Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Scooter Tallinnas: maitsetuse muusikaline manifestatsioon?

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Scooter lauluväljakul | FOTO: Toni Läänsalu

Scooter on üks Saksamaa nüüdiskultuuri inetumaid ja mürgisemaid õisi. Ebaintelligentne muusika ebaintelligentsetele inimestele – mis toredam võiks olla veel? Ma olen end sellest alati kõnetatuna tundnud.

1993. aastal Hamburgis asutatud Scooter on reivkultuuri sohilaps. Scooter tõlkis techno ja trance’i sisemise tõe ja ilu laiade ning hingeliselt ja muusikaliselt harimata masside jaoks arusaadavasse keelde, täitis oma staadioni-trance’i näol lõpuni (ehkki paljudele – sealhulgas siinkirjutajale – muusikaliselt kas osaliselt või täielikult vastuvõetamatult) selle peibutava lubaduse, mille oli mõni aasta varem andnud maailmale The KLF (eelkõige singlid «3 a.m. Eternal», «Last Train to Trancentral» ja «America: What Time Is Love?»).

Selle tulemusena oli Scooter 1990. aastate teisel poolel Saksamaale ja Euroopale (ning iseäranis Ida-Euroopale) sama, mis Modern Talking kümme ning Boney M kakskümmend aastat varem – bänd, kes tabas ajastu esteetilist närvi ning muutus oma loominguga terve kümnendi soundtrack’iks ka nende inimeste jaoks, kes neid ja nende muusikat ei kuula või peale mittekuulamise veel kirglikult vihkavad.

Scooterit on lihtne ja mõnus vihata. Tema 1990. aastate moodsa tantsumuusika klišeedel ratsutav looming, mis ei pretendeerigi olema midagi rohkemat kui kultuuriline kiirtoit, mõjub oma pealetükkivuses ja külgehakkavuses maitsemeelele samuti kui soolane ja rasvane rämpstoit süljenäärmetele. Maitsetuse eluterve ja eneseteadlik muusikaline manifestatsioon?

Scooter lauluväljakul / Toni Läänsalu

See on kunst, mis ei ülehinda oma potentsiaalset kuulajat. Kunst, mis rõhub häbitult esteetilistele püsiväärtustele, milledeks on primitiivsus, sirgjoonelisus, üldarusaadavus ning tantsitavus. Üks Scooteri omaaegse menu ja jätkuva populaarsuse nurgakive on radiopop’i kontekstis revolutsiooniliseks osutunud äratundmine, et 1990. aastate keskpaigaks oli meloodia ja rütmi ülemvõim klubipidudel ja reividel murtud; et tantsusaali kõige konverteeritavam ja kõige aeglasemalt devalveeruv valuuta on nüüdsest bass.

Ja bassiga pole Scooter kunagi koonerdanud, seda on oma auditooriumile plaatidelt ning lavalt jagatud helde käega nagu hingeõnnistust. Erandiks polnud ka üleeilne Tallinna kontsert. Kontsert, mille toimumise fakt ületas siinmail viimastel nädalatel uudisekünnise mitte esteetilistel, vaid poliitilistel põhjustel. Sest mõni nädal varem esines Scooter okupeeritud ja annekteeritud Krimmis, pälvides riigivõimu ja avalikkuse pahameele Ukrainas ja Saksamaal ning muuhulgas ka Eestis.

Veel mõne sajandi eest olid artistid ja litsid oma liikumistes vabad – neil puudus vajadus tunda ning tunnistada riigipiire, nad läksid sinna, kus sooviti ja suudeti nende talenti vääriliselt hinnata ning tasustada. Scooter on apoliitiline bänd, kes arrogantsusest või rumalusest ei taibanud, et Ukrainas on tänapäeval kõik eluvaldkonnad politiseeritud. Väga lihtne on sattuda artistist kolonialistiks. Scooteriga nii juhuski. Sellest on kahju, aga elu peab minema edasi.

Scooter lauluväljakul / Toni Läänsalu

Tallinna kontserdil, mis algas 45 minutit väljakuulutatud ajast hiljem (ehk täpsemalt veerand tundi enne kolmapäeva südaööd), oli elu sees algusest peale. Grupi peatselt ilmuva ning järjekorras 19. stuudioalbumi (!) avasinglina hetkel mööda raadioeetreid paugutav «Bora! Bora! Bora!» tegi otsa lahti ning küsis otsesõnu publikult ja iseendalt Hamletit parafraseerides iga õige tantsupeo ainsa küsimist vääriva küsimuse: «To jump or not to jump? – that is the question.» Ja publik, keda oli lauluväljakule kogunenud tuhandeid, andis oma vastuse mitte sõnades, vaid tegudes – hüpates.

Scooteri muusika mõju pole mitte emotsionaalne või intellektuaalne, vaid füsioloogiline. Siin pole suurt midagi kaasa mõelda või tunda ning ühtlasi sobib see rohkem kaasahüppamiseks kui tantsimiseks. See on eelkõige aeroobne kogemus.

Edasi tulid kontserdil lood nagu tootmisliinilt, kogu bändi «Greatest Hits»-kataloog. Mis tõestas taas kord, et ehkki Scooter on katsetanud paljude stiilide ja sound’idega, on ta kogu see peaaegu veerand sajandit esitanud sisuliselt ühte ja sedasama laulu. Primitivism ja lõputu eneseplagieerimine pole kedagi tapnud, küll aga paljusid populaarseks teinud. Scooteri fenomeni puhul võib peale kestva populaarsuse rääkida ka asjaolust, et grupi looming on kogu oma primitiivsuse juures pisut paradoksaalsel moel uskumatult isikupärane. Scooterit pole võimalik kellegagi sassi ajada.

Scooter lauluväljakul / Toni Läänsalu

Scooteri muusika «parim enne» peaks kõigi loodusseaduste kohaselt olema juba ammu möödas; esteetilise elamuse ja/või nostalgia asemel peaks see sünnitama inimestes üksnes kahetsust tühja elatud aastate pärast; tuikavat mälestust päevadest, mis – nagu nüüd on kombeks tagantjärele tunnistada – ajasid segadusse. Kuid Tallinna lauluväljakul bändi kuulates ja vaadates näis, nagu aeg oleks jäänud rõõmsalt kinni kuhugi sellesse hetke, mille kohta lavalt lauldi: «Fuck the Millennium

Tantsumuusika vananeb kõigist žanritest ilmselt kõige kiiremini, kuid Scooteri looming on sellest seni osaliselt pääsenud seetõttu, et grupi lauludel on head geenid: tantsumuusika välise kesta taga peitub väga palju rokkmuusikale omast ekspressiivsust ja personaalsust. Omal esteetiliselt perverssel moel viljeleb Scooter tegelikult vana head rock’n’roll’i.

Samas on Scooteri tehtav tantsumuusika kaotanud sideme soul’i ja funky’ga – mis nii Boney M-il kui ka Modern Talkingul veel vägagi alles oli. Kogu oma välises ja sisemises masinlikkuses kuulub Scooter hoopis Kraftwerki koolkonda, olles ühtlasi hingesugulane selliste saksa vaimu muusikaliste visiitkaartidega maailmas nagu Accept, U.D.O. ja Rammstein.

Lisaks eneseteadlikule masinlikkusele on Scooteri muusikas ning välises kuvandis olnud kõik need aastad teatav ebainimlikkuse (või koguni üleinimlikkuse) motiiv, koomiksireaalsuse taga luuravad tumedad tungid. Scooteri looming juhatab kuulaja ühtaegu kahele üksteist välistavale teeotsale – kas loomastuda või saada masinaks. Võimekamad võivad valida korraga mõlema variandi.

Scooter lauluväljakul / Toni Läänsalu

Üleinimlikkuse mõttelist ideaali väljendab ka grupi solist H. P. Baxxter, kelle imago ja väljanägemine – nagu kontserdil korduvalt tõdesin – pole viimase veerandsajandi jooksul peaaegu üldse muutunud. Happy hardcore’i «very own» Dorian Gray? Sarnaselt Scooteri kui grupi fenomeniga keeldub ka Baxxter inimesena vananemast. Ma mõistan tema soovi, kuid selle kestev täitumine hirmutab mind millegipärast.

Just Baxxteri tämber ning autoritaarne esitusviis, mida kaunistavad kohati mitut sorti onomatopoeetilised karjed, on olnud algusest peale Scooteri suurim firmamärk. Ta teeb oma tööd MC-na kui hulluks läinud tänavajutlustaja, kelle maniakaalne ekspressiivsus ja elurõõmus debiilsus mõjuvad sümpaatsemalt, kui ma avalikult tunnistada soovin. Laulusõnades on harmooniliselt ning pooleldi eneseiroonilisel moel ühise kodu leidnud MC-kultuuri klišeed, omamütoloogia, eluterve sürrealism ja kristlik mütoloogia.

Scooteri show oli igati tasemel: tantsijad vahetasid iga loo järel kostüüme ning tegid saltosid, valguspargi ja pürotehnika rikkalik kasutamine pakkus silmailu ning videograafikasse oli maetud nii raha kui ka ideid. Hoolimata sellest, et kontsert lõppes tööpäeva öösel kell 1.15, ei paistnud keegi lahkumisega kiirustavat. Jahedapoolses öös helkis stroboskoobivalguses palju õnnelikke ja higiseid nägusid.

Käisin sel kontserdil koos oma kaheksa-aastase tütrega. Scooter pakkus meile oma loominguga haruldase võimaluse olla pooleteiseks tunniks vaimselt ühevanad. Mis on kogemusena hindamatu.

Tagasi üles