/nginx/o/2017/09/15/7104783t1hf1d0.jpg)
Enamik eksperte on oleviku selgitamisel ja tuleviku ettenägemisel kasutud. Aga mitte kõik. Seda esimest infokildu on vast kuulnud paljud ja Brexiti staarlausegi oli «meil on ekspertidest kõrini» («people in this country have had enough of experts»). Samas on täpsem prognoosimine võimalik, kui kasutada teaduslikku meetodit ja olla teadlik levinud mõtlemisvigadest. See on Philip E. Tetlocki põhisõnum raamatus «Superprognoosimine: prognooside tegemise kunst ja teadus».
Raamat põhineb praktiliselt teadusel, mille juured ulatuvad aastasse 1984. Sealtmaalt kuni 2004. aastani tehtud töö tulemusena ilmus Tetlocki eelmine raamat «Expert Political Judgment», mille tuntuim täheldus oli, et enamik eksperdiprognoose on juhusest eristamatud (50 protsendil kordadest õige, 50 protsendil kordadest vale on sama hea kui mündivise).
Meedias sai sellest meem «keskmine ekspert pole parem kui suvaliselt sihtmärgi pihta nooli viskav ahv», mis on tegelikult sama asja värvikam kirjeldus. Jätkuprojekt keskendus neile, kes olid juhusest paremad. Palju paremad.
Sarnaselt paljude heade asjadega on ka teadusliku prognoosimise taga Ameerika kaitsetööstuse rahastus ja paar piisavalt suurt läbikukkumist, mis motiveerisid proovima uusi lähenemisi. Põhiläbikukkumine oli CIA ja teiste USA luureagentuuride surmkindel («It’s a slam dunk») hinnang, et Iraagil on massihävitusrelvi, ning seetõttu oli pinnas soodne, et rajada kaitseteadust rahastava IARPA prognoosimisturniir järgmiste fopaade ärahoidmiseks.
Nagu peaaegu igas teises raamatus, kus käsitletakse ratsionaalsemat mõtlemist, on ka siin kohustuslik viide psühholoog Daniel Kahnemanile ning tema kiire ja aeglase mõtlemise jaotusele. Süsteem 1 – kiire, intuitiivne ja alateadlik ning süsteem 2 – kaalutlev, analüütiline, teadvustatud. Erinevalt teistest populaarteaduse gurudest saab Tetlock Kahnemani algsest mõttest aru: mõlemad mõtlemissüsteemid on kasulikud. Intuitsiooni tahetakse ülikoolihariduse ja teadusliku mõtlemise nime all tihti välja harida, kuid see pole mõistlik.
Süsteem 1 on kõige kiirem viis mõelda ja sellele on kasulik toetuda. Lihtsalt kohe pärast sisetunde tekkimist peaks kerkima küsimus: kas see intuitsioon, mis mul tekib praeguses olukorras, on sarnane teiste olukordadega, kus ma varem olen olnud? Kui vastus on jah, siis peaks otsus jääma samaks ehk kiirem ja alateadlik mõtlemine õigustas end. Kui vastus on ei, peaks kerkima järgmine küsimus: mismoodi see olukord varasematest erineb? Erinevuste järgi peaks oma hinnangut teadlikult muutma.
Oma hinnangute ehk prognooside täpne muutmine on raamatusse puistatud näpunäidetena, kuid põhiliselt on suunitlused järgmised: a) prognoose peaks tegema arvudes, mitte mitmetitõlgendatavate sõnadena, nagu «kindlasti», «võib-olla», «peatselt» jms, kusjuures mitteümarate arvude kasutamine on parem, kuna nõnda saab detailsemalt mõelda (nt 82% tõenäosus, mitte 80% või 85%); b) prognoosil peaks olema ajaline piir või muusugune piiritletus (nt kas Venemaa president vahetub järgmise viie aasta jooksul); c) peab olema teadlik levinud mõtlemisvigadest ja heuristikutest ning d) uue info ilmsiks tulekul peab olema valmidus väikeste sammude kaupa oma hinnangut muuta.
Tüüpiline viga, mida inimesed prognooside tegemisel teevad, on vastata keerulise küsimuse asemel lihtsamale küsimusele. Näiteks «Kui tõenäoline on üle tuhande hukkunuga sõjaline konflikt Põhja- ja Lõuna-Korea vahel järgmise kolme aasta jooksul?» asendub alateadlikult küsimusega «Kui väga ma kardan sõda Korea poolsaarel?».
Kusjuures Kahnemani kaasteeline mõtlemise üle mõtlemises Amon Tversky täheldas ligi 30 aastat tagasi, et tavainimesel on ainult kolm tõenäosust: juhtub, ei juhtu ja võib-olla juhtub. Siinkohal läheb raamatu põhisõnum rahvamasside soovidega lahku, mida Tetlock teose algul ka tõdeb: enamik prognoose pole edastatud mitte täpsust silmas pidades, vaid tihti on vajadus rääkida inimestele mõni ilus sisemiselt loogiline lugu, mis kõnetab eelkõige emotsioone ja eesmärk on lahutada meelt.
Kuid sõnadel on ka teine funktsioon. Sõnad kaitsevad. Ähmased mõtted muutuvad kergelt ähmasteks lauseteks, kuid kui tõenäosust peab väljendama arvudes, siis on raske peituda ebamääraste sõnade taha. Luureagentuuride häda on olla avaliku sektori osa ja nagu muu riigiaparaadiga, kiidetakse edu vähe, kuid vigade ilmnemisel otsitakse patuoinas kiiresti. Seega on ka luureanalüütiku kui avaliku teenistuja huvides kaitsta oma nahka, kui prognoos peaks osutuma ebaõigeks.
Seda tõdes ka CIAs 1940. aastatel töötanud Sherman Kent, kelle juhitud analüütikute tiim hindas, et Jugoslaavia ja Nõukogude bloki sõda on suure tõenäosusega (serious possibility). Hiljem avastas Kent, et ühele diplomaadile tähendas «serious possibility» väga madalat sõjaohtu, Kentile endale 65:35 rünnaku kasuks ja hinnangule aluse pannud analüütikutetiimis kõikusid šansid 80:20 ja 20:80 vahel, rääkimata vahepealsetest tõlgendustest. Tegelikult on hämmastav, et teadmisest, kui ebamääraselt saab tõlgendada hinnanguid, läks IARPA turniirini 40 aastat.
Tihti on ebamääraste prognooside edastamisel, soosimisel ja kaitsmisel ka maailmavaateline eesmärk. Nagu Tetlock tõi välja, on levinud «minu Paul Krugmani tsitaat sinu Niall Fergusoni kolumni vastu» fenomen ja tõe väljaselgitamine on viimane asi inimeste mõtteis. Eriti kui vaidlus on poliitiline.
Siiski on toon võrrelduna eelneva raamatuga optimistlikum – saab paremini. Prognoosimine pole nõiakunst, vaid õpitav ja arendatav oskus. Täienduseks algväitele, et Tetlocki juhendatud «superprognoosijad» olid paremad kui tavaeksperdid: mõned prognoosijad olid kuni 30 protsenti täpsemad kui salastatud teabele ligipääsu omavad CIA analüütikud. Ei tasu kunagi alahinnata treenitud mõistuse võimet maailma selgelt näha.
Raamat on kohati häirivalt ameerikapäraselt populaarteaduslik ja süveneb mõnes kohas liiga konkreetsete «superprognoosijate» isiklikule elule. Nende kahe punkti osas vaatan kurjalt kaas-/variautori Dan Gardneri otsa, kuid selle elab üle. Tegelikud ivad saab omastada, kui peale raamatu ära vaadata samateemaline seminarisari portaalis edge.org («Edge Master Class 2015: A Short Course in Superforecasting»). Parim on loomulikult hakata ise prognoosima ja oma prognooside täppi minekut kirja panema ning tulemuslikkust hindama.
***
Philip E. Tetlock & Dan Gardner
«Superforecasting: The Art and Science of Prediction»
Broadway Books 2015
352 lk