Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Techno-inimesed kvaliteedis järeleandmisi ei tee

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nemad teevad uut techno-klubi HALL. | FOTO: Andrei Jakovlev

Tühi koht ei seisa püsti, võiks öelda natuke kalambuuritsevalt. Kuna küllaltki suur hulk inimesi leidis, et Tallinnas puudub üks nende jaoks sobilik underground-klubi, otsustasid nad selle teha. Õige koht leiti olevat Noblessneri piirkonnas asuv seni mahajäetuna seisnud Balti Laevaremonditehase kunagine… klubihoone.

Kohavalikul sai määravaks ka selle asumine ühelt poolt kesklinna lähedal, teiselt poolt aga elamupiirkondadest piisavalt kaugel, et kellegi und ei segataks. Ajal, mil mina tulevast klubi külastan, on jäänud selle avamiseni veel mõni päev. Käib kibe ehitustöö, tolmu lendab ja puurid ragisevad. Kui põrandal püherdada, võib riidedki ära määrida.

«Üks on selge, me ei tee seda raha pärast,» ütleb klubi või klubisüsteemi, oleks õigem öelda, arvestades sellega seotud vabatahtlike hulka, üks eestvedajaid, siinsele klubi ja kultuurirahvale hästi tuntud itaallanna Elena Natale, viimasel ajal ka salapärase techno-ürituse Isola korraldaja. Kokku on ühise eesmärgi nimel löönud kaasa üle saja inimese. «Me teeme seda sellepärast, et oleks hea olla,» lisab ta. Tegelikult on sellega seotud ka suuremaid ambitsioone, ehkki ka head olemist ei saa ju pidada väikeseks ambitsiooniks. «Kaugemaks ambitsiooniks võiks nimetada techno-turismi arendamist, saada siinse piirkonna Bassianiks (kuulus Thbilisis asuv maailmakuulus underground-klubi – J. A.).»

Uurin ka, kas EAS või mõned muud organisatsioonid, mis ettevõtlikku vaimu toetavad ja turismi edendavad jne, on ka kuidagi õla alla pannud või panemas. Elena vastab, et nad selles liinis praegu ei mõtle ja on oma jõududega hakkama saanud. «Ehkki kui keegi tuleb ja ütleb, et võtke raha, siis selle vastu poleks meil midagi,»räägib ta.

Tänasest avatavas klubis algab tegelikult alles katseperiood. Kolmapäevast pühapäevani kestvat programmi pakutakse aasta lõpuni, selle järel otsustatakse, kas võetakse ette järgmine faas ja tehakse ajutisest klubist n-ö pärisklubi. Küsimuse peale, kas on ka võimalik, et pärast nelja kuud jääb asi hoopis sinnapaika, kostab Elena Natale, et ta ei näe küll mingit põhjust.

Olulisim märksõna HALLi juures tundub ikkagi olevat techno – see mõnede arvates külm ja teiste arvates soe mootorite linnast Detroitist sündinud masinatega tehtav kordustel rajanev muusika, mis võib heal juhul viia transsi, halval juhul muutuda tüütuks. Klubi muusikalise programmi kuraator Hugo Mesi on nüüdseks viis aastat olnud lugupeetud Tallinna techno-ürituse Mürk korraldajaid, mis ka nüüd mõistagi HALLi katuse all hakkab toimuma. Hugo on õppinud Taanis elektroonilist muusikat ja enne veel, kui me kohtume, iseloomustatakse teda mulle kui kedagi, kes heli puhul järeleandmisi ei tee.

«Techno-mehed kvaliteedis järeleandmisi ei tee,» soovitatakse panna loole pealkirjaks. See on hea nõu, mida ma ei näe laita. Hugo arvab, et üks põhjuseid, miks Mürk nii kaua on vastu pidanud, on ka selle helikvaliteet. Ta leiab, et heli peab olema selline, et muusikaga ruumis on võimalik rääkida. Muusika peab olema füüsiliselt tunnetatav, mitte mingisugune müra. Heli peab liikuma läbi keha.

Tegelikult ei räägi me ainult Elena ja Hugoga, vaid rahvast viibib ruumis veel. Inimesi tuleb ja läheb, kõigil asi ajada, ja mõni neist ütleb ka sõna sekka – nagu mainitud, on tegemist kollektiiviga ja kollektiivse üritusega. Kui nad techno’st räägivad, ja rääkijate hulgas mainigem veel ära näitleja ja režissöör Rene Reinumägi ning Mürgi resident-DJ Katja Adrikova, tundub techno olevat midagi rohkem kui muusika. Kui ma kirjutaksin praegu mõnda naisteajakirja, võiksin kirjeldada seda kui «kirge ja elustiili», kuid kuna ma naisteajakirja ei kirjuta, nimetaksin seda ikkagi kireks ja elustiiliks – isegi kui mul hakkaks sellisest sõnakasutusest halb.

Fragment reedel uksed avavast uuest techno-klubist HALL. / Karl Erik Leik

Techno, räägivad nad (ma hetkel rääkijaid ka individuaalselt ei erista, sest hääli sugeneb vestlusesse veel), on praegu kõige huvitavam muusikastiil maailmas, see on ainus, kus midagi toimub, kõik muu on igav liiv ja tühi väli. Rene Reinumägi lisab, et techno’sid on palju, igal piirkonnal või rahval on oma techno – on Briti techno, Saksa techno, Itaalia techno, Hispaania techno jne. Tõusetub ka küsimus, milline on Eesti techno. Mürk on Eesti techno, annab Hugo Mesi teada ja edasist vaidlust selles osas ei järgne.

Avaõhtu peaesineja HALLis on viimastel aastatel tähtsamate uuema kooli techno-produtsentide hulka tõusnud britt artistinimega Sigha. Tema tänavu ilmunud plaat «Metabolism» on jõudnud pälvida asjatundjate ringkonnas soodsa vastuvõtu.

Techno on eelkõige tantsumuusika ja tantsitakse eelkõige kehaga. Kuid see ei saa olema ainus keha ja vaimu dihhotoomiat ehk maakeeli väljendudes eraldust eirav üritus. Keha ja vaimu liitvaks ürituseks on ka HALLis toimuma hakkav pinksiturniir Universumi Meister. Pinks oma rütmilise plõksumisega ja valge palliga rohelisel taustal on ka esteetiliselt siinkirjutaja arvates küllaltki techno. Lähituleviku tähtüritustena tuuakse välja Mürgi sünnipäev 22. septembril ja itaalia techno-nime Mind Against ülesastumine 14. oktoobril.

Uus klubi

HALL

Avaüritus täna, algus kell 23, peaesineja Sigha (Ühendkuningriik)

Tagasi üles