Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks filmides häkkimine nii tobe tundub?

Videonäited!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Arvutimonitoril on suur kiri «ACCESS DENIED», aga piisab vaid, kui klaviatuuril tippida «OVERRIDE» ja kangelaslik häkker ongi saanud juurdepääsu KGB, CIA, FBI või mis tahes muu kolmtähelise organisatsiooni salajastele andmebaasidele. Kas tuleb tuttav ette?

Enamasti kasutatakse filmides arvutite kasutajaliidestes kassisuuruseid tähti, et ka kõige viimasest reast oleks võimalik lugeda, mis ekraanil kirjas. Ja häkkimine kujutab endast palavikulist klõbistamist klaviatuuril, millega reaalses elus peavad vältimatult kaasnema näpu- ja süntaksivead. Lisaks näeb see tegevus välja nagu 3D videomäng või eelmise sajandi illustratsioon William Gibsoni «Neuromancerile».

On muidugi erandeid. Emmy-laureaadist telesari «Mr Robot» näiteks kujutab arvutisüsteemidesse tungimist ja seal toimetamist üsna tõetruult. Üks nimesid selle taga on Kor Adana, kes ise oli teismelisena üsna osav häkker ja enne telealale siirdumist töötas ühes autoettevõttes küberturvalisuse eksperdina, nii et küllap ta asja tunneb. Tõesti, «Mr Roboti» uue osa ilmudes võetakse see asjaomastes foorumites pulkadeks lahti ning tõdetakse, et nii see tõesti töötab. Sarja tehnilist täpsust ja tõepära on kiitnud ka küberturvafirmad Avast, Panda Security, Avira, Kaspersky jt,

Adana tõi BBC Future'i jaoks välja veidramad ja naeruväärsemad näited, kuidas filmides on häkkimist väärkujutatud ja ühtlasi rääkis, kuidas ta telesarja tehes tõepära taotleb.

«Swordfish» (2001)

John Travolta tegelane sunnib Hugh Jackmani kehastatavat häkkerit 60 sekundiga USA kaitseministeeriumi arvutivõrku sisse murdma. Näha on eriti veidraid kolmemõõtmelisi viiruseid.

«Enemy of the State» (1998)

Jack Blacki tegelane vaatab turvakaamera salvestust ja kasutab vana head «zoomi ja paranda» funktsiooni. Ta mitte ainult ei zoomi algmaterjali ilma kvaliteeti kaotamata ülisuureks, vaid suudab seda pilti kuidagi ka kolmemõõtmelises ruumis keerata.

«Under Siege2: Dark Territory» (1995)

Vaja häkkida? Pole probleemi, kõik, mida vajame on gigabait-mälu. Tõesti, kui peaosas on Steven Seagal, siis sellest piisab.

«NCIS»

Kuulus «kaks idiooti, üks klaviatuur». Igavesti absurdne ja väär näide arvutikasutamisest, mis siin veel häkkimisest rääkida. Mingi häkker üritab süsteemi üle võtta ja kaks agenti teda takistada, palavikuliselt ühe ja sama vaese klaviatuuri klahve pekstes. Ekraanil vilkuv kood saab maitsetuse eriauhinna.

«Hackers» (1995)

Suurepärane, õieti küll häbiväärne näide videomängugraafika kasutamisest häkkimise kujutamisel. Lisaks veel laulev (!) viirus, mis kisendab, kui talle kallale minna.

«GoldenEye» (1995)

Jälle näeb kasutajaliides välja nagu 1990. aastate videomäng. Häkker Boris «Võitmatu» Grišenko ei näegi vaeva mingi maagilise klahviklõbistamisega, selle asemel tipib ta lihtsalt sisse käsu «SEND SPIKE» ja FBI ongi käpuli. Ülejäänud energia kulutab ta seksistlike märkuste tegemisele.

«Jurassic Park» (1993)

Keset dinosauruserünnakut istub Ariana Richards kuvari ette ja ütleb: «See on UNIX, seda ma tunnen». Seejärel tungib ta sekunditega kogu pargi arvutisüsteemi ja võtab automaatuksed oma kontrolli alla. Analoogia on järgmine. Keegi istub arvuti ette, käivitab brauseri ja ütleb: «See on Chrome, seda ma tunnen». See teadmine võimaldab tal siis kohe kellegi Gmaili kontole sisse murda.

Ka siin näeme kolmemõõtmelist kasujataliidest, aga sedapuhku polegi tegu filmikunstniku fantaasiaga. Selline kasutajaliides, nimega FSN oli tõesti UNIXile olemas, aga seda ei arendatud kunagi lõpuni. Pärast kõnealust filmi muutus see siiski mõneks ajaks populaarseks.

Miks see kõik nii piinlik on?

Adana sedastab, et paljud stenaristid, produtsendid ja režissöörid usuvad, et häkkimist ei saa ekraanil kujutada nii, et see laiale publikule huvitav tunduks. Sellest siis vilkuvad ekraanid, leegitsevad kolbad ja selgitavad tekstikastid. Aga kui stseen vajab huvi äratamiseks igasuguseid kellasid ja vilesid, siis on asi mäda juba stsenaariumi tasemel.

«Mr Roboti» puhul jälgitakse hoolikalt, et tegelaste motivatsioon ja tegevuse olulisus oleks selge ka ilma spetsiifiliste tehniliste teadmisteta. Hea näide on «Mr Roboti» esimese hooaja neljas osa: Elliot seletab oma plaani Steel Mountaini häkkimiseks. Tavaline inimene saab aru, et on vaja murda mingisse arvutisüsteemi ja kustutada teatud andmeid — riskantne, kuid vajalik tegevus. Sama steeni jälgiv häkker saab aru, kuidas Elliot ülesande täitmiseks Raspberry Pi mikroarvutit kasutab. Tema plaan on hävitada magnetlindid, millele kõnealused andmed on salvestatud, kasutades selleks hoone kliimasüsteemi.

«Mr Roboti» meeskonda kuuluvad häkkerkonsultandid Ryan Kazanciyan, Andre McGregor ja James Plouffe. Lõviosa tele- ja filmitegijaid end selliste meeste kaasamisega ei vaeva. Sarja salvestamisel ei võeta kunagi üles tühje monitore, et neile järeltöötluses siis mingi huvitav pilt «peale kleepida». Kui vähegi võimalik, siis kasutatakse päris tarkvara, mis teeb just seda, mida seda väidetakse tegevat.

Tagasi üles