Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õppetund Venemaa kultuurieliidile

Mida toob kaasa Kirill Serebrennikovi kohtuasi

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kirill Serebrennikov 23. augustil Moskvas kohtus. | FOTO: REUTERS/Tatyana Makeyeva

Praegu Euroopas ühe kõige hinnatuma Vene teatrilavastaja Kirill Serebrennikovi (47) möödunudnädalase vahistamise ja seejärel koduaresti panemise laiem taust on riigist sõltumatu tippkultuuri tegemise võimalikkus Venemaal. See võimalus on sisuliselt null ning see on ka põhjus, miks tema vastu oli nii kerge kriminaalasja algatada. Ja vajadusel on see sama kerge ükskõik mis kultuuritegelase vastu.

Venemaal on sisuliselt võimatu ilma riigi toetuseta (või ilma Moskva või Peterburi linnavalitsuse toetuseta, aga see teeb sama välja) teha tippkultuuri. Metseenlus on teadlikult välja suretatud, sest kõigile rikastele ärimeestele on ammu selgeks tehtud, et alternatiivse tippkultuuri toetamine võib olla neile ohtlik.

Raha annab ainult riik (peamiselt kultuuriministeeriumi kaudu) ning riik siis ka muidugi kontrollib ja tellib muusika. Seda ütles juba möödunud sügisel pärast teise tuntud Vene teatrilavastaja Konstantin Raikini tsensuurivastast karjet otse välja president Putini peamine kõnemees Dmitri Peskov: kui riik annab lavastuste jaoks raha, siis on tal ka «õigus määrata teemasid». See oli ammu teada, et viimaste aastate kõige huvitavamat Moskva teatrit, Gogoli-keskust juhtiva Serebrennikovi lavastuste kaasaegsed ja teravad teemad käisid Moskvas paljudele närvidele.

Teine taust on Venemaa eripäras, kus nii raha jagajad kui ka saajad teavad suurepäraselt, et seaduste mitmetitõlgendamiste pärast (ja see on tehtud meelega nii) leiab alati midagi, mida saab tagantjärele kriminaalses mõttes ette heita raha kasutamise kohta.

Riik on selle spetsiaalselt nii korraldanud ja see ei puuduta ainult kultuuriinimesi, vaid kõiki, kes riigilt raha saavad. See on nagu saatanaga diili tegemine. See on nagu narkomaania: korra saad võimult raha ja oled sellega kindlalt nende konksu otsas. Aga muud võimalust ka pole, kui tahad teha Venemaal kõrgkultuuri. (Erandid muidugi on, aga need teatavasti ainult kinnitavad reeglit.)

Serebrennikovi süüdistatakse selles, et enne Gogoli-keskust 2011.–2014. aastani teatriprojekti Platvorm juhtides organiseeris ta 68 miljoni rubla (praeguse kursi järgi peaaegu miljon eurot) omastamise.

Kultuuriministeerium eraldas talle projektipõhiselt raha konkreetsete etenduste väljatoomiseks, aga Serebrennikov justkui organiseeris Platvormi juhtkonnast kuritegeliku grupi ning Venemaal väga levinud sularahastamise skeemide kaudu varastas kogu raha ära. Mis sest, et süüdistuses konkreetselt välja toodud etendused toimusid, nagu olid reaalselt olemas ka kõik etenduste tarbeks tellitud kostüümid, kujundused jms.

Uurijaid pole suutnud veenda isegi advokaatide poolt kohtusse toodud etenduste afišid ja arvustused. («See ei tõesta veel midagi!») Poliitilise teatri žanri reeglite järgi ei saakski kuidagi veenda. Mihhail Hodorkovskit süüdistasid uurijad mäletatavasti Jukose kogu nafta varastamises.

Praegusel juhul pole tegemist enam ühe lavastuse keelamisega, vaid sisuliselt terve «ebameeldiva teatri» ja selle juhi tegevuse ärakeelamisega. Serebrennikov oli Venemaal üks väheseid teatrijuhte, kes kritiseeris avalikult, ja kritiseeris teravalt, vene šovinistist kultuuriministrit Vladimir Medinskit.

Venemaal on ütlus, et leidke inimene, küll me leiame talle ka paragrahvi. Küsimus on, miks oli just Serebrennikov sel hetkel see inimene. Miks ei aidanud teda isegi Putini napp, kuid kuulus kommentaar «Lollid!» vastuseks küsimusele, miks algatati Serebrennikovi vastu kriminaalasi. Lollide all pidas Putin silmas neid, kes algatasid kriminaalasja.

Tuleb välja, et polnud nad nii lollid midagi, sest kriminaalasja ei kavatsenudki keegi lõpetada, vaid hoopis Serebrennikovil löödi käed raudu ning üksiti võeti kahvlisse kogu Putini-aegne Venemaa kultuurieliit, kes kirjutasid tema kaitseks küll kiiresti avaliku pöördumise.

Jevgeni Mironov, Tšulpan Hamatova, Fjodor Bondartšuk ja paljud teised allakirjutanud on kogu 2010. aastad olnud oma projektides sisuliselt riigi ülalpidamisel. Nad on tihti istunud Putiniga ühe laua taga, kui teleuudistes näidatakse presidendi kohtumisi kultuuriinimestega. Nad pole häbenenud olla Putini usaldusisikud valimistel, sest teavad, et sellest sõltub nende teatrite ja filmide rahastamine. Nad on oma valiku juba ammu teinud, Serebrennikovi juhtum ei muuda selles suhtes mitte midagi.

Varsti tulevad Venemaal jälle presidendivalimised. Ja nad on jälle nõus olema Putini usaldusisikud, istuma temaga ühe laua taga telekaamerate ette, kuigi samal ajal istub nende kolleeg ja isiklik sõber mitmendat kuud koduarestis, sest tema näidendid olid liiga liberaalsed ega käinud kellegi Kremli otsustaja meelest kokku selle moraaliga, mille järgi inimesed peavad Venemaal elama.

Omaaegse Kremli ideoloogiajuhi Vladislav Surkovi lemmiklavastajal Serebrennikovil käte raudu löömisega pandi paika kogu see osa Venemaa kultuurieliidist, kes ühe käega võtsid riigilt raha vastu ja naeratasid telekaamerate ees Putinile, aga omavahel olles pidasid ennast liberaalideks, kirusid Venemaa poliitikat ning rääkisid Putinist anekdoote. Neile öeldi nüüd üheselt, et pidagu parem mokk maas, võtku oma raha, ärgu mingu ülekäte ning olgu rohkem kuulekad. Või muidu hakatakse uurima, kuidas on rahaasjad nende teatrites.

Avalikud kirjad ja spontaanne meeleavaldus kohtu ees ei loksuta Kremlis ammu enam kedagi.

Seda trikki on Kreml edukalt kasutanud ärimeeste (Mihhail Hodorkovski 15 aastat tagasi ning õpitu kinnistamiseks Vladimir Jevtušenkovi ja Dmitri Kamenštšiku peal paar aastat tagasi), tippriigiametnike (majandusminister Aleksei Uljukajevi peal aasta tagasi), kuberneride (vahi all on praegu vähemalt viis regioonide juhti) ja kõrgete jõuametnike (siseministeeriumi korruptsioonivastase üksuse endine juht mõisteti kevadel 15 aastaks vangi, tema asetäitja kukkus ülekuulamise vaheajal aknast alla surnuks) peal.

Alati on kõik nende «erialade» inimesed kiiresti aru saanud, mida ja milleks. Nüüd said oma õppetunni presidendivalimiste eel ka kultuuriinimesed.

Kaks aastat tagasi tegin Kirill Serebrennikoviga intervjuu Sirbile (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/nuudiskunstile-tommati-venemaal-kriips-peale/). Tema Gogoli-keskus oli siis just sattunud vene konservatiivide tugevate rünnakute alla ning teatrit ähvardas kinnipanek. Minu lihtsale küsimusele, mis saab temast ja teatrist edasi, vastas ta: «No mina töötan, kuni antakse vähimgi võimalus oma tööd teha. /---/ Nagu teada, siis Venemaal on tulevik alati ettearvamatu. Midagi pole garanteeritud, kõik on mõttetu. Sellepärast tulebki end lõdvaks lasta ja elada tänasele päevale. /---/ Ma olen neile (oma näitlejatele – J. P.) öelnud, et meie peame kõigest hoolimata edasi töötama. Tuleb mis tuleb.» Siis läks karikas veel mööda.

Viimati juhtus 1939. aastal, veel Stalini ajal, kui Venemaal vahistati sellise kaliibriga teatrijuht. Kirill Serebrennikovil veab kindlasti muidugi oluliselt rohkem kui samuti üle maailma kuulsal Vsevolod Meierholdil 78 aastat tagasi. Meierholdi lasi NKVD pärast piinamisi maha.

Kirill Serebrennikov

  • Lavastaja ja režissöör.
  • Sündinud 7. septemberil 1969. aastal Rostovis Doni ääres.
  • Lõpetanud Rostovi riiklikus ülikoolis füüsika eriala.
  • Lavastajakarjäär sai alguse Rostovis 1994. aastal.
  • 2012. aastast Moskva Gogoli-nimelise draamateatri kunstilise juht.
  • Lavastanud Moskva Kunstiteatris, Läti Rahvusteatris, Peterburi Maria teatris, Moskva Suures Teatris. Lavastanud ka Berliinis ning Stuttgardis.
  • Serebrennikovi töid on näidatud Wiener Festwocheni ja Avignoni teatrifestivalidel. Tema filmid on linastunud Cannesi, Locarno, Rooma ja Varssavi filmifestivalil.
  • Eestis on näidatud filmi «Õpilane» ning Talveöö Unenäo festivalil lavastust «Märter».
Tagasi üles