/nginx/o/2017/09/14/7100783t1h6f13.jpg)
Mul on väga hea uudis: eestikeelse kirjanduse maailmapilt on saanud just paremaks, on kasvanud suure lapi laiemaks. Seda sellepärast, et esimest korda on baski keelest eesti keelde tõlgitud terve romaan. Kirmen Uribe (1970) on noorema põlvkonna kirjanik, kelle esimene romaan «Bilbao – New York – Bilbao» Merilin Kotta tõlkes on lugemiselamus, mis teeb rõõmu mitte ainult kirjanduse-, vaid ka ajaloo- või kalandushuvilistele.
Muidugi oleks võinud leida ka mõne vanema põlvkonna autori romaani, olgu selleks Bernardo Atxaga, kes esimese baski kirjanikuna sai 1988. aastal romaani «Obabakoak» eest Hispaania kõige tähtsama kirjandusauhinna, Premio Nacional de Narrativa, või sama põlvkonna naisautor Arantxa Urretabizkaia.
Ent Uribe raamat sobib baski kirjanduse eestikeelset lugu alustama kahel põhjusel: esiteks tegeleb see 2008. aastal ilmunud ja samuti sellesama Hispaania aasta parima romaani auhinna pälvinud romaan sildade ehitamisega üle aja väina, ühendades nii oma perekonna kui ka Baskimaa lugusid, teiseks on selles romaanis oma koht mängida Eestil, ja mitte lihtsalt Eestil, vaid kaptenikülal Käsmul.
Baskikeelne kirjandus on üsna uus nähtus. Esimese ilukirjandusliku teose «Peru Abarkat» kirjutas preester Joan Antonio Mogeli 1802. aastal, ilmuda sai see alles 1881, ja esimene baskikeelne romaan «Püreneede lill», autoriks jällegi preester Txomin Agirre, ilmus 1898. aastal. Baski keel ehk euskara oli pikki sajandeid olnud ainult suuline keel ja muidugi algas sellegi keele teekond kirjakeelena religioossetest tekstidest. Nagu eespool näha, siis «Peru Abarkati» ilmumist takistati pea kaheksakümmend aastat.
Baski keel ja kirjandus on alati olnud suure surve all ning selle tagajärjel välja arenenud valu on tunda ükskõik millise baskiga suheldes. Franco režiimi ajal saavad baskidest «halvad hispaanlased», euskarat ei tohi kõnelda enam ei koolis ega tänaval, selles ei tohi ei avalikult rääkida ega kirjutada, nii et baskikeelne kirjandus saab hoo sisse alles 1970. aastatel. Isegi arvutama ei pea, et aru saada, et 1970. aastal sündinud Kirmen Uribe põlvkond on esimene, kes kirjaniku enda sõnul «elab normaalselt baski keeles». Romaani tõlkija Merilin Kotta on teinud lugejatele suure kingituse põhjaliku saatesõna näol.
Kirmen Uribe korjab lugusid igalt poolt, kuhu satub, on ta siis lennukis, oma kodukülas või Harlemi baaris. Ta küsib ise: «On see tõde või vale?», ja vastab lugeja eest: «Pole oluline, lugeja tahab lugeda lugu.» «Bilbao – New York – Bilbao» on väga selgelt romaan, kus tegeldakse eelkõige identiteedi otsingutega. Uribe tahab ühekorraga jõuda niihästi iseenda kui ka baski rahva alglätetele ja selleks tuleb tal õige kõvasti kaevata ehk õige sügavale merre minna, on ju baskid vana mererahvas.
«Kalad ja puud on sarnased,» alustab Uribe. «Nende sarnasus on aastarõngastes. Puudel on need tüves. Üks rõngas iga aasta kohta annab teada puu vanuse. Ka kaladel on aastarõngad, kuid soomustel. Nii nagu puudelgi, saame nende järgi teada vee-elaniku vanuse.» Kalade aastaringe tekitab talv, saab lugeja edasi teada, ja kirjaniku arvates jäävad ka rasketest aegadest inimese mällu ajaarvamise mõõdupuu. Neid mõõdupuid on ses väikeses raamatus omajagu, nii Uribe perekonna kui ka baskide omasid.
Uribe saab juhuslikult teada, et tema lihane onu oli üks baski sõnaraamatu allikatest, ning saab enda valdusse ka toonase vestluse lindistuse, mille pealt jääb teda saatma mitte ainult onu hääl, vaid ka terane loomus. «Kuidas sa ütleksid «kolm põhjatuult»?» küsib keeleteadlane Barrutia. «Ole nüüd ikka, «kolm põhjatuult» ei saa öelda, tuult on ainult üks!»
Lisaks enda perekonna lugudele käib Uribe käib läbi ka Baskimaa ajaloo, nii et valgustatud saavad kõiksugu masti ajaloolised seismilised liikumised, olgu Franco režiim või vasakpoolsed tuuled. Eelkõige muidugi saame teada, et baskid on alati olnud igal pool enne kõiki teisi. Küllap ka Ameerikas. Meremeeste jälgede ajamine suurel veel esindab raamatu seikluslikku osa. Nagu et mis lugu on selle Stornoway linnakesega, kus kirjaniku isa ütleb endal olevat teise perekonna. Ühtegi enda nägu endavanust inimest kirjanik küll ei kohta, kui ta viimaks kohale jõuab, aga mine tea, mine tea.
Islandil seevastu võib baski olemisega inimesi kohata küll – baski kalamehed käisid kala püüdmas kaugel teisel pool Islandit. Siinkohal on võimalik ära rääkida üks keeruline ja valus lugu. Algab see sellega, et iga kord, kui kohtuvad islandlane ja bask, hakkab islandlane kõigepealt vabandama.
Selge on, et midagi on õhus, aga mis, sellest hästi aru ei saa. Kuni mu baski sõber, kirjanik Urtzi Urruticoetxea asja selgeks tegi: 1615. aastal sõitis üks baski vaalapüügilaev Islandil Läänefjordidel karile, mispeale islandlased karmi käega 32-le baski meremehele otsa peale tegid. Ühtlasi võeti Läänefjordidel sellega seoses vastu seadus, mis lubas otsekohe tappa iga viimase kui baski, kes oma jala Läänefjordidesse tõstab.
Midagi sellist rohkem küll ei juhtunud ja läänefjordlased seadusest kinni ei pidanud, aga tühistati see alles 400 aastat hiljem ehk 2015. aastal. Ometi pidi neid baske toona piisavalt ellu jääma, sest just 17. sajandist on pärit Islandi esimene sõnaraamat ja see ei ole midagi muud kui islandi-baski sõnaraamat. Seda rasket veretööd ei ole läbi närida suutnud ei islandlased ega baskid, selleks oli vaja soome kirjanikku Tapio Koivukari, kes arhiivid läbi tuulas ja kirjutas sellest romaani «Ariasman» (2011), mis viimaks kahe rahva vahele rahu on toonud.
Tihedad Islandi-sidemed selgitavad ehk ka seda, miks Uribe romaani 125. lehekülje lugu baski targast mehest Axularist, kes XVI sajandil Hispaanias õppimas käis ja saatanat ennast ninapidi vedas, on sõna-sõnalt sama, mis lugu ühest Islandi kõigi aegade kõige targemast mehest ja suuremast võlurist Sæmundur fródi’st ehk Sæmundur Õpetatust, kes elas aastatel 1058–1133.
Lõpuks on jäänud veel Eesti. Mida teeb Eesti ühe baski kirjaniku romaanis? Ei midagi muud, kui luuletab. 2004. aastal käis kirjanik Käsmus luuletõlkeseminaril ning linnulaul, Doris Kareva, Fred Jüssi ja meie väike kapteniküla on nüüd osa baski kirjandusest. Nii see Eesti rändab, iseäranis Käsmu. Ilmselt oleks juba paras aeg teha Käsmu kirjanduse antoloogia, näiteks saksa kirjanikul Ingo Schulzel on Käsmust üks igavesti lustakas lugu, kust ei puudu ka karujaht.
Kirmen Uribe nimi jääb aga nüüd loodetavasti Eesti lugejale meelde kui maailmade avaja ja avardaja. Baskide ja Eesti ühendaja. Ja et lõpetada kaladega, siis: «Kalad ja puud on sarnased. Kaotused jagavad meie eluaja osadeks.» Aga mitte ainult. Ka head asjad jäävad inimese sisse alles ja lähevad järgmisele põlvele edasi.
***
Kirmen Uribe
«Bilbao – New York – Bilbao»
Tõlkija Merilin Kotta
Loomingu Raamatukogu 8–10/2017
151 lk