Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ühe käe plaks ehk sõja kujutamine filmikunstis

Arvamisi sõjafilmist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaader filmist «Dunkirk». | FOTO: outnow.ch

Christopher Nolani mängufilm «Dunkirk» meie kinodes on pälvinud kriitikute tunnustuse nii arvustustes kui ka hinnangutabelites. Pole põhjust arvustajatega vaielda või püüda mõnda üksikut möödapanekut õgvendada. Lihtsas eesti keeles: film on kaasahaarav, mõtlemapanev ning huvitav, vanasti öeldi lihtsalt «hea film» ehk «vaadata võib». Pole just geniaalne vaimupurse, aga siiski väga meisterlik töö. Meie kinodes aasta kestel jooksva 300 uue linastuse keskel kuulub «Dunkirk» üsna kindlasti esikolmekümnesse, seega igatine edurivisaavutus ja meelde jätmist vääriv artefakt.

Chistopher Nolani sõjapsühholoogia

Võibolla kõlab «psühholoogia» kui termin siin pisut valjult. Aga nimelt elamuslikult, emotsionaalselt kaasakiskuvalt, meeleseisundit loovalt, kui tohib, siis hinge liigutavalt, jättis «Dunkirk» meelde oma jälje. Ei kommenteeri muusikat, mis tiksutas vaataja vastu vaidlemist mitte salliva sunniga nähtavaga ühele lainele, ja ajuti tundus, otse vedas ühest sündmusest teise, kuni lõputiitrite alguseni.

Kõige huvitavam oli seekord jälgida, mida lavastaja tegi ekraanil ajaga, film olevatki ju ajakunst.

«Dunkirkis» pole klassikalises mõttes peategelasi, on ainult mõningad enam või vähem silmahakkavad ja korduvad juhtnäod, kes viivad vaataja läbi veerevate sündmuste. Ütleme, et igal tegelasel on oma eluaeg näitelinal, mis on tükeldatud vähem kui kahe tunni ekraaniaja erinevatesse segmentidesse. Nende juhtnägudega seotud sündmused ekraanil aga kulgevad omavahel rööbiti ja erinevate «kiirustega», vahetevahel näidatakse mõnes üldvaates, kuidas olulised tegelased on oma teel  kohtumisele teiste juht-tegelastega vägagi ligidal, siis aga läheb sündmustik natuke teisest suunast jälgitavana mujale, aga lõpuks paar episoodi lasevadki end tõlgendada nii, et see teede ristumine tegelaste vahel ikkagi toimuski, see on juba möödas, ütleme: minevik. Pikemata kokku võttes, filmi autor loob vaatajas tunde, et sõjas nagu ei olekski aega. Jah, on vana aja asjad. Ja toonased toimingud. On sündmused, jah, juhtumused, mida «tulistatakse» erineva sagedusega eri suundades, aga filmi aeg ise võib voolata harjunud kujuteluga võrreldes nii edasi kui ka tagasi, aeg sõda kaasa tegeva inimese jaoks peamiselt või üleüldse «seisab». Tõsi, filmil peab olema oma algus ja oma lõpp, mõned tegelased jõuavad koos teistega viimaks tagasi kodusadamasse, aga mis sünnib vahepeal, on ühtekokku nagu uni, seesamasiinsamaskõikseeaeg. Niisuguse kino-elamuse loomine ongi vist kunst.

Ühe käe plaksutamise võimalikkus?

Tuntud zen-budistlikku meeleharjutust «kuidas plaksutada üht kätt?» on kohane meenutada ka Chritopher Nolani «Dunkirki» üle mõtiskledes.

Filmis on peamiselt näha ainult ühe sõjas oleva poole, Suurbritannia võitlejaid, kes on Prantsusmaa rannikul «kotis» (ja ka mõningaid neile appi purjetavaid briti tsiviillaevnikke). Teise vastase, Hitleri-Saksamaa sellal, siis 1940, vägagi võidukaid sõdureid me üldse ei näe, ainult üksikuid nende ründelennukeid, vees vihisevaid torpeedosid, mõningaid tabavaid mürske ning vaata et juhuslikult lendavaid kuule. Niisiis, selles sõjafilmis on meil ekraanil kõigepealt sõda ilma kangelasteta, ja ka sõda ilma sõjata, kui soovite. Aga kus on siis see filminduse igavene machina, mootor, konflikt, kuidas tekib käteplaks, kui käsi on üks?

Jah, vastus on õige, see plaks tekib vaataja teadvuses, tema teadmiste ja tundmuste isiklikus seesmises kokkupõrkes. Polegi vaja musttuhande papist või elektrist mulaažiga tankiarmeed lagendikul, polegi vaja lennukieskadrille pilvitus suvetaevas, «võitmatut armaadat» ohtlikult lainetaval merel ega õnnetu reamehe soolikate kõhunaha vahele tagasi toppimise mõttetut üritust vaenlase konetule järel. Saab ka teisiti. Saab ka targalt, võiks öelda «Dunkirkile» komplimendiks. Eriti kui kõhedusjudinaga meenutada, milliste turmlollide märulifilmide treilereid pidi vaataja ära kannatama enne pärisseansi algust. Mõrkjas on agara kinoskäija igapäevane leib, on ju?

Igaühe enda sõjafilmograafia

Sedasorti koguteosed nagu «1000 asja, mida igaüks peab teadma» jne on käepärased kehvema mälu abilised. Lappasin läbi Varrakus mitu trükki tulnud tuhande filmi käsiraamatu. Mäluvärskendus andis mõnes mõttes ootuspärase tulemuse: päris sõjafilme, kus tegevus toimub sõjasituatsioonides, mitte lihtsalt keerulisel ja konfliktitiinel sõjaajal, on selle valimi hulka sattunud üsna vähe. Nii et igaüks ise võiks kokku panna ka omaenda sõjafilmograafia tippkümne. Tahad rahu, valmistu... Armastusfilmid üksi igavesti ei toida. Kui maailmas käib sõda.

Tummfilmi ajast võib vaadata uuesti 102 aasta eest tehtud kolmetunnilist «Rahvuse sündi» (David Wark Griffith) või Rex Ingrami 1921 valminud «Nelja Ilmutusraamatu ratsanikku» või juba heliajastust Lewis Milestone’i «Läänerindel muutusteta» (1930), mis jooksis menukalt ka Eesti Vabariigi omaaegsetes kinodes.

Või kui meeldib vaadata filme, kus on «sõda ilma sõjata», võib meenutada Jean Renoiri patsifistlikku «Suurt illusiooni» (1937), mäletan, et seal kostis vist üks püssipauk, kogu tegevus toimub vanglas, kus vangivõetud loodavad põgeneda ja viimaks põgenevadki, aga milleks... selleks et edasi sõdida. Või Valerio Zurlini «Tatarlaste kõrb» (1972), milles kaitsevägi ja ohvitserid ootavad üksildases kindluses vaenlase rünnakut, ja seda ei tulegi. Või Andrzej Wajda surematu, 60 aastat tagasi vändatud «Tuhk ja teemant», mille peategelane hukkub suure rahu väljakuulutamise päeval, 8. mail 1945.

Või Francis Ford Coppola «...Ilmutusraamat», Stanley Kubricki «Raudrüü». Kõik meenutatud, nagu «Dunkirkki», on filmitõlgitsused olnud sõdadest, unustatud unustamatutest lahingutest. Maailma muutnud konfliktidest, kui väheusutava pidulikkusega öelda.

Aga kuidas on lood Eestis?

Klassikalisi, silmapaistvate peategelastega, rohkem või vähem haaravate, ühel rindejoonel toimuvate  lahinguepisoodidega mängufilme on Eestis sajandiga tehtud ainult neli: Theodor Lutsu «Noored kotkad» (1927), Jüri Müüri «Inimesed sõdurisinelis» (1968) ja Elmo Nüganeni «Nimed marmortahvlil» (2002) ning «1944» (2015). Kaks Vabadussõjast ja kaks Teisest maailmasõjast.

Filme, mille tegevus leiab aset sõja ajal või sõjalõpu dramaatilisel ajajoonel, on muidugi veel, aga peamistena saab mainida ainult neid nelja.

Olen siit-sealt aeg-ajalt lugenud noorte filmikriitikute virisemist, et liiga palju tegeldakse meie filmides ajalooga... Tule taevas appi! Laias laastus 1/60 veerand tuhandest Eestis läbi aegade tehtud mängufilmist käsitleb ülimalt pingelisi ja saatuslikke aastaid meie rahva elust, piltlikult on see üks sekund minutist, kui võrrelda kogu mängufilmikorpuse kestust ühe minutiga, palju seda vist küll ei ole, aga jäägu rehkendus sinnapaika.

Hiljuti kirjutas siinsamas Postimehes üks julgeolekuspets (Eerik-Niiles Kross «Metsavendade sõda kestab edasi», 16. august – toim), kuidas Eesti metsavendade kunagine partisanisõda on tänaseni mängitav kaart ka moodsas vaenutegevuses, meedia- ja kübersõjaks. Kas unustame, kuidas asjad tegelikult olid või laseme toimida, rahva(ste) mälule mõju avaldada vaenutegevusel.

Jutt ei ole propagandast. Jutt on mäletamisest. Muidugi, «Dunkirki»-laadne «sõjafilm ilma sõjata» maksab ikkagi rohkem kui ka mitu Eesti Vabariigi ministeeriumi(de) untsu läinud digihanget, niisugust asja filmitegijad endale lubada ei saaks. Aga iga vaene üliõpilanegi saab aru, et ka ilma sõjata sõjafilmi ei tehta tänapäeval kahe miljoni euroga... Igal juhul mitte nii väärt kvaliteedis, et seda kannataks maailma etemates, kõige parema pildi ja vaiksema vaikusega kinosaalides näidata.

Ja lõpetuseks veel üks mõtlemapanev osundus kujutava kunsti pärusmaadelt.

Gertrude Stein kirjutab oma raamatus «Picasso», mis ilmus 20 aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu, muu hulgas nii: «Aastate 1914–1918 sõja kompositsioon ei olnud varasemate sõdade kompositsiooni sarnane, kus üks inimene oli paljudest inimestest ümbritsetuna keskpunktis. Selle asemele tulnud uuel kompsitsioonil ei olnud enam algust ega lõppu, iga vaatenurk oli sama tähtis nagu iga teinegi – ehk siis just nii nagu kubismis.»

Selgub, on mõeldav, et ka «puhas kunst» võib samaaegselt ja «vastu» peegeldada seda, mis leiab aset porises, verises ning hirmutavas igapäevailmas, või nn kangelaslikus sõjas. Mis siis veel filmist rääkida.

Ainult mine ja vaata. Aga kus?

Tagasi üles