Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nädala plaat. LCD Soundsystemi suur tagasitulek

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
LCD Soundsystem | FOTO: Kuvatõmmis

LCD Soundsystem

«American Dream»

DFA/Columbia

Hinne: 5

LCD Soundsystem on tagasi! Seitse aastat on möödas nende suurepärasest albumitriloogiast, mis lõppes plaadiga «This Is Happening». Kuna peale seda otsustas bänd demonstratiivselt laiali minna, võis tekkida hirm, et uue albumi puhul on tegemist vanade rokipeerude taaskohtumisega, kus meenutatakse möödunud aegu, põrnitsetakse oma naba ja kasseeritakse fännidelt rasket raha.

Aga LCD pole kunagi olnud päris normaalne kooslus ja nende tagasitulek võib olla isegi mõjusam kui äraminek, sest uue albumi peaaegu-kontseptuaalsus ja risti-rästi kasutatud vihjed iseenda minevikule ja olevikule ning loomulikult ka suurtele eeskujudele ja mõjutajatele on kokku sellise kvaliteediga teos, et võib LCD lõpuks teha peavoolu esinejaks. Kusjuures selle kommertslikus mõttes apetiitsemaks muutumise käigus pole kaotatud grammigi friigilikku külgetõmbejõudu. Braavo!

Muusikaliselt on LCD Soundsystem alati kuskile elektroonilise tantsumuusika ja indie-roki vahele paigutunud. Värske kauamängiva suuremad nähtavad mõjud on new wave, David Bowie Berliini-periood ja Talking Heads. Lisaks on bändi loominguline vedur James Murphy võtnud kaasa ka laenud oma koostööst Arcade Fire’iga ja LCD Soundsystemi ideede vaimse isa, Suicide’i Alan Vega loomingule on täiesti otsene viide albumi avaloos «Oh Baby». Mõjusid on palju, viidete ja seoste otsimine omaette tore sport ning LCD annab selleks hea võimaluse, mida siin rohkem rikkuma ei hakka.

Siin-seal on arvatud, et albumi peidetud sidus joon on depressioon. LCD tõlgendamisel tundub, et pigem on tegemist «valesti diagnoositud» ärevusega. Kaasa on mindud moega ja arvatud, et jutt on depressioonist, kuna on palju sellega sarnaseid tunnuseid (võimetus magades välja puhata, mis paradoksaalselt sunnib rohkem voodis viibima; enesekindluse kadumine jne), kuigi tähelepanelikult kuulates tundub siin tegemist olevat pigem stressiga, mis tuleb kas ärevusest või siis droogidest, mis tekitavad samasuguse efekti.

Undavad süntesaatorid, kiiresti ja kriipivalt kääksuvad viiulid, tihedalt müdisevad trummid, huilgav elektrikitarr ning isegi närviliselt ja tihedalt plõgisev lehmakell aina lisavad närvilisust ja kuna kõik toimub suures kajaruumis, tekib kangesti tahtmine öelda: «Ma ei saa siin keskenduda!» Pulss läheb kõrgele ja masendus see pole, pigem paanikahoog.

Aga see ongi selle albumi muusika ja produktsiooni suurim võit, kvaliteet, mis tõstab selle tippteoseks – kuulaja kantakse endaga kaasa täpselt sinna, kust see muusika tuleb, ja selleks ei pea isegi sõnu kuulama. Kui nüüd tundub, et teos on ehk liialt raske, siis tantsupeo materjal on ka õnneks olemas ja nagu nende puhul ikka, on lugude areng aeglane ja annab aega kaasa minna. Igatahes on see üks vägev ja väärt plaat, kohustuslik!

Tagasi üles