Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kui pill mängib, siis kogudus vaikib

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lavastus «... ja peaksin sada surma ma...». | FOTO: Kulla Laas / NO99

«Kuula, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb.» Nii kõneleb prohvet. Prohvet, kes ei saa vaikida, talle on antud ülesanne kuulata ja seda, mis ta kord näinud või kuulnud on, tuleb edasi anda. Hageri vennastekoguduse palvemajas on selle tänamatu töö enda kanda võtnud Lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased, kes esitavad meile Anne Türnpu hoolikalt valitud tekste.

Sekka laulavad rohkem või vähem seatud regilaulu. Ja tantsivad, tantsivad nii, et higi voolab. Või mis, teatri kontekstis võib seda muidugi tantsuks nimetada, aga päriselt näitavad nad meile, kui raske on kehal toime tulla selle igavesti vaevatud hingega, kelle ainus soov on vabadus, pääsemine kehalisest kammitsast.

Etendus algab päikeseloojangul, palvemaja akendest paistab viimane punane viir pimeneva taeva piiril. Lõpmatus tuleb samm-sammult lähemale, taevast enam pole, igavikku enam pole. Toas süüdatakse tuled, mis mõjub kui suure vangla ukse lajatus, mis su nina ees kinni lüüakse. Nüüdsest hakkame tegelema vaid maiste ja lõplike asjadega.

Eesti prohvetitest on põhjust kõnelda alates sellest ajast, kui meile jõudis 18. sajandi esimesel poolel vennastekoguduse äratusliikumine. Kirjutatakse, et vennastekogudusel olevat suur mõju nii eestlaste kirja- ja lugemisoskuse kui ka koorilaulu tekkele.

Prohvetlikud nägemused ja unenäod ennustavad maailma muutumist. Need on ilmutused, mis hoiatavad, manitsevad või lausa ähvardavad. Sõnumid tulevad kohast, mida keegi ei tea, kusagilt unenäo ja ärkveloleku piirilt. Ja sõna levib, sõna on elav.

Tänu kuulaja ja rääkija suhtele midagi vahepeal muutub, miski jääb samaks. Sõnumi tõeväärtusest saab teada alati tagantjärele kaalutledes. Siis, kui midagi on juhtunud, siis, kui maa on täitunud rauast teedega või meri teinud endale ruumi maa arvelt.

Kuid ka kirjapandu tõeväärtuses tuleb kahelda, kuna prohvetite sõnumid on meile kättesaadavad kohtutoimikutest. Ent need on kirjutanud vaenlane eesmärgiga sulgeda prohvetite suud. Seega ei ole kõige tähtsam küsimus, kas tegemist on õige või vale prohvetiga, esmalt tuleb uurida üleskirjutaja eesmärki, seejärel hakata kuulama. Arusaamine on igal juhul raskendatud, võib öelda isegi, et kuulajale lausa kättesaamatu.

Selles peitubki kogu asja võlu. Need on saladused. Intiimsed kogemused. Neid peab kartma, nii nagu me kardame kõike võõrast ja arusaamatut. Tõde ei ole see, mis on juba toimunud, see on fakt. Tõde saab vaid kuulutada ja siis uskuda. Näitleja suu läbi lausub prohvet, et inimene saab ainult üksi olles targaks. Nähes ja kuuldes seda, mis teisele peidetud. Üksi peab kogema ja kannatama. Aga täna siin, Hageri palvemajas olen ma teatri kutsel. Saladus öeldakse välja, intiimsus kaob. Nüüd on tegemist juba näitemänguga.

Teater toimub meie sees ja meie keskel, nii nagu varem toimusid palvemaja koosolekud. Siin pole altarit, pole ka värve, üks pole tähtsam kui teine. Pingid asetsevad ruumiga põiki, mitte nii nagu tavaliselt kirikus, ristipidi. Kes soovis jumalasõna kuulutada, see tõusis püsti ja ütles.

Nauding on kuulata teksti, mis katkendlik, teeb lause keskel grammatikareeglitele vastu käivaid pöördeid, korrutab. Korrutab sama, aga alati tundub kordus uus. Sõna on muutunud. Rääkija mõtleb valjult, meenutab ja samal ajal püüab kogu hingest mõista, mida ta räägib. See kõik on väga sarnane samade noorte näitlejate mängitud ja Mart Kangro lavastatud «Koguduse» tekstiloogikaga.

Jaanus Nuutre edastab teiste näitlejate poolt lae alla pressituna prohvet Ülo Kiple seinasõnumit maailma lõpust. Füüsiline kujund ja rääkimise stiil jätavad mulje hullumeelsest mehest. Jutt on hea, jutt on selge, aga inimene ei ole. Sulgen silmad, väldin näitemängu, emotsiooni ja mõtlen, et kui sedasama juttu räägiks tavaline ametnik, ei röögiks, ei tõmbleks vahel, ei itsitaks lollakalt omaenese jutule vahele, kas siis me võtaksime sõnumit tõsiselt.

Või just nüüd võtame, nüüd, kus tegemist hullumeelsega, arusaamatu võõraga? Niisugune tekst võib pärineda sama hästi ka väga vana ja targa mehe sulest. Kõik, mis ma kuulen, on mõistlik. Kas hullu jutt on rohkem väärt, kuna ta on lähemal hävimise lävepakule? Monoloog on pikk ja selle aja jooksul jõuan imetleda esitust, kahelda lavastaja valikus seda teksti just nii esitada ja lõpuks ka rõõmustada, et siiski hea, et ma ise selle kõige peale tulin. Hea, et lavastajad ei alahinnanud minu panust ja mõtlemisvõimet.

Korraga on kõik kuidagi tüütu, regilaul on tüütu, karjumine on tüütu, noorte inimeste higised kehad on tüütud. Kõik on liiga lähedal, liiga pealetükkiv. Kõige all pean ma silmas inimest. Tahaksin kaugemale näha. Inimesest kaugemale. Eriti selgelt ilmneb inimese jõuetus, kui näitlejate trupp püüab šamaanlikult põrandat tagudes rütmi üles võtta, hoida ja levitada.

Toimub rütmi tampimine, on tampimise akt. Aga rituaali ei saa ju näidata, seda peab päriselt tegema. Ja selle tegevuse fookus ei saa olla käe või jala vastu põrandat siniseks tampimine. Eesmärk peaks olema väline, endast eemale, heli tekitamine, rütmi hoidmine, mida, jah, tõesti keha kannab ja vahendab, kuid ei tohiks jääda kehaliseks. See on teater, meie vaatame ja nemad näitavad. Nad ei praktiseeri. Ainuke praktika, mis meil siin täna võtta on, on teatri praktika.

Liigsest agressiivsusest häirituna pööran pilgu inimeselt ruumile. On põrandalauad, mis vahetatud jupp jupi haaval välja just sealt, kus on kulunud, vettinud või mädanenud, vanad ja veel kõlblikud lauad on säilitatud. Uued lauad on veidi kitsamad, ainult veidi, veel heledad, käimata ja kulumata.

Mõtlen, et mitte maailm ei hävine, vaid minu kujutlus maailmast on see, mis kukub kokku. Inimese olemine maailmas muutub. Jah, kindlasti on tulevane maailm praegusest erinev. Kindlasti halvem. Vahe on vaid selles, kas me otsustame tuleviku inimeste eest kõik ära või jätame ka neile võimaluse osaleda siin maailmas.

***

«... ja peaksin sada surma ma...»

  • Lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldits (Teater NO99) ja Mart Koldits (Von Krahli Teater)
  • Helilooja Martin Kirsiste
  • Kunstnik Kairi Mändla
  • Valgukunstnik Airi Eras
  • Laval Lavakunstikooli 28. lennu tudengid
  • Esietendus Hageri vennastekoguduse palvemajas 13. augustil
Tagasi üles