Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Esimene vene räppar oli Sergei Dovlatov

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Alexander Genis New Yorgis vene saatkonnas. | FOTO: Scanpix

Mis oleks juhtunud, kui Eestis oleks välja antud Dovlatovi raamat? Kuidas mõjutas Dovlatov Jaapani rahvaarvu? Mille eest armastas Dovlatovit Brighton Beachi maffia? Miks Dovlatov ülikooli ei lõpetanud? Ja veel palju lugusid Dovlatovist tema sõbralt, kirjanik Alexander Geniselt … Tallinna Dovlatovi päevad olid seekord haruldaselt esinduslikud: kohale olid sõitnud nii kirjaniku tütar Katerina kui ka sõbrad Andrei Arjev, Alexander Genis, Lev Lurje ja teised, kes ühel või teisel moel Dovlatoviga seotud on olnud. Postimehe venekeelne portaal tegi intervjuu Alexander Genisega, kes jagas meiega lahkelt arvukaid lugusid vene klassikust.

Sergei Dovlatov | FOTO: Postimees.ee

-Te ütlete raamatus «Dovlatov ja tema ümbrus», et Dovlatovit armastavad peamiselt pikka kasvu naisslavistid. Huvitav, miks?

Ma kirjutasin, et Dovlatovit armastavad pikka kasvu naisslavistid, sest just selline naisslavist armastas Dovlatovit Jaapanis. See oli neiu pikkusega nii meeter kaheksakümmend, mis, saate isegi aru, on jaapanlanna kohta kohe väga palju. Ta ei suutnud kuidagi endale meest leida: kust sa ikka nii pikka jaapanlast leiad? Ma soovitasin Venemaalt meest otsida. Tema võttiski mind sõnast ja tõi Rjazanist – muide, linnast, kus ma olen sündinud – ära pikka kasvu linalakast poisi, kes ei osanud sõnakestki jaapani keelt. Nad abiellusid ja neiu palus mul pidada telefoni teel pulmakõne.

Abielu oli väga õnnelik, seda enam, et neiu oli rikkast perest. Nad avasid Tokyos vene suveniiride poe. Nii istubki tohutu suur Rjazani linalakk nüüd kimonos ja müüb keset Tokyot matrjoškasid. Ta kohanes kenasti, räägib suurepäraselt jaapani keelt. Neil sündisid lapsed, linalakad ja pilusilmsed. Tõelised iludused! Ja kõik ainult sellepärast, et ma kirjutasin raamatusse «Dovlatov ja tema ümbrus» lausekese pikka kasvu naisslavistidest. Olen õnnelik, et olen saanud anda oma panuse Jaapani rahvastiku kasvu.

-See on tõeliselt dovlatovlik lugu.

Küllap vist. Dovlatovi ümber hõljus alati absurd, ma kahtlustan, et ta ise ajendas selle. Dovlatovi kõige lähedasem sõber Andrei Arjev on rääkinud, miks Sergei ei saanud ülikoolis isegi teist kursust ära lõpetada. Nad istunud kord auditooriumis ja järsku Dovlatov öelnud: kuulge, laseme jalga, ma näitan teile midagi uskumatut! Nad läksid väiksele haljasalale üle tee. Seal oli aga vanake, kelle jalg tudises maru naljakalt, ning selle pärast meelitaski Sergei kõik teised ka loengust ära. Kuidas ta oleks saanud ülikooli lõpetada?

-Dovlatovi päevadel tuletati meelde, et on olemas Dovlatov ja on legendid temast. Kusjuures need võivad olla täiesti vasturääkivad. Ühed ütlevad, et Dovlatov oskas inglise keelt suurepäraselt, teised, et kehvalt …

Ja mõlemad eksivad!

-Veel parem …

Dovlatovi inglise keelega oli üks tore lugu. Meil oli Novõi Amerikanetsi toimetuses 16 inimest, kõik kõrgharidusega, välja arvatud Dovlatov – ja tema oli ainuke, kes teadis, mis on shantung. Kas te teate, mis on shantung? Meil oli üks kaastööline, Griša Rõskin, saksa luule asjatundja ja pedagoog. Ta kirjutas umbes nii: «Ameerika kodutud armetus shantungʼis …» Dovlatov hüüatas kohe: shantung on kallis siidriie, seda kandsid kõrged ametnikud. Nii et jah, Dovlatov kinnitas küll pikka aega, et talle pole inglise keelt tarvis, sest kõik väärtuslik on juba vene keelde ära tõlgitud, kuid tegelikult oskas ta inglise keelt küll. Kord ta lausa ütles: «Ma olen avaldanud inglise keeles, kohtus käinud inglise keeles, auto ostnud inglise keeles, maja ostnud inglise keeles …»

Kuid mis legende puudutab, siis Dovlatovi surma-aastapäeval pühendas üks Riia ajaleht talle terve lehekülje. Seal kirjutati: «Nagu teada, armastas Dovlatov väga Riiat. Kord istunud siis Riias õllekas Zem Ozola, mis tähendab «tamme all», Petja Vail ja Aleksandr Blinov, ajalehe Sovetskaja Molodjož toimetaja, ja joonud õlut, kui sisse pikka kasvu mees ja küsis: arvake ära, kes ma olen? Petja ütles: te olete Sergei Dovlatov!» Ja nii edasi. Ma loen kõike seda täie õudusega. See on täielik vale. Dovlatov ei ole kunagi Riias viibinudki. Petja tutvus temaga New Yorgis … Aga seal oli üksikasjalikult kirjas terve lehekülg: Dovlatov naeratas isalikult ja patsutas Petjat õlale …

-Dovlatovil on alati õigus: kõik, mis on naljakas, ongi tõde. Kuid teiselt poolt lahknevad ka Dovlatovi tekstid reaalsusest ...

Ma saan aru, mida te tahate öelda, aga asi ei ole üldse nii lihtne. Rumal on Dovlatovit uskuda – aga rumal on ka teda mitte uskuda.

-Aga kuidas siis?

Öeldakse, et tema märkmikes on kõik puha väljamõeldised. Näiteks ma ei mäleta, et oleksin öelnud seda, mida ta on minu kohta kirjutanud. Teiste kohta ma aga mäletan, sest Dovlatov mitte ei kuulanud, vaid kuulas pealt, ning siin on väga suur erinevus. Ma usun, et küllap on nii kõigiga. New Yorgis oli meil sõber Izja Šapiro, väike teravkeelne juut Minskist. Ta küsis Dovlatovilt: «Sergei, milline telefon sul suvilas on?» Tema vastu: «Ei mäleta.» Izja: «No kas või umbes milline?» Seisin kõrval ja kuulsin seda. Ning Dovlatov pani selle muidugi kirja. Nii need tema märkmikud sündisidki.

-Kas te olete näinud Stanislav Govoruhhini filmi «Imelise ajastu lõpp»?

Ei ole. Ütlen kohe täitsa ausalt: ma kardan vaadata filme lähedastest inimestest. Asi pole selles, kas see film on hea või mitte, ma lihtsalt tunnen ennast ebamugavalt.

-Mida teie arvate, kui omal ajal ei oleks Eestis juba isegi laotud Dovlatovi raamatut laiali lammutatud, kas oleks siis ajaloo kulg muutunud?

Ma mõtlen selle peale pidevalt, mulle tulevad sageli pähe mõtted alternatiivsest elust. Oleks see raamat siis Eestis ära ilmunud. Oleks saanud vennasvabariigi algajaks, lootustandvaks kirjanikuks. Niisugused noored olid aga väga nigelas olukorras. Moskvas ja Leningradis neid ei avaldatud, ainuke asi, millega nad võisid ehk arvestada, oli kirjanike liidu kohaliku osakonna noortesektsiooni sekretäri amet. Arvan, et sellest poleks tulnud midagi head.

-Aga Dovlatov ei oleks ehk ära sõitnud.

Ehk ei oleks. Ta sõitis ära ühelainsal põhjusel, selsamal, nagu me kõik: et saaks kirjutada ja avaldada. Vene keeles, nii pentsikult kui see ka ei kõla. Ta oleks sisse sööstnud nõukogude kirjandusse, oleks selle raamatuga Leningradi sõitnud, talle oleks seal edasi survet avaldatud – kuigi juba siin avaldati … Millega see oleks lõppenud? Põhja oleks Sergei end joonud …

-Kunagi oleks alanud perestroika …

Perestroikani oleks tulnud oma kümme aastat põrgutules välja kannatada. Selle kümne aastaga kirjutas Dovlatov Ameerikas kaksteist raamatut, temast sai see kirjanik, keda me tunneme. Ma usun, et emigratsioon oli tema pääsetee. Ta arvas ise ka nii. Vaadake tema sõpru: kõik nad sõitsid minema. Igor Jefimov, Vladimir Maramzin, Lev Lossev. Oma iseloomu ja ambitsioonidega ei oleks Sergeil siin ilmselt midagi välja tulnud. Nii et ma arvan, et tal vedas.

Sealjuures sattus Dovlatov maale, mida ta jumaldas ja mõistis paljudest paremini. Ta oli üles kasvanud Ameerika proosa peal. Mis on täitsa iseloomulik, Brodski näiteks kasvas üles inglise luule ja «Tarzani» filmi peal. Tervele sellele põlvkonnale ühine oli armastus džässi vastu. Dovlatov sõitis Ameerikasse ja ohkas: siin ta siis on, see elav, tõeline Ameerika! Aga ma ei ütleks, et see oleks kuidagi tema loomingule mõjunud. Tema proosa oli juba ennegi Ameerika proosa moodi. Siiski saavutas ta Ameerikas suurt edu. Avaldas näiteks raamatu inglise keeles ja ostis honorari eest suvila. Venemaal oleks honorari eest varem saanud ka suvila, nüüd aga piisab ehk, et õlut juua …

-Kui palju pakub Dovlatov huvi nooremale põlvkonnale, keda ümbritseb räpivõistluste, «Troonide mängu» ja teile nii vastumeelse «Harry Potteri» maailm?

«Harry Potter» pole veel midagi. Räpivõistlused on palju hullemad!

-Oojaa. Oxxxymiron Gnoinõi vastu …

Ma nägin Oxxxymironit ja Gnoinõid, sest mind, nagu vanu inimesi ikka, huvitab hirmsasti, mida noored teevad. Huvitav tõesti, mida ütleks räpivõistluste kohta Dovlatov. Mina veel mäletan, kui räpp 1980. aastate algul tekkis. Me kõik tegime siis kaastööd raadiojaamale Vabadus. Mina muidugi vihkasin räppi, seda getokeelt, milles pole midagi toredat, aga Dovlatovile see meeldis. Ta võttis kord mikrofoni ja hakkas eksprompt räppima ja see kõlas tema suust suurepäraselt. Nii et esimene vene räppar oli Sergei Dovlatov! Ta räppis juba siis, kui Gnoinõi ja Oxxxymiron ei olnud mingit lavakuulsust saavutanud.

Sergeile meeldis väga ka näiteks blatnoide (kõrgema seisuse esindaja nõukogude kurjategijate hierarhias – toim) keel. Ta ütles ikka, et fenja on palju rikkalikum kui akadeemiline keel. Juba et nii mõelda, on tarvis väga avarat vaatenurka.

-Ta pani fenjat?

Jah, meie, nagu öeldakse, paneme Derridaʼd. Aga vaat Dovlatov pani fenjat.

-Te olete kirjutanud, et näete mõnikord unes Trumpi. Kas te Dovlatovit ka unes näete?

Dovlatovit näen ma unes pidevalt, eriti oma sünnipäeval. Need on alati ühesugused unenäod: näen, kuidas räägin temaga, teades, et ta on surnud. Väga ebamugav olukord, sest ei saa ju surnud inimesele öelda, et ta on surnud. Kõige vapustavam oli see tema esimesel surma-aastapäeval. Sõitsime kalmistule, jõime haual nagu kord ja kohus. Ja siis nägin und, mida pean ajalooliseks. Unes helistab mulle Dovlatov, jah, otse sealt, ja mina õuduses, teadmata, mida õieti öelda, kohman: «No kuidas seal on siis?» Tema aga vastu: «Nagu sõjaväes: sitasti, aga elada võib.»

Millest te Dovlatoviga unes räägite?

Mulle tundub kogu aeg, et vaat nüüd kohe mõtleme midagi välja, hakkame millegagi tegelema. Pole ju paremat sõpruse väljendust kui ühine töö. Ja veel on mul kohutavalt kahju, et ei saa Dovlatovile pajatada, mis temaga siin toimub. Ma mõtlen iga kord: issand jumal, kuidas ma saaksin talle sinna helistada ja rääkida, kes temast pärast surma on saanud? Ta ju ootas kogu aeg kuulsust. Sellepärast ei läinud ta ka Venemaale tagasi. Ütles: «Ma ei taha sõita Piiterisse tavalise juudina, ma tahan sõita sinna tuntud kirjanikuna.» Ootas, kuni Venemaal hakatakse avaldama tema raamatuid. Juhtus see, nagu teada, kaks nädalat pärast tema surma.

-Kas teie arvates Dovlatovile meeldiks nii suur kuulsus?

Ma usun küll. Sergei mõistis väga hästi, millised tema teosed on paremad ja millised kehvemad, ja kui siis kodumaa meile peaaegu andestas ja meid hakati avaldama, pidas ta end väga professionaalselt üleval. Iseasi, kas ta oleks tagasi tulnud või mitte. Ma usun, et ta oleks elanud nii, et oleks sõitnud Venemaale, Eestisse, aga Ameerikast ei oleks päriselt lahkunud. Aksjonovil näiteks oli USAs hoopis mõnusam elada, ta avaldas raamatuid inglise keeles ja nimetas sarkastiliselt ennast Washingtoni kõige populaarsemaks kirjanikuks (see linn ei ole kirjanike poolest just tuntud). Aga Aksjonovil oli Moskvas ka hea. Ja Voinovitšil oli Moskvas hea. Neil kõigil oli seal minevikus midagi olnud, aga vaat Dovlatovil, temal polnud kodu ega kotust, ei midagi. Ära sõita sellisest või teistsugusest, aga ikkagi juba harjumuspärase olmega Ameerikast ei oleks olnud lihtsalt mõtet. Ja pärast elas Dovlatov Queensis, 108. tänaval, mis nüüd kannab tema nime. See on samuti omamoodi Tallinn, suure rajooni väike nurgake, kuhu Dovlatov nii püüdlikult sisse elas. Ta ütles: «Ma imestan, kui mind tänaval ära tuntakse. Aga kui ei tunta, imestan veel rohkem.»

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles