/nginx/o/2017/05/11/6649331t1h5ce8.jpg)
Raamatu pealkiri on veidike eksitav ja peletav. Tavakooliga pole siin suurt pistmist. Vastupidi, itaallasest küpses eas füüsikateoreetik Carlo Rovelli on itaallaslikult värvikas ja ülemeelik. Pole ka ime, ta on kirjutanud kolumne ka Itaalia (Berlusconi-kriitilise) ajalehe La Repubblica kultuurilehekülgedele.
«Aega raiskamata ei jõua te kusagile, tõsiasi, mida teismeliste vanemad kipuvad unustama,» alustab ta oma juttu Einsteinist. Oma lühilugudes, mis on heatasemelised esseed, leiab mõtteainet nii füüsik kui iga teine mõtlemishimuline. Ta visandab seitse olulist inimmõtlemise saavutust, seitsmes inimene ise, mis on kõige ebaselgem.
Rovelli ei jäta kõrvale teadlaste ette kerkinud raskusi. Kvantgravitatsiooni teoreetik, üks gravisilmuse idee autoreid Rovelli julgeb ütelda välja, et kosmoloogia on omadega seisma jäänud, kuna gravitatsiooni ja kvantmehaanika vahel pole korralikku ühisosa leitud.
Siiski, raamatu ilmumisest aastal 2014 on gravilainete suurdetektor LIGO kahel ja poolel korral registreerinud gravilained, mis lähtusid kahe hiiglasliku musta augu kokkupõrkumisest: üks neelas teise või vastupidi. Aga see palju asja ei muuda.
Mõnusalt väikeseformaadilise ja suurekirjalise raamatu eelis on eri osade eraldi loetavus: igaüks annab järgmise päevani mõtlemist. Egas muidu pole see tõlgitud 41 keelde! Saate sellega veeta suvelõpu nädalakese, igal päeval pool tunnikest. Viis versta viie tunniga! Ja füüsikaprobleemid on selged.
Nii lühikese ja suisa kirjandusliku raamatu puhul polegi pikemat öelda, kui et siit saate teada, kuidas on inimese mõte saavutanud kõvera aegruumi, kvantmehaanika, ruumi ja aja terasuse (võimaliku) olemuse ja kuidas me pole iseend üles leidnud. Rovelli tsiteerib Lucretiust ja puha.
Hakkasin mõtlema oma mitte just väikese kogemuse pealt, et rõhuv enamik Eestis tõlgitud (ja eks ka maailmas kirjastatud) populaarteaduslikest raamatutest põhineb angloameerika kultuuril. Paar itaallast, keda olen lugenud, näiteks matemaatik Piergiorgio Odifreddi, erinevad sellest oluliselt: nad on kuidagi piltlikumad, ka prantslased on teistmoodi, pidulikud, parim näide prantsuse kõigekülgne noor matemaatik Marcus du Sautoy.
Olen lugenud ka kreeklase Theoni Pappase matemaatikaesseid – needki on kui skulptuurid. Sakslased on jälle omamoodi erinevad, võtkem kasvõi hiljuti eesti keeles ilmunud Andrea Wulfi raamat Alexander von Humboldtist, kus autor tundub olevat oma kangelasesse armunud, unustades, et too on õnnetul kombel juba 1859. aastal ära surnud. Jah, ja muidugi võluv Daniel Kehlmann oma Humboldti ja Gaussi looga ja muuga. Saksa täpsuse ja romantismi sümbioos.
Siinkohal ei arenda ma rahvuse teemat teadusesse, ent see on väga põnev, kuidas eri rahvustest geeniused on oma ideid sõnastanud, asjastanud, levitanud ja läbi surunud või hoopis tagasihoidlikult toolil istunud.
Väga südamlik raamat: «Siin, meie teadmiste piiril, tundmatuse ookeani serval särab maailma saladus ja ilu.» Ise ma loen itaalia keelt äärmiselt vaevaliselt, võib-olla tuleb kahetseda, et raamat on tõlgitud inglise keele vahendusel, ei tea, ei oska võrrelda. Kuid olen ju ka saksa ja kreeka ja prantsuse kirjandust lugenud vahendatuna – kui originaal on ehtne, vormib see koopiagi.
Kirjastus omalt poolt demonstreerib, et universum põhineb juhusel ja on suuresti sellisena, nagu me seda näeme, meie aju looming: sisukorras leidub viimase reana «Register», mis sedapuhku jääb raamatukaante vahelisest universumist väljapoole. Polegi väga hullu, raamat on lõbuga loetav selletagi.
***
Carlo Rovelli
«Seitse lühikest füüsikatundi»
Tõlkija Vahur Lokk
Ajakirjade Kirjastus 2017
112 lk