Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Soome sõltumatu haritlaskonna manifest

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raamat | FOTO: Raamat

21. sajandi väljakutsed on põhilises eelmiste põlvkondade omadega sarnased. Küsimused nagu «Mida võin ma uskuda?»,  «Millele võin loota?», «Mida ma pean tegema?» on inimese argipäev. Raamatu sissejuhatava «Sõltumatu haritlaskonna manifesti» kohaselt koidab nende küsimuste mõtestamises peagi murdepunkt. Üha enam kandepinda saanud nn väärtusliberaalne ehk postmodernistlik tegelikkusekäsitlus on loobunud neile küsimustele sisulist vastust otsimast.

Oportunistliku relativismi, pluralismi ja multikulturalismi, st piirideta sallivuse jutlustamise tagajärjel on juurdunud arvamus et «kõik kõlbab» (everything goes). Raamat näib olevat hoiatuseks, et säärane hukatuslik arusaam ei saa olla kestliku poliitika tegemise ja Soome jätkusuutliku arengu nurgakivi. Globaliseerumine, kasvav migratsioonisurve, naudingukultuuri vohamine jne kinnitavat, et nn sallimisväärtustele toetuvate poliitikate üldkehtivaks upitamine on hukutav.

Üha räigemalt liigestest lahti murduvas maailmas sugeneb hoiatusliku missiooniga raamatuid aina juurde. Eestlastele tavapäraselt kaldume arvama, et meil on siin unikaalsed olud ja paljud mured on «nende» omad või meredetagused probleemid. Kuid migrantide tulva kasv, kvaliteetse tööjõu nappus, võitlus samasooliste õiguste ümber jne on nüüdseks saanud ka meie probleemideks. Uue sõnavara ja arutlusmallide kodustamine ka Eesti poliitilistes debattides on möödapääsmatu.

Timo Vihavaineni, Markku Hamilo ja Joonas Konstigi koostatud ja ladusalt kirja pandud esseekogumikul on potentsiaali väga tähendusrikaste mõttevahetuste algatamiseks meilgi. Esiteks pole teos dotseeriv traktaat, vaid elava mõttevahetuse «sünnimärkidest» pungil.

Aja märkidele omaselt on see esseede kogumik välja kasvanud netikogukondade aruteludest. Sel viisil eostatud raamatud püüdlevad avarama mõistetavuse poole. Sellest johtuvalt põrkame ka lausa provokatiivse reljeefsusega sõnastatud seisukohtadele. Samas teeb poleemilisus, autorite esseistlik keelekasutus ja kohatine kategoorilisus raamatu mitmeti haavatavaks. Sedalaadi küsitavusi märkab lugeja kindlasti isegi.

Kuid Euroopa mõõtkavas on meie rahvaste maailmapilt üsna sarnane. Oleme ju konservatiivsed talupojarahvad. Eesti ja Soome riik on tekkinud kui nn talupojariik (peasant state). Muidugi on Soome saanud nüüdisajastuda demokraatialembese Põhjala naabruses. Okupatsioonist muserdamata jäänud soome kultuuri vereringe Euroopa vaimuelu arengurütmidega ei katkenud kunagi. Kurb on veenduda, kui rängalt on sovetlik kultuurivägistamine meie kasutada olnud ideekapitali/mõttemaailma vaesestanud.

Nõnda jäi Eesti poliitiline mõte mitmeti viljastamata nii autentse liberalismi kui ka kriitilise filosoofia vahendatud mõttevooludest. Soomlaste tasemel filosoofiline ja sotsiaalteaduslik traditsioon on suutnud ajastu pealepressivaid probleeme tõhusamalt «seedida». Kuid protestantliku tagapõhjaga väikerahvale kirjutatud raamatus pakutu haakub kohati põrutavalt ka meie nii mõnigi kord konnatiigistuva probleemiseadmisega. Paljud arutamist ja uut ühiskondlikku kokkulepet eeldavad vaidlusküsimused pole enam n-ö kinga sisse sattunud kruusakivikesed, vaid omavad eksistensiaalset kaalu.

Autoripositsioonist

Soomlaste söakalt sõnastatud nägemuse kohaselt ei paikne praegused poliitilised põhikonfliktid mitte enam vasak-paremapoolse maailmanägemise teljel, vaid peegeldavad väärtuskonservatiivse ja väärtusliberaalse ühiskonna- ja inimesekäsituse vastandlikkust. Tänapäeva Euroopat ja ka Soomet lõhestavad probleemid, mis pikemas perspektiivis ähvardavad ühiskondade kokkuvarisemisega, seostuvad neile väärtusliberaalsete nurikäsituste propaganda ja poliiitikaga.

Väärtusliberaalsuse mõistega tähistavad raamatu autorid viimaseil kümnendeil domineerinud väärtusmustreid. Väärtusliberaalset poliitikat propageerivat kõik «traditsioonilistele väärtustele» vastanduvad ideoloogiad alates liberaalidest ja lõpetades mitmesuguste marksistlikku päritolu doktriinidega, nagu antirahvuslus, feminism, sooneutraalsuse põhistused ja muu selline.

Väärtusliberaalid süülistuvad mitte niivõrd oma vaadete, kuivõrd klassikalisest liberalismist lahknevate ebademokraatlike praktikate kaudu. Liberaalide kõrgeim väärtus on vabadus. Väärtusliberaalideks nimetatud aga reedavad (raamatu autorite sõnastuses) nn tõelise liberalismi. Enda arvates õigete väärtuste ühiskonnale peale surumiseks ei kohkuvat väärtusliberaalid autoritaarusest ehk riigivõimu kasutamisest.

Väärtusliberaalsete poliitikate toetajaid ühendavad autorid sildi «sallijaskond» alla. Sallijaskonna pärispatuks on Soome ühiselu mürgitava poliitilise kultuuri pealesurumine. Viimase tuum aga on poliitkorrektsus, mis kõlbab ka muid lääne ühiskondi kurnavate probleemide diagnoosiks. Raamatus pöörataksegi palju tähelepanu selle nähtuse paljastamisele.

Poliitkorrektsusest on saanud silmakirjalik ettekääne sisuliste mõttevahetuste katkestamiseks ka põhimõttelise tähtsusega küsimustes. Nähtus ei põhinevat väärtustel, vaid olevat olupoliitiliselt pragmaatiline. «Tegelikult on poliitkorrektsus üks oma aja hulluse vorme, mis võib takistada asjade uurimist või tõe otsimist» (lk 85) ning see «teenib poliitikat, mis on tahte ja mitte teadmiste küsimus» (lk 86).

Poliitkorrektsuse nimel sõna- aga ka mõttevabadusest loobumine olevat eelmäng J. S. Milli filosoofiale rajatud Euroopa tsivilisatsiooni hukule (lk 103). Sedasorti korrektsuse nurinäideteks sobivad mitmed kurioossed soolisi, usulisi, rahvuslikke jt eripärasusi varjavad keelemängud. Sealpool lahte seostub poliitkorrektsusega spetsiifiline nn soomestumise trauma.

Esseekogumiku algataja Timo Vihavainen käsitleb seda traumat pikalt raamatus «Käpuli rahvas». Esialgu paratamatu «lipservice» moonutanud pikapeale rahvuse eneseteadvust ja identiteeti hävitaval moel. Kuid samas just selle näite varal kinnitatakse, et poliitkorrektsus võib täita ka muusuguseid rolle. Vihavainen lisab, et vara on nähtust lõplikult hukka mõista, sest ajalugu pole veel lõppenud.

Tervikuna näevad autorid poliitkorrektsuses salakavalat ja ebamoraalset repressioonitehnikat. Selle tööriistakastist võivat leida veel vihakõne juurdekirjutamise ja solvumismängud, ohvridiskursuse ja palju muud salakavalat. Vihakõne häbistamise sildi all väidavad nad, et Soomes on räigelt ja tendentslikult piiratud sõnavabadust ja mõistetud inimesi orwellilikult hukka nn mõtteroimade eest (lk 11).

Poliitkorrektsuse nõue, mis olevat sündinud vähemuste kaitseks, areneb kirjutajate arvates väljapressimistaktika poole. Vähemuste diskrimineerimise probleem on raamatu autorite käsitluses suuresti pseudoprobleem ja neile õiguste nõudmise usutavust madaldavat selle rakendamise valikulisus. Solvumisproblemaatikast aga on välja kasvanud lausa solvumisepideemia. Veel üks ebaaus poliitkorrektsuse raamistikule toetuv väljapressimise tehnika on ohvri või kannataja liturgia. Ohvrifeminismi (lk 148) allikaks on teadagi marksistlikku päritolu ekspluateerimiseretoorika.

Sallivuspropagada paradoksist. Peatada Soome allakäik

Raamatu koostajaid ärritavad eriti progressiusku inimesed, nn tolerandid (halvustavalt ka tolerastid) ehk sallijad (lk 34). Punarohelise väärtusliberalismi tuumaks olevat «relativism, mille järgi on teatavast seisukohast kõik inimesed võrdsed, ning kõik kultuurid, tavad, uskumused ja teod samuti üheväärsed» (lk 38). Punaroheline sallija ei pea ristiusku teistest uskudest paremaks ja tema kõlbluspõhimõtte kohaselt «tähendab seksuaalne võrdsus seda, et kõik viisid seksuaalsust väljendada on ühtmoodi head, kui kellegi õigusi ei rikuta».

Miski ei ole hea ega halb ja ka tõdesid olevat mitu. Apelleerimine tõdede paljususele Euroopa süvenevas kriisis aga ohustab autorite arvates tõelist demokraatiat. Kohati tekib siiski tunne, et raamatu autoritest mitmele – täpsemalt kunagistele rajudele vasakradikaalidele – on noorusarmastusest jäänud rängad traumad. Punarohelise sildistuse toel materdavad nad ju juba klassikalist liberalismi.

Soomes ei tahtnud üheksakümnendate aastate algul keegi liberaal olla. Ka konservatiivid ja parempoolsed ei tahtnud olla need, kes nad olid, vaid valisid paremtsentristliku mugavustsooni. Põlissoomlaste edukäik ja tõus koguni valitsusparteiks järgib kirjutajate arvates üldisemat konservatiivide naasmist poliitikasse. Üks «tont käib ringi mujalgi Euroopas, see on isamaalisuse tont» (lk 15).

Marksistlik lammutustöö, mille tulemusena on eitatud rahvusriikluse ülesehitavat rolli ja lammutatud rahvuslust kuni selleni välja, et seda peetakse natsismi eostajaks, olevat läbi (lk 79). Sallivus (õigesti mõistetuna) ei tähendavat teatud väärtuste ülimuslikkuse eitamist Soome komberuumis. Praegu, kui «aeg on liigestest lahti», on tähtis, et sallijad, punarohelised ja teised toetaksid avalikult ühtsuse sümboleid. Paradoksaalsel kombel võivat sallivust suurendada hoopis «soomlaste kui põlisrahva tunnustamine, meie rahvuskangelaste avalik austamine, Soome kalliks pidamine, kasvõi Soome lipu rinnamärk vasakpoliitiku rinnas» (lk 113).

Raamatu koostamise üldisemaks tagantõukajaks peavad autorid vajadust anda hoogu juba alanud paradigmaatilistele nihetele soomlaste mentaliteedis. Soome ühiskonna jätkusuutlikkuse tagatist näevad nad konservatiivse kodanikukultuuri taassünnis.

***

Raamat / Raamat

«Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt»

Koostajad Timo Vihavainen, Markku Hamilo ja Joonas Konstig

Tõlkija Ene Kaaber

K&K Kirjastus, 2017

278 lk

Tagasi üles