Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nädala plaat. Lagunemise lühikursus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arcade Fire | FOTO: Kuvatõmmis

Arcade Fire

«Everything Now»

Hinne: 2

Kui jätta kõrvale PS Troika «Despacito» kaver, on Arcade Fire’i «Chemistry» ilmselt üks kõige halvemaid laule, mida ma olen hiljuti kuulnud. Pidevalt korduvad sõnad, umpa-lumpa rütm ja kirsiks läägel tordil hair-metal’i kitarririff. See on nii loll laul, et olen seda nüüdseks kuulanud rohkem kui mõnda väga head, sest ma lihtsalt ei suuda seda katki hammustada.

Märksa paremas laulus «Creature Comfort» jutustab Win Butler loo tüdrukust, kes Arcade Fire’i esimese albumi «Funeral» saatel enesetapumõtteid veeretab. «Funeral» on tõeline indie-rock’i eepos, mille ilmumise ajal 2004. aastal oli muusikamaailm hoopis teistsugune koht, nagu ka 2010. aasta «The Suburbsi» ajal. Mõlemad albumid on melodramaatilised ja täis suuri tundeid, kandes neid samas üldjuhul ilma piinlikuks muutumata välja, nagu näiteks Lorde tänavune sobiva nimega «Melodrama» seda teeb.

2007. aasta «Neon Bible» ja nelja aasta tagune «Reflektor» kõlasid jällegi tihti tüütult pompoosselt. «Everything Now» võtab kõik need halvad instinktid, mille poole Arcade Fire oma karjääri jooksul on kaldunud, ja lisab neile piinarikka promokampaania, mille käigus bänd muuhulgas ise oma albumit valearvustas, pidades muide tõenäoliseks negatiivseid võrdlusi «Funerali» ja «The Suburbsiga».

Vähemalt ei saa Arcade Fire’ile ette heita iseendasse või möödunud dekaadi kinni jäämist. «Everything Now» maandub ambitsioonilt ja teatraalsuselt kusagil U2 ja Lady Gaga vahel, temaatiliselt on kanadalastel hinge peal digiühiskonnas toimuv info ületootmine. Seetõttu on albumil laulud «Everything_Now (continued)», «EverythingNow (continued)» ja muidugi «Everything Now». Ning juhuks kui keegi ikka veel aru ei saanud, ka kaks muusikaliselt erinevat, kuid sõnadelt sama laulu pealkirjadega «InfiniteContent» ja «Infinite_Content».

Aga on ka diskokurbused «Put Your Money On Me» ja Régine Chassagne’i lauldud «Electric Blue» ning traditsioonilisem Arcade Fire’i tavakurbus «We Don’t Deserve Love». Ükski neist ei ole bändi parim laul, kuigi peale «Infinite_Contenti» läheks kuulajal seda kogemuse tasakaalustamiseks vaja. Kõiki puhtalt kontseptsiooni tagaajavaid laule maha arvates ei jäägi eriti midagi järele.

Kummastavalt tekitab kogu see porno (aga mitte «Porno», mis on superhea Arcade Fire’i pala) albumi kuulamise järel isegi parema tunde kui tavaline tõdemus, et tegu on keskpärase plaadiga. Omaette küsimus on, kas seda kontseptsiooni «Everything Now» peal just taga aeti.

Tagasi üles