Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aegruumifraktal on küsimus kõigile vastustele

Mart Sanderi ulmepõneviku arvustus!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Sander esitles HÕFFil oma uut raamatut ja filmi | FOTO: Toni Läänsalu

Mis raamat see on? Kellele see võiks meeldida? Kui Mart Sanderi «Litsid» (I ja II ) oli õige žanripuhas teos, mille lugejaskondki selgelt määratletav, siis «Raske Valgus» jätab lahterdaja vähemalt esialgu hätta.

Mõlemale küsimusele korraga vastates ütleks esimese hooga, et see on «poistekas». See ei tähenda aga tingimata pisendust. Sellise tiitliga pärgaksin samuti näiteks Jules Verneʼi «Saladuslikku saart», raamatut, millest ma õrnas eas tohutult vaimustusin. Isegi sedavõrd, et väikeste liialdustega võib öelda, et see määras pikaks ajaks mu maailmapildi (positivism) ja eluvalikud (reaalteaduste õpingud).

Poistekas ei ole tühine asi! Mäletatavasti «Saladuslikus saares» tegutseb kamp häid sõpru, kes ületavad mitmesuguseid raskusi, mis tekivad asustamata saarele tsivilisatsioonirakukest rajades, ja sealjuures juhendab neid suurepäraste loodusteaduslike teadmistega insener Cyrus Smith.

Ometi oli sel ülimalt kaasahaaraval lool üks oluline puudus, mida ma toona tähelegi ei pannud. See vasttärganud tsivilisatsioonike oli juba sündides kiirele hukule määratud ning sugugi mitte selle pärast, et saar asus aktiivsel vulkaanil. Nimelt polnud vaprate merehädaliste hulgas ühtegi naist.

«Raske Valgusega» on samamoodi. Selles raamatus pole ühtegi naist, pole ühtegi armuliini, ega mingeid romantilisi motiive. Kuna üks sugu on definitsiooni järgi määratletud teise soo kaudu, võiks sama hästi öelda, et romaani tegelased on sootud. Niisiis, mitte «poistekas», vaid «inimesekas».

Raamatu sugudeülest meeldivust tõestab ka Kais Allkivi väga kiitev arvustus Õhtulehes (14.06.2017). Kuid eelkõige on see seotud sellega, et kõnealuse romaani ainestik – aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345 toimuvad müstilis-ulmelised sündmused – on, nagu tegelikult kõik Mart Sanderi raamatud, eelkõige pelgalt materjal autori vaieldamatult kõige tugevamale küljele hea keeletaju kõrval. Nimelt oskusele luua mõistatuslikku, saladustest tiinet atmosfääri.

Mart Sander on tõeline põnevikumeister. Üks saladus ajab teist taga, iga lahendus osutub järgmisel hetkel pseudolahenduseks, uueks saladuste allikaks ja harunemispunktiks. «Raskes Valguses» on autori «labürindimasin» sellise hooga käima lükatud, et poistekate tavapärane lugeja – poiss – kukub arvatavasti rööbastelt.

Ulmemõõde tuleb eelkõige sellest, et keskne objekt – rasket valgust kiirgav kivi – kontsentreerib mutatis mutandis inimlikku mõõtkava üldrelativistliku ontoloogia. Viimase all pean silmas Albert Einsteini loodud füüsikateooriat, mis lisas erirelatiivsusteooria aegruumile gravitatsiooni kui aegruumi kõveruse. Einsteini teooria muudab argikeele mõisted «aeg», «ruum» ja «gravitatsioon» vägagi metafoorseks. Mida tähendab, et «aegruum kõverdub» või «aegruumi kõverus on gravitatsioon»? No katsu seda ette kujutada!

Ruumilistes kategooriates mõtlemine on inimesele suhteliselt hõlbus, sest pikkus, laius, kõrgus, pikem, lühem jne on kõik ilusti eluliselt silma ette manatavad, aga kui mängu tuleb üldrelativistlik maailm, siis läheb kujutlusvõime õige ähmi täis. Pange tähele, ka kõige tavalisem fantaasia ajas rändmisest põhineb sellel, et ajale omistatakse ruumi omadused (ruum on see, kus saame liikuda, eks).

Mart Sander nii kulunud võtet ei kasuta. «Raskes Valguses» tegelased ajas rännata ei saa, küll aga saadakse infot tulevikust ning üks põhiintriigi käivitav saladusi ongi tulevikust regulaarselt saabuvate sõnumite katkemine. Aastal 2345 toimuv tegevus on kõige ühesemalt ulmelise taustaga: inimesed elavad ülemaalises kiirgusväljas, mis muudab kõik empaatiliseks, ja seega pole sõdu ega vägivalda.

Ometi on eelmisest suurest sõjast säilinud titaanvarjendid, kuhu kiirgus ei ulatu, ning sinna sattunute metsistumine viitab sellele, et oma sisimas on inimesed sama metsikud edasi. Ent see on siiski teisejärguline. Nagu on teisejärguline see, et romaanis tegutsevad reaalsed ajaloolised isikud, keda raamatu järelsõnas põgusalt ka tutvustatakse. Kriitilisem pilk võiks näiteks öelda, et Isaac Newtoni füüsikalised teadmised ja sõnavara pärinevad liiga hilisest ajast, aga see detail on lõppeks sama väheoluline kui liiga moodne peakate Sherlock Holmesil või miss Marpleʼil.

Loo kulgedes jäävad väga paljud teemad lahtiseks, lõpetamata, nende poole enam ei pöörduta. Mõistatuslikkus säilib. Nii meenutab romaani kompositsioon mõneti filosoofia ajalugu – küsimuste lahendus on see, et hakatakse tegelema hoopis teise küsimusega. Tekst justkui jookseb sündmustest ette, kuni saabub, nagu siinsel tutvustusel, mõneti ootamatu lõpp.

***

Mart Sander «Lux Gravis ehk Raske Valgus» / Raamat

Mart Sander

«Lux Gravis ehk Raske Valgus»

Paradiis 2017

320 lk

Tagasi üles