Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Janno, Vaskjala kuningas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Monument Euroopale-Euro Rainbow» (2016). | FOTO: Janno Bergmann

Mõnikord tundub õige kohe alguses oma sõprussuhe inimestega, kellest kirjutad, üles tunnistada. «Janno, Vaskjala kuningas, Ussim. Tee» on kirjutatud ühe kolimiskasti peale. See kast on ilmselgelt teisel ringil. Kolib minu isa ning selle ja arhiivi korrastamise juures aitab teda Tanel Saar – kunstnik ja Kultuuritehase Polymer viimane koordinaator. Koos tema ja Erik Alalooga, Mai Söödi, pikalt Eestis resideerunud Saksa kunstniku Kilian Ochsi, Janno Bergmanni ning allakirjutanuga moodustasime Polymeris aastaid midagi Kunstikonteineri ehk Art Containeri kunstirühmituse ja galerii töötajate vahepealset.

Tihti tegid Alalooga, Saar, Berg ja Ochs omavahel koostööd, et ehitada mõnda suurejoonelist installatsiooni, mis nõudis tohutult aega ja tehnilisi oskuseid. Nende hulgas on küllap üks säravamaid Kunstikonteineri nime all mööda ilma rännanud töid «Kümblejad» – täiesti toimiv, kasutatud akendest ehitatud ning seetõttu läbipaistev saun. Selle natuke majakest kanajalgadel või põhjarahvaste aita meenutava arhitektuuriobjektiga käisime nii Miami kunstimessil kui Dresdeni kultuuritehase avamisel, nii Austraalia teatrifestivalil kui Riia tänavafestivalil.

Nüüd on Polymeri lõpust juba üle kolme aasta möödas ning kõik seitse aastat sellega seotud olnud kunstnikud tegelevad oma asjadega, mida küll tehti paralleelselt Kunstikonteineri ja kultuuritehase tegevusega ka varem.

Janno Bergmann (1975) on aastaid kureerinud Eestisse Vene nüüdisaegset kunsti ning ka ise esinenud näitustega nii selles naaberriigis kui näiteks Gruusias. Ja nüüdsest töötab Janno Rae vallas Vaskjala külas Ussiaugu teel; seal koordineeris ta 26. augustil, Muinastulede ööl avatud loomeresidentuuri.

Kuna ta usub, et me kuulume oma kultuuritausta poolest Ida-Euroopasse ning et meid ühendab endiste liiduvabariikide elanikega väga palju, on enamik residentuuri tulijatest oodatud just sealt. Nii on juba enne ametlikku avamist külastanud Vaskjala residentuuri Moskva tuntud kuraator Anna Romanova ning esimeseks residentuurikunstnikuks saab Gruusiast pärit Bathumi nüüdisaegse kunsti keskuse kuraator ja fotokunstnik Irakli Dzneladze.

Residentuuri mõte on ka side kohalikega kas töökodade või siis kultuuriõhtute kaudu ning kunstnikele, kes niimoodi nõus panustama, on residentuur tasuta.

Vaskjala loomeresidentuur on osa Rae kultuurikeskusest, mida juhib Eesti vist silmapaistvaim kultuurimaja direktor Toomas Aru, tuntud ka kui luuletaja Toomas F. Aru. Enne seda oli ta Luunja kultuurimaja direktor ning ütles juba seal 2011. aastal kunstinäitusi ja -sündmusi korraldades välja, et maksab esimesena Eestis kunstnikele töötasu.

Praegu juhib Aru peale Rae kultuurikeskuse sealset kunstigaleriid nimega Rae Kunsti Plats. Plaanis on leida koostööpartneriks galerii Tallinnas, et need kunstnikud, kes Vaskjala residentuuri satuvad – peamiselt endise idabloki maadest – saaksid oma loomingut siin suuremale publikule eksponeerida. Janno Bergmann ja Toomas Aru on muuseas vanad sõbrad.

Residentuur ise avati aga koos väikese, neljast tööst koosneva maakunstikeskkonna või installatsioonide minipargiga. Nendeks on eespool mainitud Kunstikonteineri «Kümblejad» (2009), Kilian Ochsi Goethe tsitaati pealkirjana kandev kõrgtehnoloogiline, samas vanade perekonnafotodega tegelev «Kes seisnud selgimata pilgu eel» (2013), Janno Bergmanni enda irooniline kommentaar praegusele LBGT-hüsteeriale «Monument Euroopale – Euro Rainbow» (2016) ning samuti koos kõigi selles artiklis mainitutega samasse sõpruskonda kuuluva Rauno Teideri valgusinstallatsiooni ja tuleskulptuuri hübriid.

Kõigi mainitute puhul on tegemist kunagi Academia Non Gratasse õppima läinud inimestega, kelle looming on lähtunudki alternatiivakadeemia ning selle taga olnud, siiani mingil kujul tegutseva kunstirühmituse Non Grata ideoloogiast.

Anonüümsus ja kollektiivsus olid seal olulised märksõnad ning kahtlemata iseloomustavad need Non Grata taustaga kunstnikke ka aasta(kümneid) hiljem, kui teed rühmitusega ammu lahku on läinud. Anonüümsus – selleks võib pidada ka Eesti praeguses kunstiskeenes siiani tundmatuks jäämist, sisulisest ja pikast kunstnikuteekonnast hoolimata. Osaliselt on selle taga teadlik valik, ühtlasi soov hoida end Eesti kunstimaailma seltskonnamängudest eemal. Ka kriitiline suhtumine valitseva nn mainstream-kunsti ideaalidesse ja fookuspunktidesse.

Kollektiivsuse poole pealt võib selle seltskonna puhul peale suure töömahu esile tuua autorite koosluseid. Ehk siis: enamik installatsioone ei ole ühe autori töö ning mitu pead on ikka mitu pead. Nii pole Tanel Saare ideel ja arhitektuursel lahendusel põhinev «Kümblejad» võimalik ilma kogenud töögrupita, kes mitte ainult ei too fookusesse eestlaste ja soomeugrilaste iidseid saunatraditsioone, vaid aitavad selle interaktiivse installatsiooni ka ühes või teises kohas püstitada; on näitetrupp ja samas ehitusmeeskond.

Residentuur kui koht, kus üksinduses või väikeses kogukonnas oma loomingusse süveneda on tänapäeva kunstnike elus väga tähtis. Paljud käivadki muudkui ühest loomekeskusest teise, elades perioodide kaupa võõrsil. Usun, et Tallinna lähedal asuval, samas maaidülli meelde tuletaval ja kohaliku omavalitsuse poolt toetataval Vaskjala residentuuril võib olla selles maailmas täiesti oma koht.

Tagasi üles