Inglid päkapikkude maal

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jon Steele «Vahimehed».
Jon Steele «Vahimehed». Foto: Raamat

Natuke loed, hakkad mõtlema, et ju siin mingi Da Vinci koodi kloon on. Ainult kindlama käega ja vabamalt kirjutatud. Ilma et kogu aeg oleks mõeldud, kas kodanik ikka lehte pöörata võtab. Las läheb lugu nii, nagu läheb, autor on vaid selle kirjapanija. Mis pole ka imeks panna, arvestades lugupeetava eelmist elu sõdade ülesfilmijana. Mida sa muud teha saad, kui võimalikult palju pildile saada. Eks ellu võiks ka muidugi jääda. Niisiis võib siit leida kartmatut ei-haagi-jäta-pooleli kirjutamist. Põneka kohta harjumatult aeglast, esimese laibani läheb hea hunnik lehekülgi.

Siis hakkad mõtlema, et mis Šveitsist tead. Seal tegusid toime pannakse. See on üks maa, mille peale väga ei mõtle. Pole justkui vaja, seal ei juhtu ju midagi. Keegi teab peast öelda nt Šveitsi presidenti või peaministrit – kirjutage mulle ka. Igav koht, aga mõistatuslikult kuulus. Noad, kellad, juustud.

Lisaks veel täiesti ebademokraatlik riigikorraldus, kus rahvahääletusele võib ja pea tuleb panna iga väljamõeldis – mistõttu seal vist päris lollused läbi ei olegi läinud. Raevukas oma nina teiste asjadesse mitte toppimine ja oma asjade kiivas endale hoidmine. Pangad, kus päkapikud hoiavad Smaugi kulda ja Nibelungide aaret, ainult ei räägi sellest kellelegi. Ongi õigupoolest kõik. Ei midagi huvitavat.

Siin on aga Lausanne’i linna kirjutatud saladused, millele vihjatakse aegapidi ja näiliku hooletusega. Tunned lugedes, et midagi juba on käimas, aga mis, ikka ja ikka aru ei saa. Hakka või... ei, ei hakka edasi lehitsema, kuigi väga tahaks, küll need küüned tagasi kasvavad.

Siis hakkad mõtlema, kui vana võis olla Quasimodo. Praegu vist enam mitte, aga mu meelest mu ajal oli see õnnetus nimega «Jumalaema kirik Pariisis» lausa kohustuslik läbi lugeda. O’Haeda & Waewa Ltd küll. Vana Balzaci kallal on ikka ilgutud, et kirjeldab kolm lehekülge mingit mõttetut ust, siis teatab, et kuna uksest rohkem juttu ei tule, pole tarvis pikemalt peatuda. Hugo oli veel hullem. Iseenesest on see raamat üks paras ülespuhutud jama. Ajastu näide, kindlasti, millega aga saab lapsi pigem literatuurist eemale hirmutada.

Et siin on üks tegelasi kah kellamees, kes valvab Lausanne’i katedraali kelli ja peletab tükk aega nimetamata jäävaid koletisi. Miskipärast tundub ta alguses vana mehena, põlvkondi juba seda tööd tehtud, kurja eemal hoitud. Osutub, et poiss on vaid 21-aastane, kui eelkäija tuleb temaga napsu võtma ja talle tüdrukut kauplema šveitsilike kiidusõnadega: sinust kaks aastat noorem, aga kus oskab lehmi lüpsta! On ikka päkapikud. Moodne Quasimodo, kuigi pole küürakas, vaid kõigest kompjalaga.

Siis hakkad mõtlema Gilbert Keith Chestertoni ühele artiklile, kus ta võrdleb põneviku või krimka kangelast rändrüütliga. Kes astub vastu kusagil õrna tsivilisatsiooni selja taga igavesti varitsevale kaosele. Kaasaegne rändrüütel on siin mõnevõrra ebavooruslik tüüp. Mitmesegaseid turva- ja eriteenuseid pakkuva agentuuri kaudu palgatud kõva mees, kes kipub ärkama pooliku odava viina ja käkras suitsupaki kaisus ega suuda kuidagi meenutada, kes palkas, miks palkas.

Aga makstakse, piletid on siin, miks mitte Lausanne. Henry Kuttneril oli tore tegelane, viinaveaga leiutaja, kes hommikul avastas roboti, aga ei mäletanud, millal see valmis ja miks. Robot kah ei teadnud. Midagi sinnapoole.

Siis hakkad mõtlema kõigile muistsetele pühadele libudele. Kreeka, Foiniikia, India, igal pool. Kõlab ülimalt vastuoluliselt, libu ja järsku püha. Igasugust on ilmas olnud. Ja siin on kaanetüdrukust elukutseliseks arenenud tütarlaps kas nüüd suisa pühaks, aga äraütlemata toredaks kirjutatud. Elad ikka kaasa küll tema tegemistele – üldse mitte äh-äh-öh mõttes! – ja mõtetele ning muudkui loodad, et tal hästi läheks. Natuke tuutu, nagu ta oma selge ameti man on.

Sest siis algavad mõrvad, nagu ütleb käibiv netinali. Lõpuks ometi läheb põnekas käima, kui väikese sõrme küüs käsil.

Mis ei tee lugemist kergemaks. Ega lehepööramist. Seda polegi nii lihtne lugeda, üht-teist peab ette teadma, sest autor ei viitsi lusikaga suhu toppida. Natuke on hea prantsuse keelt osata. Pole küll Tolstoi, keda vist trükkalid maapõhja kirusid, muudkui vaheta kirillitsat ladina vastu. Aga viskab kõvasti sisse. Natuke on hea üht-teist teada apokriivadest, eriti inglitest.

Iseloomu peab kõvasti olema. Seda lugeda on, nagu oleks laual kauss Šveitsi šokolaadiga. Kuis kellelgi, mul on kohutav nõrkus šokolaadi vastu. Võtad ühe, mõtled, et on veel küll. Üks hetk on poed kinni, ega seda raha ka üle ole, tahaks mõnegi hommikukohvi kõrvale jätta. Raske, raske. Samamoodi ei taha selle raamatuga kiirustada. Õnneks lubatakse kahte osa veel.

***

Jon Steele «Vahimehed».
Jon Steele «Vahimehed». Foto: Raamat

Jon Steele

«Vahimehed»

Tõlkija Marju Randlane

Varrak 2016

556 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles