Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

VIKERKAAR LOEB. Euraasia tsivilisatsioon? Oleks see vast tore idee!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Russian political scientist, ideologist of the creation of Eurasian empire, Aleksandr Dugin in interview in Helsinki, Finland on May 18, 2014. LEHTIKUVA / Heikki Saukkomaa *** FINLAND OUT. NO THIRD PARTY SALES. *** | FOTO: Heikki Saukkomaa/Lehtikuva

1990. aastal sattusin ma Indiana Ülikooli Uurali ja Altai osakonnas kuulama Moskva fennougristi Jevgeni Helimski loengut nostraatilise keele teooriast. See on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse hüpotees, et Euraasia suuremad keelkonnad – indoeuroopa, Uurali, Altai, turgi, mongoli, mõne meelest ka semi-hami, draviidi jm keeled – pärinevad kõik ühest algkeelest, mida kõneldi jääaja lõpul 15 000 aastat tagasi.

Kui moskvalane oma rangelt akadeemilise jutu lõpetas, ütles koosoleku juhataja ungarlane Gyula Décsy julmalt: «Tore küll, aga üldiselt me teame, et see teooria pole midagi muud kui üks Trubetskoi, Jakobsoni jt vene imperialistide väljamõeldis, et anda lingvistiline õigustus paljurahvuselisele monstrumile nimega NSVL.» Vaesel Helimskil jäi üle ainult kohmetult naeratada, kuid publikule tundus Décsy remark suure häbematusena.

Tagantjärele paistab, et selles oli siiski oma tõetera: kuigi geniaalsed keeleteadlased Nikolai Trubetskoi (Trubetskoy) ja Roman Jakobson olid emigrandid ning vähemalt esimesel neist puudus vähimgi sümpaatia bolševike vastu, ei arvanud nad, et lääs ja läänelikkus oleks Venemaale midagi head teinud. Vastukaaluks arendasid nad, peamiselt küll Trubetskoi, välja «eurasianismi» ideoloogia, milles Venemaale kui Euraasia südamaale kuulub keskne roll Euroopa ja Aasia vaimu ja rahvaste geopoliitilises ühendamises. Nostraatilise keele teooria pole eurasianismiga küll otseselt seotud, aga suurte ühtsuste postuleerimisel liiguvad need mõttevoolud rööpseid radu.

Inglase Charles Cloveri lahedalt žurnalistlik ülevaade eurasianistliku mõttevoolu tekkest 1920. aastatel valgete emigrantide seas ning selle jõudmisest 21. sajandi Kremlisse pakub põnevaid ideedeloolisi visandeid ja värvikaid persooniportreesid. Raamatul on kolm peategelast.

Nikolai Trubetskoi (1890–1938) oli strukturalistliku fonoloogia rajaja, tema eurasianistlikke vaateid, sh mongoli vallutuste ümberhindamist, on varem Eestis tutvustanud Felix Oinas (Akadeemia 1992, nr 10). Muide, kirjades Jakobsonile avaldas Trubetskoi nördimust Venemaast lahku löönud eestlaste väiklase egoismi pärast. Tema ideedest sündis emigrantlik vastupanuliikumine, mille võtsid lõpuks eduka spionaažioperatsiooniga üle sellesse imbunud tšekistid.

Anna Ahmatova poeg Lev Gumiljov (1912–1992), kelle katsumustest lähtub Ahmatova kuulus «Reekviem», istus Stalini ajal kaks korda pikalt vangis. Vabanenuna asus Gumiljov arendama fantaasiarohkeid ajalooteooriaid stepirahvastest (Cloveri originaali iseloomustus not strictly scientific on pahupidiselt tõlgitud «rangelt teaduslikuks», lk 182). Ta töötas välja ka biologistliku teooria etnostest, mida 1980. aastate lõpul propageeris Eestis Henn Mikelsaar.

Laiemasse käibesse on läinud Gumiljovi mõiste «passionaarsus», mis kirjeldab ühiskonnagruppi koos hoidvate sidemete intensiivsust. Gumiljovi meelest ei hoia ühiskonda koos tsiviliseeriv humanism, ajalooline progress ega teadmiste kasv, vaid mingi teadvustamatu looduslik instinkt. NSVLi lõppu tajus Gumiljov oma surma eel katastroofina.

Aleksandr Dugin (snd 1962) alustas 1980. aastatel Sinise Äratuse laadis traditsionalistliku boheemlasfašistina ja underground-esoteerikuna, lisades hiljem oma ideede kokteili geopoliitika ning eurasianismi. Tänaseks on ta oma mõttekaaslaste võrgustiku laiendanud globaalseks, omamoodi internatsionalismivastaseks internatsionaaliks.

Tema pööraseid vaateid populariseeris 1990. aastatel mitmel pool Haljand Udam. Dugin pole kunagi peljanud olla eneseparoodilisuseni provokatiivne – ükski mõte pole talle poliitiliselt liiga ebakorrektne. Tundub, et ta on oma kaardid õigesti ladunud, ja nüüdseks on tal poolehoidjaid Kremlis ja tema angloameerika atlantismi vastaseid sajatusi kuulavad lugupidavalt isegi USA rassistid.

Nende kolme ideoloogi biograafiasse on Clover põiminud värvika galerii kõrvaltegelasi ja -sündmusi (Eduard Limonov, Aleksandr Prohhanov, Jevgeni Golovin, Vladislav Surkov; tšekistlik operatsioon Trust imbumiseks eurasiansitlikku liikumisse, Pamjati liikumine, augustiputš ja mitmed vandenõud kuni praeguste Ukraina konfliktideni). Sel raamatul võiks olla pikemgi eluiga kui üks hooaeg ning seetõttu vääriks see mõnevõrra viisakamat eesti tõlget (nt Trubetskoi fonoloogia ülevaatest on raske aru saada, sest inglise keeletermin sound – häälik – on paarikümnel korral tõlgitud «heliks»).

Clover suhtub oma kangelastesse muigvel empaatiaga. Kuigi ta peab nende teooriaid fantaasiateks, näeb ta neis potentsiaali kujundada uut reaalsust. Raamatul on kaks-kolm olulist sõnumit. Üks on see, et eurasianism ületab kitsalt vene šovinismi või ka slavofiilia piirid – eesmärk on kontinentaalse multietnilise tsivilisatsiooni rajamine (või taastamine), mis vastanduks angloameerika merelisele tsivilisatsioonile.

Seetõttu on eurasianism muude Venemaal käibivate poliitideoloogiatega võrreldes suhteliselt rassismivaba. Üldiselt puudub selles antisemitism ning seesugune kaukaaslaste- ja keskaasialaste-vastasus, mis iseloomustab Vene tänavapoliitikat. Teiseks rõhutab Clover, et Kreml või Putin ei määra üleni seda suunda, kuhu Vene poliitika liigub, vaid lohiseb teatud määral suuremate hoovuste sabas: «See on Putini ajastu poliittehnoloogia tuum – võime taibata, kuhu ühiskond suundub, ja jõuda sinna kiiremini.» Kreml ei toeta natsionalismi ega eurasianismi mitte seepärast, et neisse ideedesse usuks, vaid peab neid mitmest alternatiivist kõige vähem halbadeks.

Kolmas sõnum on pigem kaudne või juurdemõeldav: me oleme harjunud kujutlema, et kommunism kukutati liberaal-demokraatliku kapitalismi nimel. Viimased aastad on näidanud, et igaühe jaoks see tingimata nii ei olnud ja vastuseis kommunismile võis lähtuda ka kaugematest, «valgustuseelsetest» allikatest.

Seda, kes vähesegi mõistmispüüuga süveneb Venemaal käibivatesse maailmavaadetesse, tabab paratamatult teatav relativismipööritus – mis siis, kui üldinimlikku hüvet ja tõde polegi, vaid maailmas käibki üks tsivilisatsioonide pime konflikt? Näiteks nii, et ühel pool on mereline angloameerika liberaal-demokraatlik kapitalistlik tsivilisatsioon, mis püüab ette teha üldinimliku paratamatuse nägu, ja teisel pool kontinentaalne eurasianistlik tsivilisatsioon (mis oli algselt küll saksa natsi Carl Schmitti idee)?

Jah, paberil, unistustes ja ideena võiks eurasianism püha Venemaa juhtimisel paista ju heroiliselt ülev utoopia. Aga kui vaadata, mis toimub tegelikult maa peal, inimeste vooruslikkuse, õnne ja heaolu tasandil – ühesõnaga, kogu seda idapiiritagust tegelikku närusust, viletsust, valu ja valelikkust –, siis tuleb tahtmine kohendada eurasianismile Gandhi kunagist sarkastilist repliiki lääne tsivilisatsiooni kohta: «Mida te arvate Vene eurasianistlikust tsivilisatsioonist? – It would be a good idea.»

***

Charles Clover «Must tuul, valge lumi. Uue vene natsionalismi tõus» / Raamat

Charles Clover

«Must tuul, valge lumi. Uue vene natsionalismi tõus»

Tõlkija Jana Linnart

Tänapäev 2017

487 lk

Tagasi üles