Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lõuna-Eesti maastik järvega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rein Põder «Savimäe». | FOTO: Raamat

Nii nagu Tõnis Vindi maastikumaalid tunneb hästi ära nende suvise kerguse tõttu, on ka Rein Põdrale omane hästi tabatav stiil. Temagi kujutab üksildasi taluasemeid kusagil vana puisniidu, ammu kuivendatud soo, metsajärve või jäärakute lähedal – kohti, kuhu on raske ligi pääseda ja mille kohta vanasti öeldi «tagamaa».

Rein Põdra sellises idüllis valitseb harilikult õitsev suvi. Nii vormis tema jutukogu «Kahekesi maailmas» (1982) väga minu põlvkonna erksat lugejat, sest seal oli tähelepanuväärne lugu üksikust noorest paadisõudjast, kes jõuab ühele soosaarele ja näeb seal pealt erootilist, keelatud suudlust. Sellest hakkavad teoses mõnedki kõrged mõtted idanema.

Ja kirjutab Põder asjadest, mida hästi tunneb. On ka «Savimäe» peategelaseks tõlkija ja kirjanik Sven, seega autori enda alter ego. Ta pärib Savimäe talu sügava järve kaldal Saatse saapa ehk Vene piiri lähistel. Ta leiab linnadest eemal töörahu ning eelmise peremehe Johannese paberid ja raamatukogu. Selgub, et Johannes oli erudeeritud mees, kes pihtis tulevasele lugejale selle maja süngetest legendidest.

Nõnda siis võiks Savimäe geograafiline asukoht olla üks Suursoo pisijärvedest, Petserist nelja ja Saatse külast viie kilomeetri kaugusel. Asukohta aitab määratleda ka Vene luuraja, kes tõuseb järvekese rohekalt pinnalt, akvalangi tõttu kandilise musta näoga. Ja laskub siis tagasi, kusjuures peategelane ei ehmata: ta peab pinnaletõusjat inimhülgeks. See on raamatu üks meeldejäävamaid kohti. Intelligendid võtavadki tihtipeale maailma asju väga külma kõhuga.

Majaperemees Johannesest saame teada, et ta on teinud ilmavaatlusi ja 2012. aastal surnud. Tema 61 järelejäänud paberit tõestavad, et ta oli väga haritud inimene. Aga maakohas on alati olnud nii, et kui keegi kirjutab niisugust hästi tempereeritud kirjakeelt, siis on tegemist kohe ülemusega. Teosest jääbki arusaamatuks, kust niisugune haritlane küll metsa sattus, ega äkki autor Rein Põder kirjuta enda teadvust lihtsate maainimeste pähe?

Maainimene ei imetle loodust nagu linnavurle, vaid kasutab seda toidulauana. Nõukogude aeg õpetas, et majandites, ka metsamajandites nagu see siin, elas kolme tüüpi inimesi: töörügajad, joodikud ja spetsialistid. Viimased olid haritud ja ülemused. Niisiis, kui Johannesel oli selline raamatukogu nagu oli, pidi ta automaatselt olema miski natšalnik.

Savimäe hirmus legend põhineb armastusnelinurgal Elfriede – Punaarmeest jalga lasknud Osvald – saksa sõdur Heinrich – haisev Karla. Esimene polnud mingi kaunitar, kuid ligitõmbav naine. Heinrich pidas teda siiski iluduseks ja tahtis Saksamaale kaasa võtta. Elfriedet häiris asjaolu, et teda külas sakslase litsiks hüüti.

Haisev Karla tõi ta peole ja hull Endel ärgitas teda sogast alkohoolset vedelikku jooma. Pärast seda tahtis Elfriede end järve uputada, toppis endale vesivõsusid kurku. Siis ärgitas Endel teda hauakohta ujuma, Elfriede võttis omal tropi suust, karjus Heinrichi nime ja uppus. Kiimas Osvaldile langes surmasüü. Keeruline suhetevõrk, omapärane pilt! Selleks peab olema vilunud kirjanik, et midagi sellist välja mõelda.

Vanasti öeldi tsirkuses: show must go on. Ja see oleks nii läinud, kui oleksime kätte saanud ka sakslase Heinrichi kirjelduse asjadest. Praegu on sakslase suhtumisest ainult jupid. Ei saa salata, Põdra jutustamistehnika mõjub, nagu mõjus juba «Kahekesi maailmas». Viimane raamat vormis ühe generatsiooni suhtumist erootikasse. Soovingi kirjanikule, et ta vormiks veel paljusid põlvkondi meie ajal ja pärast meid.

***

Rein Põder «Savimäe». / Raamat

Rein Põder

«Savimäe»

Eesti Raamat 2017

208 lk

Tagasi üles