Body Machine Body tuleb seitsmendat korda

Festivali peakorraldaja Anders Melts (vasakul) koos kivist külalisega. Foto: Evert Palmets

Sel laupäeval toimub Tallinnas juba seitsmendat korda süngema ja tõsisema tantsumuusika festival Body Machine Body (BMB), kus astuvad elusate esinemistega lavale seitse artisti viiest riigist.

BMB ajalugu ulatub tagasi selle sajandi algusesse, kui Eesti underground-muusika ringkondades hästi tuntud muusik (Forgotten Sunrise, Deceitome), DJ (4-got-10), promootor (ürituste sarjad Beats from the Vault ja GG Tallinn) ning endine saatejuht (R2) Anders Melts korraldas paar samanimelist väikest pidu. 2009. aastal taaselustas ta selle minifestivalina, mis toimus kõigepealt kolm aastat järjest Tallinnas Tapperi klubis ning seejärel 2013. aastal Von Krahli teatris. Nagu kahel viimasel aastal leiab BMB ka tänavu aset Tallinnas Vene tänaval asuvas kultuuriklubis Kelm. Vestlesin Meltsiga kolm päeva enne tänavust pidu.

Millist muusikat BMB festivalil eelkõige kuuleb?

Peamiselt tumedama alatooniga tantsumuusikat. Tantsumuusikat, mille järgi ei peagi alati tantsima, vaid mis on piisavalt kõnelev, et seda kasvõi niisama kuulata ja sealt häid võnkeid ammutada. Stiilidest on valdavad industrial, dark electro, darkwave, EBM, dark ambient, rhythmic noise...

Mis oli aastate eest BMB ellukutsumisel peamine ajend?

Eelkõige soov näha elavas esituses oma lemmikžanrite parimaid artiste ning tutvustada neid Eesti publikule. Alates 1998. aastast olen ma teinud keskeltläbi umbes viis-kuus korda aastas toimuvat pidude sarja Beats from the Vault. See on DJ-sari, kus üldjuhul elavat muusikat pole. BMB pakub aga sama sorti kuulajale lihast ja luust loojaid tema enda silme ees muusikat esitama. BMB ja BFTV on siis nagu sama mündi kaks külge. Kuna Eesti tumemuusika ringkond on nii tilluke, siis tundub kuidagi mõistlikum teha kord aastas midagi edevamat kui tihti ühe-kahe artisti kontserte.

Kuidas on festival ise ja tema publik ajas muutunud, kui üldse?

Festival oma olemuselt pole muutunud. Aeg-ajalt muutuvad toimumiskohad, aga sisu on sarnane, hõlmab kõike, mis on hea. Stiil pole niivõrd oluline, kuivõrd mingi tajutav aura või keel, mis kõnetab. Publik ikka muutub. Noori võiks tegelikult rohkem peale tulla, maailmas on hetkel industrial, post-punk, darkwave suurelt taastulemas. Võib oletada, et meile jõuab see muidugi nihkega nagu enamik liikumisi ja huvi. Ses mõttes on BMB ka korralik hipsterifestar (mitte selle Kalamaja maitsega tähenduses), et alatasa kuulen, kuidas inimesed tagantjärele avastavad neid artiste, kes BMB-l juba ammu esinenud on. Ja siis ahastavad...

Kui palju toimub selliseid üritusi meie regioonis? Milline on erinevus Rakveres toimuva festivaliga Darkland Fire?

Lätis toimub vast enim. Nende Sturmi seltskond on lihtsalt suurepärase nina ning kokkuhoidva vaimuga tiim. Vahet pole, kes seal parajasti peamiselt asja veab, ta teeb seda hästi ja hingest. Analoogseid festivale neil hetkel pole, aga klubiüritusi värskete ja ägedate artistidega toimub pidevalt.

Leedus on aga mitu festivali, kuid nende suund kipub eelkõige folgi poole. Ma ei mõtle seda folki (ega mõtle ka leedulased), mida meie siin teeme ja kuulame, vaid ikka toorest, ürgsest jõust väge täis folki. Leedulased on üldse kuidagi maalähedasemad ja paganlikumad samuti. Sellistel festivalidel küll esinevad ka mürarikkamad ja ambientsemad artistid ning industrial/dark techno asjad.

Soomes on ka paar festivali (Lumous, Findustry) ning regulaarselt tumetümmipidusid ja -kontserte korraldavad ühendused Infektio ja Dark Helsinki. Olen nende kõigi vana tuttav ja nad on nagu omamoodi vennad-õed. Ajame sama asja ja peame lugu vähe teistlaadi muusikast ja ellusuhtumisest.

Darkland Fire on väga armas väike festar ja minu meelest üks raskemaid ettevõtmisi korraldaja poolt vaadatuna. Teha detsembrikuus selline nišiüritus ja seda veel Rakveres, uskumatu ikka. Risto on tubli. Eks selliseid asju tehes ongi entusiasm ja eneseohverdus põhiline. Missioon jagada teistega midagi, mis enda meelest on eriline ja väärib tähelepanu.

Üks tänavuse festivali esinejatest - Podruga Lätist:

Miks pole BMB päris igal aastal toimunud?

Teeme siis, kui jaksame ja tunneme, et see annab meile hea tunde. Vahel võtab see korraldamine lihtsalt nii võhma välja, et tekib mõneks ajaks isegi kerge vastikus järgmise BMB peale mõeldes. Vahel maksame veel pool aastat eelmisest festivalist jäänud võlgu ja lohutame end, et no selle raha eest, mis ise juurde maksame, saime vähemasti siia need artistid, keda muidu oleks pidanud samuti kalli raha eest välismaale vaatama minema.

Mõnikord see BMB-järgne pohmakas ja tühjus, pärast seda kui oled endast kõik andnud, lihtsalt ei kao ühe aastaga ära hingest ja siis jääb näiteks aasta vahele. Ei taha mingi kohustusena seda teha, tahaks, et oleks hea tunne ja usk olemas. Mõne aja möödudes tulevad aga eluisu ja usk jälle tagasi ning tahaks ju ikka selle valdkonna ägedaid artiste siinmail näha.

Millised on olnud selle kõige kõvemad esinejad läbi ajaloo?

Raske on siinkohal kedagi väga eelistada. Neid on ikka olnud igasuguseid. Võibolla, kui juba mainida, siis tooksin esile maailma ühe andekaima sürrealisti Igorrri Prantsusmaalt, kes paneb kokku mahlapressi, Bachi, klaverit toksiva kana ja death metalʼi, või õigemini polegi vast stiili, mis puutumata jääks.

Belgia industriaalmuusika legend Dirk Ivens ja Dive, Rootsi dark-folk/apocalyptic popʼi kooslus Ordo Rosarius Equilibrio, Lätist Autogen, endise Rosewater ja Sturmi liikumise uuskehastus, kelle live oli uskumatu kuulde- ja vaatemäng, kus ei puudunud tulekustuti, üksteise vere joomine ning rahvale elektrišoki andmine.

Võrratud on olnud ka vana kooli EBMi artistid Spetsnaz, Container 90, Oldschool Union, Militant Cheerleaders On The Move (neist viimase ainus sellelaadne kontsert kvartetina üldse, sest pärast seda mindi igaveseks laiali), kuri Briti dubstepʼi mees Broken Note, kelle muusikat kasutab maailmakuulus Amon Tobin isegi oma live-settides, eelmisel aastal oli võrratu The Devil & The Universe Austriast, kes ei vehi kaugeltki mitte ainult oma keepide ja sokumaskidega, vaid teevad ka suurepärast ja originaalset goatwaveʼi jne.

Milliseid artiste sooviksid tänavusest line-upʼist esile tõsta?

Huhh, kogu seltskond on ju ühel või teisel viisil eriline. Kui lähinaabritest esinejaid võibolla saab teinekordki kuskil näha, siis näiteks iVardensphere tuleb ikkagi Kanadast, korralik tribal-industrial, kus laval on neli meest löökpillidel ja vaib nagu mõnel metal-bändil, kes teeks tantsumuusikat.

Lätlaste värske duo Podruga on võluv, seovad sellist postsovetlikku atmosfääri synthpopʼiga, meie oma põrandaalused plaadifirma Trash Can Dance talendid Crash Test Money, tõeliselt külm ja visuaalne postindustriaal, ning Martians, kelle taga loojana seisab tegelikult Tartust päris Darkside. Loominguks just selline üheksakümnendatehõnguline electrofunk ja gabberʼit katsuv raveʼi muss.

Dmitry Distanti analoogpomm ja rütmilise müra maailma hüpnootikasse laskuv ESA: Electronic Substance Abuse Inglismaalt. Ootan laupäeva suurema huviga kui kõiki jõulusid kokku oma järelejäänud elus.

***

Body Machine Body VII

2. septembril Tallinnas kultuuriklubis Kelm

Esinevad iVardensphere (Kanada), ESA: Electronic Substance Abuse (Ühendkuningriik), Dmitry Distant (Läti), Cardinal Noire (Soome), Podruga (Läti), Crash Test Money (Eesti), Martians (Eesti), DJ Demoniddio (Itaalia/Eesti)