus». Aruteludes ja ettekannetes käsitleti küsimust, kas elusolemise mõte seisneb geenide edasiandmises, loominguga üle aja ulatumises, keele ja kultuuri säilitamises või veel milleski muus. Vaadeldi nii teemassepuutuvaid teoseid kui piiluti kirjanike sahtlitesse. Anti välja ka aasta kirjaniku tiitel, mille tänavu pälvis Mihkel Mutt teose «Eesti ümberlõikaja» eest.

Mihkel Mutt tõdes, et tahtis oma romaaniga teadvustada ja lahata, mis juhtub, kui toimub eestlusest kaugenemise protsess. «Eesti ümberlõikajat» kirjutades oli teda hakanud häirima nii fundamentaalne rahvuslus kui ka vastupidine, vasakpoolne ajupestud globalism, piiratud äärmuslus.

Mutti üllatab, et raamat on nii suurt huvi pälvinud ja seda on palju ostetud. Ei ole ju tegemist traditsioonilise ilukirjanduse, vaid pigem pikemaid arutlusi ja mõtisklusi sisaldava teosega.

Rääkides kestmisest, rõhutas Mutt, et eesti rahvast pole vaja kellelegi peale eestlaste endi. «Inimelus iseenesest pole midagi traagilist. Traagiline on see, kui mõni eluetapp jääb vägivaldselt või muul ebaloomulikul moel läbimata. Rahvustega on sama.» Mutt tunnistas ka, et tema enda tunded rahvuse suhtes on väga mitmekülgsed.

Samuti rõhutas kirjanik, et looming ja lastesaamine on iga indiviidi püha inimõigus: «Võime rääkida ülerahvastuse probleemist, aga indiviidi tasandil on see õigus ikka ja alati. Ja elu mõte ongi see, mille inimene oma elu jooksul mustrina välja joonistab.»

Valikud bioloogilise ja kultuurilise kestmise vahel kajasid läbi ka festivali teistest ettekannetest. Naiste võimaluste üle loominguliseks ja geneetiliseks edasikandumiseks kirjanduses ja elus arutlesid kirjanduskriitik Johanna Ross, kirjanik Maarja Kangro ning Liivi muuseumi direktor Mari Niitra.

Leiti, et kaasaja ühiskonnas on endiselt levinud naise kui keha ja mehe kui vaimu käsitlemine (naine kui mater ehk mateeria). Nii seisab vaimsete huvidega naine valiku ees, kas kesta edasi bioloogiliselt või olla looja. Vaadeldi eesti naisautorite teoseid, nagu Maarja Kangro romaan «Klaaslaps» (2017), Elo Viidingu novell «Kestmine» (2012) ja Anna-Maria Penu romaan «Eesti veri» (2017), mis käsitlevad erinevatest vaatenurkadest intellektuaalse naise suhteid emadusega.

Tõstatus ka abordipoliitika küsimus – kas naisel on õigus teha otsuseid nii oma keha, füüsise kui uue elu suhtes? Rääkides romaanist «Klaaslaps», arutles Maarja Kangro, et kirjutamisel tabusid ei ole, kirjutada saab kõigest. Küll aga võivad tabud olla lugejatel, näiteks on väärarengutega lapsi olnud kombeks varjata, seda teemat pole käsitletud ilukirjanduses ega üldse avalikult. «Lootsin, et asjade nägemise viisid ja arusaamad muutuvad,» sõnas Kangro. «Oleks muidugi tore olnud, kui lool oleks olnud õnnelik lõpp.» Siis saanuks rääkida teistsuguse loo, loo kahe isaga lapsest.

Kangro tõdes, et tänapäeva lääne ühiskonna väike sündimus ei tulene kestmissoovi kadumisest. Indiviidid elavad üha tervislikumalt, soovivad vanemaks elada, üha kauem kesta.

Luulevestlusel arutlesid Sveta Grigorjeva, Carolina Pihelgas ja Tõnis Vilu, kas ja kuivõrd tõukub tänane eesti luule isamaaluulest. Leiti, et mitte kuigi palju, teemad on praeguseks täielikult teisenenud. Luule on lähedane ajastu hoiakutele. Isamaalisust tuuakse noore põlvkonna lugejateni ennekõike ikkagi õpikute kaudu.

Uuematest kirjandusteostest tulid festivalil tutvustamisele Vahur Afanasjevi tänavuse romaanivõistluse võidukäsikiri «Serafima ja Bodgan», mille tegevus toimub Peipsi-äärsetes vanausuliste külades. Andrei Hvostoviga tehti juttu romaanist «Šokolaadist prints», mille kirjutamisel huvitas autorit kurjuse probleem ja psühhopaadi kujunemise mehhanismid.

Birk Rohelend rääkis krimiromaanist «Sa pead suudlema Silvat», tunnistades, et autorina ei huvita teda mitte krimkade põhiküsimus «kes tegi?», vaid psühholoogiline probleem «miks tegi?». Mihkel Kunnus vestles kirjanik Maimu Bergiga novellikogust «Hitler Mustjalas», arutledes lisaks bioloogilisele ja kultuurilisele kestmisele ka mälus kestmise ja unustuse üle. Anti Saar tutvustas Prousti pikkadest lausetest inspireeritud lasteraamatut «Pärt ei oska saltot».

Festivali korraldaja Liivi muuseumi direktori Mari Niitra sõnul on festivali «Eesti kirjanik» eesmärk pakkuda mitmekesise programmiga platvormi sisukateks aruteludeks, kus vaadeldakse eesti nüüdiskirjandust ja selle autoreid mõne ühiskonnas aktuaalse teema fookuses. «Liivi muuseumi väike territoorium ja festivali mitteformaalne õhkkond annab võimaluse lugeja ja kirjaniku kohtumiseks, kus on kahe päeva jooksul aega ja ruumi olulistest asjadest rääkida,» sõnas Niitra.

«Nendest kokkupuutepunktidest sündinud arutelud ja mõtted jõuavad hiljem Ööülikooli salvestustena ka laiema publikuni.» Niitra tunnistas, et kuigi sisulise poole pealt püüeldakse kvaliteedi poole, võib vormis esineda ootamatusi.

Tänavune festival päädis tulise vaidlusega rahvusluse üle Mihkel Muti ja Andrei Hvostovi vahel. Mihkel Kunnus jagas osapooltele ka noad välja, kuid kaklust siiski ei toimunud. Juhan Liivi karjapoisinuga sai hoopis «Eesti kirjanik 2017» trofeena Mihkel Mutile kingitud.

Eesti kirjaniku tiitel anti tänavu välja seitsmendat korda. Varem on selle pälvinud Vahur Afanasjev, Meelis Friedenthal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus ja Kai Aareleid.

Tagasi üles