Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aja auk. Mulle sa, mulle sa, kokaiin

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tom Cruise filmis Barry Seal | FOTO: Kuvatõmmis

Pingul on keel, ma olen taevasse teel, kokaiin, laulis Mart Mardisalu oma eetrikeelu saanud Eric Claptoni kaveris «Kokaiin» 90ndate keskel. Kokaiin on kõikjal meie ümber popkultuuris. Seda liigutab Tom Cruise filmis «Barry Seal: mees üle Ameerika», John Singletoni sari «Snowfall» räägib 1980. aastate crack’ist, Jason Batemaniga sari «Ozark» narkoparuni rahapesijast.

Kokaiin ilmus Ameerika avalikkuse ette tagasi 1969. aasta filmiga «Easy Rider», kus Dennis Hopper ja Peter Fonda seda suurtes kottides mootorrataste bensiinipaakidesse toppisid. Stsenaristid arvasid, et marihuaana poleks piisavalt dramaatiline ja heroiin oleks liiga ohtlik. Kokaiin oli tundmatu, eksootiline ja lahe. Väikeste kokaiinitarbijagruppide jaoks Euroopas, Ladina-Ameerikas ja USAs see nii 1970. aastate esimesel poolel jäigi.

1977. aasta Newsweeki kaanelugu võrdles kokaiini Dom Perignoni šampanjaga, see oli märk ühiskonna kõrgema ešeloni heast maitsest. Algul tähendas see Hollywoodi ja muusikatööstuse juhtkonda, kes olid tüüpiliselt noored, said palju palka ja pidid töötama pikki tunde hellitatud, kuid närvilises keskkonnas. Peagi sai kokaiinist aga iga ambitsioonika noore ameeriklase lemmik.

Kartellid hakkasid kokaiini USAsse eksportima sellises koguses, et hinnad langesid. Kokaiinist saadav suur kasum tekitas konkurentsi Colombia ja Kuuba narkokaupmeeste vahel. 1979. aastal toimus Miamis iga päev narkomõrv. Sellest sündis ka film «Scarface» (1983).

1980. aastal said vabariiklased esmakordselt pärast 1952. aastat senatis häälteenamuse ja asepresident George Bush alustas narkosõda. Tegelikult toetas valitsus salaja kontraid, kes mässasid Nicaraguas 1979. aastal võimule tulnud kommunistlike sandinistide vastu. Kontratele saadeti lennukitega relvi, tagasi tulid lennukid USAsse aga kokaiiniga ja saadud raha eest osteti jälle rohkem relvi.

«It ain’t fun, if the homies can’t have none,» laulis Snoop Dogg. Tänu Nicaragua sidemele sai noorukesest Ricky Rossist USA esimene ja edukaim crack-kokaiini diiler. Ross oli crack’i Walmart, ta müüs gängidele Bloods ja Crips ja koos rikuti kogu California crack’i epideemiaga. Kõrgajal olevat ta müünud kolme miljoni dollari eest kokaiini päevas, sellest miljon kirjutati kasumiks. Ta oli iidoliks ka väiksele mustale poisile, kes suureks saades võttis nimeks Rick Ross ja asus räppima «Scarface’ist» sämplitud lugudele.

Narkomüügiga tegeles üle miljoni ameeriklase. Suur põhjus oli deindustrialisatsioon kesklinna elamurajoonides. See Inner city blues. Aastatel 1967–1987 kaotas Chicago 60, New York 58 ja Philadelphia 64 protsenti tootva tööstuse töökohtadest. Gängide piirkondades oli 1990. aastal töötus 35 protsenti, kuus korda suurem tavapärasest. Vabariiklased sinna raha pumbata ei tahtnud, sest sealsed elanikud hääletasid demokraatide poolt.

1980. aastate algul hakkas narkokliinikutesse ilmuma ka kokaiiniprobleemiga Wall Streeti juhtivaid isikuid, kuid nad saadeti tagasi jutuga, et kokaiin ei tekita sõltuvust. Siis leidis aset mitu kõrgeprofiililist juhtumit, mis seda arvamust kõigutasid. Koomik Richard Pryor pani end 1980. aastal põlema ja näitleja John Belushi suri 1982. aastal üledoosi tõttu.

Iga päev kokaiini tarbijate arv kasvas 1984. aasta 4,2 miljonilt aga 1985. aastal 5,8 miljonile ja mõrvade arv New Yorgis kahekordistus crack’i tõttu aastatel 1985–1992. Tänapäeval arvatakse maailmas olevat 13 miljonit kokaiinitarbijat, kaks kolmandikku neist USAs.

Tagasi üles