Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kopli liinide lugu: tõus ja hääbumine igavusse

Materjale USA salaluurest

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vaateid Vene-Balti laevatehase ehitusplatsile 1913. aastal. | FOTO: Erakogu

Arhitektuurimuuseumis saab veel septembri alguseni vaadata oskuslikult läbikomponeeritud Kopli sonaati, Oliver Orro kureeritud näitust Vene-Balti laevatehase ajaloost.

Näitusele on kogutud rohkesti seninägemata materjale, alates Venemaa raskesti ligi pääsetavatest arhiividest leitud joonistest kuni Ameerika salaluure andmeteni – see ei tohiks oma mitmekülgsuse ja informatiivsusega valmistada pettumust ka kõige nõudlikumale publikule. Kujunduse kohta ütles Oliver ekskursioonil tabavalt: «Tundus, et see kangas on hea ja odav materjal, aga tuli välja, et on ainult odav.»

Samas on hea meel sellest, et näitusest palju püsivam asi, raamat, on kujundatud ülima põhjalikkusega (raamatu kujundaja Kristo Kooskora, kaasautorid Robert Treufeldt ja Maris Mändel). Raamatu tumesinine kalingurköide on muide valitud täpselt sama värvi nagu see arhiividest tuttav sinine koopiapaber, millele tehti vanasti arhitektuurijooniseid, sealhulgas Aleksandr Dmitrijevi Vene-Balti laevatehase joonised.

Valmivad tööliselamud Vene-Balti laevatehase töölisasumis, hilisemal Kopli liinide alal, 1913-14. Tagaplaanil söökla-klubi, mida sai kasutada ka õigeusu kirikuna. / Eesti Meremuuseum

Arvustada või pigem igatseda oskan selle näituse puhul eelkõige seda, mida seal ei ole: kriitilist käsitlust viimaste aastakümnete otsustest, mis on viinud Kopli liinide hävinguni, eleegiat Kopli liinide kaole.

Kirjutan selle siis lühidalt ise, Singer Vingeri laulu «Ei midagi erilist» viisile.

Võimalusi oli olnud, nüüd on kõik nad möödas

Kopli liinid jäeti 1990. aastatel erastamata ning piirkonna senine allakäik muutus vabalanguseks. Muidugi oli 1990. aastate olukorras halbade elamistingimustega kriminogeense Kopli tööliselamupiirkonna mentaalne mahakandmine täiesti mõistetav. Samas olles näinud, kui kiired muutused on toimunud teistes vanades puitasumites, arvan, et ka Kopli liinidel oleks olnud võimalusi korrastuda, kui omandivorm oleks piisavalt kiiresti muutunud.

Olnuks võimalus erastada maju kööktoa kaupa ja/või taastada eestiaegse AS Kopli Kinnisvarad õigusjärgse haldusfirma. Sellest võinuks saada munitsipaalpindade pakkuja või ka tavaline erastatud haldusfirma, nagu neid ka majavalitsuse üksuste baasil kõikjal tekkis.

Kindlasti olnuks probleeme, mõni maja oleks ikkagi põlenud ja joodikud läbi korteriakende puskariäri ajanud (nagu tehti veel 15 aastat tagasi ka Kalamajas), aga miskipärast usun, et ilus asukoht mere ääres oleks siiski hakanud ligi tõmbama ka uue aja korralikke inimesi, loomulik gentrifikatsioon oleks hullemad narkarid välja söönud ja vähem hulle tsiviliseerinud. Maju oleks hakatud korda tegema korter korteri, peldik peldiku, katus katuse haaval, ehitades kohati kummalisi juurdeehitusi, mis tekitanuks vajaduse hakata majade ühtse välisilme hoidmiseks piiranguid kehtestama, miljööväärtusest rääkimisega gentrifikatsiooni veel kiirendades.

Endised töölisbarakid kurikuulsatel Kopli liinidel, 1998. / Tallinna linnamuuseum

Teoreetiliselt võinuks anda tööliselamud ka tehase peahoones tegutsenud tehnikaülikoolile ühiselamuteks – muidugi vajanuks need põhjalikku renoveerimist, aga ega need nõukogudeaegsed ühikad Mustamäel palju paremad olnud. Väikeste kööktubadega planeering olnuks ühiselamu jaoks ideaalne ja vastupidi levinud arusaamale olid Kopli liinide majade põhikonstruktsioonid kuni viimase aja põlengute ja lammutusteni täitsa heas seisus, vesi ja elekter olid hoonetes sees ehitusajast saadik.

Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud

1990. aastate lõpus hakkas linnavalitsus Kopli liinidele uut elu sisse puhuma. 1998. aastal viidi läbi rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Europan 5, mille võidutöö järgi pidi hoonestus suures osas säilima. Võistlustulemuste alusel koostati ka detailplaneering, mis kehtestati aastal 2009. Detailplaneeringuga on Kopli liinid määratletud muide miljööväärtusliku alana ja see kehtib ametlikult senini, kuigi enamik maju on lammutatud! Kümne aasta pikkune planeerimine, mis idee tasandil tõstis Kopli liinid lootusetu kõdurajooni staatusest küll miljööalaks, jõudis tulemuseni lihtsalt liiga hilja.

Pärast detailplaneeringu kehtestamist püüti mitu aastat tulutult leida alale arendajat, nii et omanikuks jääks linn, aga investor saaks osta hoonestusõiguse. Sellist arendajat, kes investeeriks kellegi teise varasse miljoneid, muidugi ei leidunud. Kopli liinid, aga ka teised kasutusest väljas ehitised, mis vajavad korrastamiseks suuri investeeringuid (nt linnahall, Patarei kindlus), on õppetund rahalaevaga investorite ootamise kasutusest olukorras, kus kinnisvara hävineb.

Kannatus läks katki lõpuks ühes kindlas kohas.

Viimaks pandi kogu Kopli liinide ala 2013. aastal müüki koos lubadusega planeeringulahendust vajaduse korral ostja visiooni järgi muuta. Uutel tingimustel ostja leidus ja viimaks ongi kopp maas.

Mis võinuks saada, kui ala oleks juba 1990. aastatel müüdud või erastatud, muinsuskaitse alla võetud või 2001. aastal koos teiste Tallinna puitasumitega miljööalaks nimetatud? Võimalik, et praeguseks oleks enamik Kopli liinide maju alles ja suuremal või vähemal määral renoveeritud, nagu teisel pool Kopli tänavat olevad nn Professorite küla, Bekkeri või Sitsivabriku elamud. Võimalik, et Kopli liinid oleks endiselt üks linna probleemsemaid piirkondi.

Õhuvaade Kopli poolsaarele umbes 1920. aasta paiku. Esiplaanil Bekkeri laevatehas, tagaplaanil Vene-Balti laevatehas koos tehaseasundusega. / Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Sada aastat tagasi ehitatud Eesti mõistes hiiglaslik ja terviklik tööstuskompleks oleks igal juhul midagi väga erilist oma mere äärde laskuvate munakiviteede ja mitut eri tüüpi toekate  palkmajadega.

Uus elamuarendus Kopli liinide alale tõotab tulla täitsa kena, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.

Tagasi üles