Kohalike nihilistide tundeelust (1)

Triinu Soikmets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siim Sinamäe
Siim Sinamäe Foto: Kertu Rannula

Sellest ajast, kui Eesti «esinihilist» on lasteporno painest pääsenud, on kaks tema niinimetatud jüngrit omapoolsete kirjatükkidega maha saanud. Üks avaldas rahva raha eest rahvavaenuliku tüviteksti, teine lasi oma kulu ja kirjadega trükkida oma esimese luulekogu, sellise sentimentaalse.

See teine on Siim Sinamäe, tuntuks saanud nihilist.fm-i toimetaja ja kaasautorina, kelle kogu «2000 & 1 G-d» peegeldab vähemalt osaliselt portaali üldist mentaliteeti. Fentanüül ja kanepisüst ninna, päevapoliitika ja mendiriik on kohustuslikud märksõnad iga korraliku kohaliku nihilisti sõnaraamatus, nii ka kõnealuses kogus. Kui lisada siia veel karvased sõimusõnad ja hilispuberteetlik hooplemine, võib juhtuda, et tundlikum osa publikust autori enda tundlikuma tuumani ei jõua või ei tahagi jõuda.

Selles tundlikumas osas astuvad dialoogi valgus ja vari, olemine ja eimiski, kaduvusekurbus ja igavikuigatsus, otsene ja kaudne kodutus, lakkamatu oma koha otsimine selle päikese all ainult selle jaoks, et kuupaistel peaga vastu seina joostes leitu jälle kuhugi ära kaotada.

Enamasti voogavad need dialoogid loomulikult ja leidlikult, kohati on read ja riimid aga puised ja pastakast imetud. Näiteks paljutõotavad Munchi karje, Ariadne lõnga ja Achilleuse kanna kujundid, mis eriti välja ei kanna ja piirduvad pigem erudeeritusega eputamisega. Noore autori kasvuraskused, antagu andeks!

«Kolm piiska verd» on aga metafoor, millega deemonitega võitlev nihilist alt minna ei saa ja ei lähe ka Sinamäe. Üks tegelane käib tal alatasa tilkuva näpuga ringi, jälle. Mitu korda siis ikkagi saab ühte ja sama hinge maha müüa? Teine tegelane ostab pileti paradiisi, arvega, aga jätab selle siis maksmata. Kas ta on nüüd põrgust pääsenud, sest võlgnikke ei oota isegi vanakuri?

Milline intress määratakse karmavõlglasele – kas igavene taassünd, «kõrgete kommunaalide» käes kannatamine, jälle? Poeet tõestab, kuidas kuuüür ja elektriarved on eluvaluvaigistite hulgimüügihinna kõrval tühised, pelk suits ja peeglid. Kui miski seda üldse lunastada saab, siis «tugev sümpaatia» ehk armastus ehk sõna, mida eeskujulik nihilist võib küll oma sõnaraamatus omada, kuid mida niisama lihtsalt tuulde ei loobi.

Sellisele «ravimatu psüühilise häire piiril» kõikuvale sümpaatiale viitab ka luulekogu kvintessents: «Jooksen / bussile / rappa / võõraste mõtetest läbi / enne kümmet poodi / tänaval verest tühjaks / alati / sinu eest». Siin on tavalistest traadijuppidest kokku keevitatud terav eliksiir, mis keeb linna- ja loodusromantikast, sihipärasest ja -päratust eskapismist, teiste tühiste ja olematute olendite läbinägemise luulust, alkohooliku argipäevast, keha ja hinge kaitsetusest ja kurnatusest.

Kõige krooniks poeedi sõnamäng fraasis «sinu eest» – jookseb ta siin kellegi eest ära, kellegi asemel või kellegi pärast? Küllap teeb ta seda kõike korraga, sest mida muud saab «alati» tähendada. See tähendab pidevat võidujooksu aja, elu, iseenda ja suure tundega, mida kõike kordamööda maetakse ja sünnitatakse.

Nietzscheliku nihilismi järgijad ja jüngrid jaotuvad laias laastus kahele arenguastmele, nii maailma mastaabis kui kohalikul tasandil. Ühed jäävad revolutsioonilisse eitusfaasi pidama, teised tulevad vahel barrikaadidelt alla ja usuvad salaja, et millelgi siin elus siiski on veel väärtus.

Kas on publikul tahtmist selle salajasema, tundlikuma tuumani jõuda, kui verbaalne vägivald kogub rohkem klikke? Sinamäed see ei huvita, ta teeb viisaka poisina laval kraapsu ja ütleb viimase leheküljeni jõudjale siiralt «aitäh».

Käesoleva loo pealkirja ja sissejuhatuse asjakohasuse, maailmarahu ja õigluse nimel olgu lisatud, et tundlikke ja tundelisi tekste on ilmunudki teistegi niinimetatud nihilistide sulest – vahetult enne «Lühikest ülevaadet Eestist kui apartheidiriigist« lasi ka Mikk Pärnits trükkida luulekogu «Nemad ehivad sind» ning vahetult enne «Untitled 12» avaldas Kaur Kender näidendi «Kaurita». Siim Sinamäe toimetajatöö nihilist.fm-is on aga päädinud portaali parimate palade paberile panemisega – äsja on poelettidele jõudnud ka tema koostatud kogumik «NIHILIST.FM Final cut».

***

Siim Sinamäe «2000 & 1 G-d».
Siim Sinamäe «2000 & 1 G-d». Foto: Raamat

Siim Sinamäe

«2000 & 1 G-d»

Toimetaja Taavi Eelmaa

2017

86 lk

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles